Naermisest vale koha peal
ERKI Moeshow on sissetöötatud bränd – rahvast on alati murdu ja osavõtjate ring laieneb iga etendusega. Seekord näitasid oma loomingut laval ka prantsuse, soome ja rootsi noored disainerid, mis päris annab hea võimaluse maailmapiltide või moehariduste võrdluseks.
Viimased ERKI Moeshowde lavastused on olnud tükid omaette – koos iluvõimlejate, räppivate õhtujuhtide või puhkpilliorkestritega. Seekord oli siis selline ilus teema, nagu “matus” – silmnähtavaks eesmärgiks must huumor ja intriig. Lillevanikute all törtsutas pasunaid puhkpillikvartett, millist ei sooviks ka oma vaenlase ärasaatmisele, kuid mis andis etendusele sellise mõnusa diletantliku tooni. Küll aga ei ajanud naerma õhtujuht (ma oletan, et tema pingutatud mittenaljaks olek pidi ajama naerma) ja ajasid see-eest mitmed kollektsioonid (ma oletan, et need ei pidanud naerma ajama). Nõnda juhtuski, et päris suur osa publikust irvitas või niheles piinlikkusest täiesti valede kohtade peal, mis on tegelikult ju jube halb näidates kui kaugel asuvad teineteisest reaalsus ja eesmärgid.
Tagantjärgi mõeldes tuleb vist õnnelik olla, et päris papptorbikuid ja tsellofaani ei näidatud, kõik oli kuidagi tasapaks. Peotäis päris kenasid asju oli, kuid kokkuvõttes jäi puudu power`ist, oleks jubedalt tahtnud mõne vinge kollektsiooni ajal kõri puhtaks huilata. Kõik oleks ok, kui tegu oleks moemessiga, kuid minu jaoks on power noorte loojate olulisim koostisosa.
Etenduse eredaimad hetked olid seotud noorte talentidega, kelle kollektsioone ma olen imetlenud SuperNoovadel, kuid kelle ERKI Moeshowl näidatu jäi alla varemnähtule. See tekitaski tunde, et ERKI Moeshow on selline lahe palagan ja SuperNoova vaene väikevend, kust eriti mingeid vingeid kollektsioone ei tasu oodata – kõik hoiavad powerit võimaluse jaoks, et tehtud töö eest ka 50 tonni tasku panna.
Samas on ERKI Moeshow üheks oluliseks komponendiks alati olnud demokraatia, mida ei määri närvesööv võistlusmoment või jubedad žüriisõelad. Kuid siiski tekkis mul mõte, et need kaks 5000-kroonist auhinda oleks võinud välja anda kasvõi publikuhääletusega – rahva hääl peaks olema pea sama demokraatlik kui loosimine. No nii stimuleerimise mõttes. Seekord hääletas publik jalgadega ja defilee ajaks oli saal pooltühi…
Ning nii mõnegi päris kena asja rikkus ära disaineri lapsik soov panna modellideks end ja oma sõbrannasid. See kui laval tatsavad värisevate jalgadega kohmetult naeratavad “rosinad”, ei ole mitte kõige jõulisem statement. Mõelge enne korraks järgi – kas te tahate olla vilets modelliagentuur või pigem hea moedisainer.
Tegelikult oli show' korraldus, lavastus, lavakujundus, PR, plakatid, ekraanivisuaal ja puhkpilliorkester jummala tasemel, ning veidi lombakas oli vaid üks ebaoluline detail – mood ise.
Rohkem volüümi, noored visionäärid!
