Sigur Rós

(EMI)

Sigur Rósi eelmine album "Takk" andis kahes või kolmes loos aimu, et tahke arktilise kooriku all on tunda teatud sula. Meenuvad sellised palad nagu "Gong" või pea-et-rokkiv "Sæglópur", mis hööveldasid Sigur Rósi tavalisest loopikkusest jupi maha ja tõstsid tempo talveunes looma südamelöökide kiirusest millekski elavamaks. Tulemuseks värske, teistsugune Sigur Rós, mida kuulates jäi vaid loota, et see aeglaselt avanev uus sisu end edaspidi ka rohkem näitab.

Kaks aastat edasi kerides, võib veenduda, et meie parimad soovid on (vähemalt osaliselt) tõeks saanud. Uue hääldamatu nimega albumi (mis tõlkes tähendab umbes "mängime igavesti, sumin kõrvades") avalugu "Gobbledigook" on hektiline ja hüpnootiline (ja mažoorne!) hipiküte a la Animal Collective. Endiselt täiesti Sigur Rós, ent samas hoopis midagi muud. Head minekut hoiavad nad veel nii mõnekski looks - teine lugu (säästan teid pealkirjast) otsib selle Islandi kvarteti ammuste tavade kohaselt keelpillide abiga filmilikku katarsist, ent teeb seda märksa jälgitavamas tempos, mis mõjub vana Sigur Rósi taustal kuidagi väga värskelt ja ... ahem, ehk isegi indipopilikult. Kolmandaks looks on selge veel üks erinevus - kadunud on lõputud overdub'id ja kajad, lood on sarnased, aga nopitud hoolikalt nii hõredaks, et müramassiivi asemel on võimalik eristada igat pilli selles pea skeletlikus konstruktsioonis.

Samas on see (ja ka neljas lugu "Við Spilum Endalaust") ehk lähim koht, kus Sigur Rós on olnud klassikalisele shoegaze'ile. Seni on kõik parimas korras.

Plaadi põhiline probleem avaldab end viiendaks looks "Festival". Lugu kuulates meenub aforism vettehüppajast, kes tahtis poole tee peal ümber mõelda, aga otse loomulikult polnud see enam võimalik. Tundub, et Sigur Rós on ennast-unustavalt tundmatus kohas vette karanud, aga poolel teel on tulnud tahtmine ikka vanaviisi asju edasi ajada ja tulemuseks on täielik segadus. "Festival" korjab end küll viie minuti märgi juures maast üles, aga kahju on juba tekitatud - plaadi noorusliku uue sammu kõrval mõjub "klassikaline vana Sigur Rós" väsinu ja vanamoodsana. Tänasel päeval mõjuvad samad nipid ilmselge anakronismina ja paraku on sealt edasi (tegelikult kõik lood 6-10) vana valemiga tehtud ja tekitavad vaid tulist kahjutunnet, kui mõelda, milline see plaat tegelikult olla oleks võinud. Veidi suurema julguse juures oleks sellest võinud tulla aasta parim album. Praegu õigustab see aga vaid iTunesist loo kaupa ostmise taktikat.

6