Murtud elud
Otsus tuleviku kohta langeb sel hetkel, kui pea põhja puudutab. Ravida seda vigastust ei saa, sest puruneb seljaaju ehk juhtmed, mis juhivad tahtlikke liigutusi.
Arstidel pole võimalik ennustada, mil määral liigutamisvõime järgnevatel kuudel taastub. “Meie ei tea, mis trauma hetkel juhtus, me näeme ainult tulemust,” ütleb Tartu neuroloogiakliiniku juhataja Toomas Asser.
“Vettehüppajatel” saavad tüüpiliselt viga ülemised kaelalülid ja nad võivadki jääda halvatuks kaelani – nii, et ka käed ei liigu. Mõnel veab – tema saab aasta hiljem ehk juba kepi najal astuda.
Operatsioon, mis tavaliselt tehakse, traumat ei ravi, vaid annab paremad võimalused inimese hooldamiseks - et kael kannaks pead. Alles kuude pärast hakkab selguma, mida ja kas saab liigutada. Elutu kehaga mehed teevad küll pühendunult trenni, et tuima kätte ja jalga jõuaks väljast nähtamatu tundevirvendus. See annaks lootuse, et liikumine natukegi taastub. Ent ikkagi jääb enamik pikali ja ratastooli.
65 protsenti hüppajatest on nooremad kui 35, neist omakorda enamik vanuses 20-35. “Ma ei mäleta oma karjääri jooksul, et sarnase traumaga oleks olnud mõni naine,” ütleb Asser.
Ta ei soovita mul hiljuti trauma saanud meestega rääkida – nemad ei saa veel aru, mis nendega on juhtunud.
Harri Kusma (51)
Harri elab Tartus ema juures. Seinal on foto Nõukogude sõjaväevormis tumedapäisest noorukist. Uhke pilk, sirge hoiak. Mees, kellega ma sel esmaspäeval Annelinnas kohtun, silma ei vaata.
Ma olin siis 21aastane. Eelmise aasta novembris olin tulnud sõjaväest, käisin tööl. Oli 1975. aasta 1. august. Ilm oli samasugune kuum nagu täna. Seal tegi üks mees heina. Ma veel küsisin talt, palju tiigis vett on. Ta ütles, et meeter, aga oli kuum suvi, ta oli võtnud juua loomadele ja kastmiseks. Enne kui hüppasin, ütles mulle veel, et ära vett sogaseks tee. Hüppasingi tühja tiiki! Vett oli ainult pool meetrit! Rihtisin täitsa tiigi keskele. Peas kõmises. Hoidsin hinge kinni. Mõistus ära ei kadunud. Ma ei tundnud midagi. Mees hiljem ütles, et ta nägi, kuidas mu juuksed pinnale kerkivad.
Arstid ehitasid mulle uue kaelalüli, puusalt võtsid selleks materjali. Näed, mul käed niimoodi liiguvad. (Näitab, kuidas pöial õhkõrnalt liigub). Siit olen kõik lihased välja töötanud. (Käel on näha üks täpselt väljajoonistuv lihaskimp – see näitab, et ta on püüdnud oma võimalusi võimalikult palju ära kasutada).
Esialgu haiglas muidugi mõtled, et kuu pärast saad välja. Kui taipad, et sul on põis tühjenenud nii, et sa ise arugi ei saanud, siis hakkab tõde kohale jõudma. Mõtled muidugi, et miks mina. Miks see just minuga pidi juhtuma?
Ema on hiljem seda tiiki vaatamas käinud, mina ei ole.
Haapsalus (taastusravi keskuses) on kõigi jaoks kool. Nutt tuli kurku. Ei, ta tuli enne ka, aga Haapsalus on ees mehed, kes on olnud ratastoolis kümme, kakskümmend aastat. Siis hakkasin aru saama, mis tegelikult on juhtunud. Sellist elu ei taha. Vesi voolab silmast. Mõtled, et mina nii ei taha. Kui sa teed valiku, et elad, siis tuleb ka käituda teistmoodi.
Ema käis kahes vahetuses tööl Nahakas (Tartu Naha- ja Jalatsikombinaadis). Me elasime siis Annemõisas, sooja vett polnud, ahjuküte. Ema läks tööle üks nädal hommikul kella viieks. Ma pidin pool neli üles ärkama. Istusin siis ratastoolis, kuni ema koju tuli. Teine vahetus algas tal pool kolm päeval ja lõppes öösel. See oli kohe pärast õnnetust, ma olin veel väga nõrk ja üksi kodus. Panin pea väsimusest vastu seina, et toolist maha ei kukuks.
Ma olen üksi olles maha kukkunud küll. See oli juba siin, uues korteris. Nügisin end kuidagi laua alla, sealt sain istukile tõusta ja siis kätega tõmbasin ennast telefonini.
Öeldakse nii, et esimesed kümme aastat harjud ja sealt edasi juba elad. Suhtumist peab muutma. Kui teistest sõltud ja näed teiste pisaraid, siis ei saa, et muudkui nõuad: tooge mulle seda ja tooge mulle teist.
Lamatiste oht on alguses väga suur. Nad võivad olla saatuslikud, nii et ei paranegi. Istud, ise sa ju ei tunne, kuidas esialgu hakkab punetama, siis tuleb vill ja lõpuks mädaneb luuni välja ja tekib sepsis – veremürgitus. Isegi kui ära paraneb, pole nahk enam selle koha pealt endine ja oht, et nad uuesti tulevad, jääb ikka.
Tookord olid ka loosungid, et ära hüppa vette tundmatus kohas. Ma olen mõelnud, et telekas võiksid nüüd olla suvel reklaamid, mis hoiataksid tundmatus kohas vette hüppamise eest. Et räägiks keegi, kes on ratastoolis.
Mehed, kellega see juhtub, peavad muidugi arvestama, et naised lähevad ära. Minu meelest on see mõistetav. Kuidas nad elavad terve elu invaliidile? Noorik, kelle juurde ma Võrru tookord läksin, tema muidugi läks ka oma teed.
Kui me nüüd valudest räägime... Kas räägime? Mul hakkasid kuus aastat tagasi valud. Esialgu tunned, et puusast on valus, alguses lepid, aga see edeneb. Läks aasta edasi ja siis oli juba talumatult hull. Põis vajus alla ja mulle pandi püsikateeter. Hakkasin valuvaigisteid võtma ja antidepressante. Nüüd juba kuus aastat võtan ja ega neist lahti ei saa.
Mulle öeldakse, et olen nüüd jutukaks muutunud.
Harri ema Maie Kusma
Nagu puuga saad pähe. (Hoiab nuttu kinni) Tuli hakkama saada. Raha oli vaja, käisin kahes vahetuses tööl. Puhkuse ajal läksin Luunja aiandisse marju korjama.
Ega ma ei ole saanud see kolmkümmend aastat kuhugi minna. Ööseks või nii. Igal õhtul pean Harri voodisse aitama ja hommikul välja. Vanasti ta käis Haapsalus, siis ma sain veidi puhata.
Mati Mugur (60)
Mati on parajasti Aegviidu lähistel Tõrvaaugu talus suvepäevadel. Ta on heatujuline ja kelmikas. Teda toetavad teised suvepäevadel viibijad, kes hõigates annavad talle ette jututeemade märksõnu.
See oli täpselt 40 aastat tagasi juunis. Õppisin koos kahe sõbraga Klooga rannas keemia eksamiks. Olin 20aastane. Oli samasugune ilm nagu täna. Seal oli sild vette ja hoolaud ka. Torm oli veealuse süvendi minema uhtnud.
Plaks ja valmis – kaelaluu murd. Parim sõber, kellega siiani olen koos, tõi välja. Vees teadsin ainult, et pean õhku kinni hoidma. Sain silmsideme sillal seisva sõbraga. Ma olin allveeujuja ja sõber mõtles, et ma hoian meelega hinge kinni. Hakkas aega võtma. Ma püüdsin talle silmadega märku anda, et olen hädas. Tema jälle sai aru, et ma ütlen, et ärgu sekkugu. Kaks minutit hoidsin ja siis vajusin ära. Sõber sai aru, et midagi on valesti ja tõi mu veest välja. Ta muidugi ei teadnud, venitas mu õla peale. Ehk oleks saanud seal midagi teisiti teha (päästmise kvaliteedist sõltub, kas saad tulevikus käsi-jalgu liigutada rohkem või vähem – toim).
Ega arstid mulle kohe ei öelnud, mis tulevik on. Ma ise olin alul väga optimistlik. Kamandasin, et pean välja saama, mul on kahe nädala pärast NSV Liidu meistrivõistlused, ja määrasin õdedele tantsuõhtuks kohtinguid.
Emale öeldi küll tõde, aga ka seda, et ta ei tohi mu tuju rikkuda. Esimene šokk tuli Haapsalus. Hakkasin unerohtu koguma. Arstid said muidugi mu meeleseisundist aru ja Tõnismäe tohter, kellest ma väga lugu pidasin, kirjutas mulle pika kirja. Teaduslikult seletas ära, mis oli juhtunud ja ütles, et mul on lootust. Joonistas käsitsi kõrvale skeemid. Mul vedas, et seljaaju ei olnud vigastatud, vaid ainult muljutud. Postiga tuli kiri Haapsallu. Mul on see kiri siiani alles. Ma sain aru, et tuleb hakata võimlema ja lootma.
Unerohutablette ma ära ei visanud, aga juurde ka ei kogunud. Mõnikord tõmbasin sahtli lahti, nägin, et nad on seal. Alles siis viskasin ära, kui esimest korda tundsin, et midagi taastub. Sünnipäeval jaanuaris tundsin jalgu. Sain püsti seista, põlvedes tekkis pidamine. (Mati on käinud terve edasise elu karkudega, vaid viimased kolm aastat on ta olnud ratastoolis).
Mis nende naistega on? Just lõpetasime siin selle jutu. (Kõik naeravad). Ma olen kaks korda abielus olnud. Sõbrannasid on ka olnud – ühe suve akvarelle.
TPIsse ma kohe tagasi ei läinud. Aasta kulus haiglates. Vahetasin eriala, sest masinaehitustehnoloogiasse ma tagasi minna ei saanud, seal oli rohkem kätt vaja ja joonistamist. Hiljem töötasin 18 aastat ühes firmas. Ei saa öelda, et nõukogude ajal poleks tööle võetud, võimalusi oli isegi rohkem. Ma töötan praegu ka, mul on oma firma, mis müüb invaabivahendeid.
Kõige tähtsam on, et oled abist sõltumatu Kui hakkad sõltuma, siis pole meeldiv. (Mati elab üksi. Invaliidil on sellele lausele hoopis teine tähendus. Tal on oma, talle kohandatud auto.)
Urmas Assor (33)
Haapsalus taastusravil. Aasta jooksul pole ta veel saanud kuigi palju kodus olla.
Möödunud aastal olime seltskonnaga Soomes ralli WRC etappi vaatamas. Õnnetu hetk ja kõik. Oli 1. august. No mis ta oli, pidune saunaõhtu kämpingus. Järv oli 50 meetrit eemal. Kas sealt sillalt keegi oli enne mind hüpanud? Ma ei tea. Üks mees oli vees enne mind.
Siis oli suur vaikus, midagi ei mäleta. Kolm päeva hiljem ärkasin Tampere haiglas. Hea, et keegi mu ikka välja tõmbas. Soomes tehti operatsioon. Siis olin Tartus mitu kuud raskelt haige. Kui hingamisaparaat ära võeti, siis esialgu sain natuke hingeldada, mitte hingata. Kopsud olid nii nõrgad. Keegi ei ütle sulle, kas hakkad kõndima või mitte. Aja jooksul selgub. Minuti kaupa saan voodiserval istuda, kohutavalt väsin ära.
Algul on kõik liikumatu. Haapsallu taastusravile toodi mind kanderaami ja kiirabiga, nagu selliseid ikka tuuakse. Ise ma ei suutnud liigutada. Siin on hea, saad teistega rääkida ja kogemusi jagada. Mõtled, et miks. Miks mina? Oli seda siis vaja!
Eks nüüd ole näha, mis taastub. Muidugi ma loodan. Muidu oleks võinud kohe siia voodisse jääda.
Tööle ma veel minna ei taha. Peaks veel ravima, ehk saaks paremuse poole. Käed natuke liiguvad. (Näitab vaevu liikuvaid sõrmi). Maailm on ikka nii puru. Hull pauk. Ühel hetkel on kõik korras ja siis pole enam midagi. Esimesed kolm või neli kuud on kõige raskem. Ei tea, mis ees ootab.
Üksi ma eksisteerida ei saa, naine aitab. Kas mul on naine? Ikka. Eks ta oli alguses pettunud, aga nüüd oleme harjunud. Tegelikult… sellega ei saa harjuda.
