Naised meeste mängumaal
Kui rääkida absoluutsest tipust, siis vahest kõige lähemal sellele on Ungari malepiiga Judith Polgar (29). Kuu aega tagasi lõppes Argentinas San Luisis kaheksa maailma parema maletaja osavõtul rahvusvahelise maleliidu (FIDE) MM-turniir. Üks, kes pretendeeris sel turniiril maailma parima maletaja tiitlile, oli Polgar.
Daami kaasamine maailma tugevaimale turniirile polnud mingi pentsik reklaamivõte ala populariseerimiseks. Malejumalanna, nagu Polgarit õigusega kutsutakse, on aastaid mänginud vaid meeste turniiridel, sest naiste seas ei leidu talle juba aastaid väärilist konkurenti. Ungarlanna on ELO reitingutabeli järgi 2735 punktiga maailma kaheksas maletaja.(Võrdluseks – meie parim Jaan Ehlvest asub tabelis 2618 punktiga esisaja lõpus.)
Tähelepanuväärne on, et pingerea järgmine naine on 203. kohal Judith Polgari vanem õda Zsuzsa.
Kui vahel arutletaksegi, kas mitte hakatagi meestele ja naistele ühiseid turniire korraldama, siis Judith Polgar on ometi märkinud, et see tähendaks naiste male järkjärgulist hääbumist. Nii on ta mõista andnud, et on siiski suur erand, kes kinnitab reeglit: üldiselt pole mehed ja naised malelaua taga siiski päris võrdsed.
Golfinaine ajas
mõne mehe vihale
Rootsi golfimängija Annika Sörenstam (35) on oma alal naiste hulgas täiesti suveräänne tegija. Juba mitmeid aastaid on ta daamide arvestuses võitnud kõik, mida on võimalik võita. Kaks aastat tagasi põhjustas rootslanna aga maailma meedias suurt kära, sest osales USAs Fort Worthis suurel profiturniiril ning konkureeris seal golfimaailma kõige suuremate meesstaaridega. Golf on džentelmenide ala ning seetõttu olid mehed nende mängumaale trüginud Sörenstami suhtes viisakalt heatahtlikud. Tunnustasid daami hiilgavat tehnikat ning kiitsid niisama.
Konservatiivsematele ei andnud seesugune asjade käik aga rahu. Maailma üks tippe, Fidži golfar Vijay Singh loobus turniirist. Kas hirmust, et äkki kaotab naismängijale, või mingil muul põhjusel, pole teada. “Naine jäägu kööki pottide ja pannide juurde, kus on tema õige koht. Meeste sekka pole õrnemal sool asja,” hurjutas ta. Hiljem muidugi vabandas.
Turniir ei õnnestunud tarmukal rootslannal kõige paremini. Ta jäi keskmike sekka, mispeale ta märkis, et saanud hea kogemuse, ei kavatse ta enam meestega konkureerida.
Muide, Sörenstam polnud esimene õrnema soo esindaja meesproffide golfiturniiril. 1945. aastal tegi sama omaaegne multiandekas Mildred Babe Zaharias Didriksen. Too naine, kes vääriks tegelikult omaette pikemat käsitlust, oli lisaks golfile väga silmapaistev tegija nii korvpalli- kui ka softpalliväljakul, väga hea ujuja ning kergejõustikus võitis ta olümpiamängudel kaks kuldmedalit.
Kanada hokinaine
tegi Soomes ajalugu
Ilmselt solvuks enamik naisi, kui neile öeldaks, et nad on nagu mehed. Aga kui Kanada hokinaise Hayley Wickenheiseri (26) kohta märgiti, et ta mängib nagu mees, kõlas see daami kõrvadele kui ülim tunnustus.
Ilmselt ei teaks maailm midagi Soome väikelinnast Kirkkonummist ega riigi tugevuselt kolmandas hokiliigas mängivast tiimist Kirkkonummi Salamat.
Aga 2003. aasta talvel oli vähemasti spordimeedia huvi selle Soome linnakese vastu meeletu. Juhtus see, mida varem polnud nähtud – naisterahvas mängis meeste profiklubis täieõigusliku väljakumängijana liiga mängus.
Wickenheiser on pärjatud maailma parimaks naismängijaks ning Kanada koondises on ta võitnud suurvõistluste kulda ja karda. Ta on mänginud poistetiimides ja Kanada ühe provintsi koondmeeskonnas. Kuid tema suurele soovile pääseda proffide hulka tõsisesse meeste mängu oli seni vastatud pigem tõrjuva hoiakuga. Hokis pole kohta kiduramatele meestelegi – liiga jõuline on see spordiala. Sestap leidus (või leiti) alati mingi põhjus, miks hullu kanadalannat meeste võistkondadesse mitte võtta.
Kirkkonummi võttis ta lõpuks vastu. Ja nagu tiimi peatreener ütles, oma koha mängis daam kindlalt välja.
Siiski – kui meeskond järgmiseks aastaks kõrgemasse liigasse tõusis, jäeti Hayley enamasti varumeeste pingile. Ühel heal päeval ta lahkus, sest selline suhtumine talle ei meeldinud.
Kui Wickenheiser on esimene daam, kes meeste profitiimis väljakumängijana jääle pääsenud, siis naisväravavahte on nähtud ennegi. Kuulsaim neist on vahest kanadalanna Manon Rheaume, kellest sai maailma uudistekanalite täht 1992. aasta septembris – ta kaitses maailma tugevaima hokiliiga NHLi meeskonna Tampa Bay Lightning väravat hooajaeelses kohtumises St Luisi Bluesi vastu. Meeste hulgas mängis ta edaspidigi, aga siiski mõnevõrra nõrgemate liigade meeskondades.
Ja Ekspressil on olnud õnn näha, kuidas Eesti meistrivõistlustel tuli HC Pantrite meeskonna särgis viivuks väravat kaitsma ka preili nimega Kaire Leet. Ajalugu seegi.
Hiinlanna tegi imet
Omamoodi ajaloolise ninanipsu meestele andis 1992. aasta Barcelona olümpiamängudel tollal 24 aasta vanune hiinlanna Zhang Shan. Tol aastal lubati jahilaskmise kaevikraja harjutuses korraga võistlema mehed ja naised. Ja juhtus see, mida vanad “jahimehed” poleks kartagi osanud. Shan tuli ja võitis lihtsalt olümpiakulla.
Pärast seda otsustas rahvusvaheline laskurliit, et enam naisi laskma ei lubata, mistõttu ei saanud hiinlannast üllataja neli aastat hiljem Atlanta olümpial tiitlit kaitsta. 2000. aastal Sydeneys lubati jahilaskjannad taas olümpiale võistlema, aga seda omaette klassis, mitte enam meestega koos.
Ameerikas on “danicamaania”
Briti tähe Jenson Buttoni meelest ei löö õrnem sugu ringrajasõidus läbi. “Neil võib hästi minna madalamates sarjades, aga vormel-1 käib g-jõudude tõttu üle võimete. Ja vähemalt mina ei julgekski nendega koos rajale minna, kui neil on teatud kindlad päevad,” kuulutas Button hiljuti. “Suurte rindadega naised ei hakka end autoroolis kunagi koduselt tundma. Nad ei mahugi sinna. Pealegi häirivad nad mehaanikute keskendumisrahu.”
Inglase avaldusi tasub siiski võtta teatud koefitsiendiga, sest teda usutles meesteajakiri FHM, mille küsimused olid sihilikult provotseerivad.
Hetke kõige popim naisvõidusõitja tegeleb just ringrajasõiduga. 23aastane Danica Patrick kihutab Ameerika indy-autodel, mis arendavad trekkidel kiirust kuni 360 km/h.
Veel aasta tagasi võistles ta koos eestlase Tõnis Kasemetsaga alamas Toyota Atlanticu sarjas.
Tänavu alustas Patrick hooaega nii edukalt, et teda nimetati kevaditi peetava USA tähtsaima võidusõidu Indy 500 eel võitjasoosikuks. Patrick startis neljandalt positsioonilt, pääses napilt kuue auto kokkupõrkest, langes korraks 16. kohale, kuid tõusis taas tippu, juhtis veel seitse ringi enne lõppu, ent langes finišis neljandaks.
Ühtki sõitu ta ei võitnud, kuid saavutas kaks parimat stardikohta. Enne seda oli naistest esikohalt alustanud vaid Sarah Fisher kolm aastat varem.
Võidunappusest hoolimata tõusis Patrick supertäheks, nii et jänkid rääkisid lausa “danicamaaniast”. Telekompanii ABC teatas, et ilmselt tänu noore daami osalemisele oli Indy 500 ülekannete reiting viimase kümne aasta parim. Muuhulgas lasi ta end pildistada seksikas aluspesus ajakirjal FHM ning oli Sports Illustratedi kaanetüdrukuks.
Patrick sai võidusõitudel endale koguni eraldi laua autogrammide jagamiseks, mispeale konkurenttiim AGR (kuhu kuulus sarja üldvõitja) sai nii kadedaks, et ei ilmunud ühel võistlusel protestiks üldse fännide ette.
Just Patrick oli see, kelle kohta ütles vormel-1 sarja omanik Bernie Ecclestone: “Naise koht on kodus täpselt samamoodi nagu pesumasinal. Nad peaksid riietuma valgesse, et sarnaneda võimalikult palju kodumasinatega.”
Feministid nimetasid Ecclestone’i paugupealt suurimaks naistevihkajaks. Vanahärra üritas Patricki ees vabandada, helistas talle, kuid Danica viibis parajasti lennukis ega saanud kõnet vastu võtta. Päev hiljem helistas Ecclestone uuesti ja vabandas tõsiselt: ta olla vaid naljatanud.
Naismototähti on veelgi
Patricki kõrval võib teiseks supertäheks tõusta inglanna Katherine Legge (25). Tänavu jäi ta Toyota Atlanticu sarjas Kasemetsa järel teiseks, kuid saavutas kolm sõiduvõitu
Tema suurim unistus on võistelda vormel-ühes. Ja üllatus-üllatus: danicamaania kiiluvees otsustasidki vormel-1 bossid inglannat proovida. Naise kaasalöömine tõstaks ju publikuhuvi. Tuleval nädalal testib Legge Itaalias Squadra Toro Rosso meeskonna vormel-1 autot.
Seejärel naaseb ta USAsse ning katsetab Champcari, kuhu tahab tuleval aastal tõusta ka Kasemets.
Kui aga vaadata ajalukku, siis on naised ka varem võidusõidus ilma teinud. Vormel-ühes jõudis neist kõige kaugemale itaallanna Lella Lombardi (suri 1992), kes võistles tosinal korral ning jõudis 1975. aastal Hispaanias koguni punktikohale!
Veelgi kõvema saavutusega sai hakkama rallisõitja Michelle Mouton Prantsusmaalt, kes võitis neli MM-sarja rallit. 1982. aastal sai ta MM-sarjas üldkokkuvõttes teise koha.
Siinkohal tasub meenutada, et Markko Märtin on seni võitnud viis etappi ning üldkokkuvõttes on tema parim koht kolmas.
Pikamaasõitudel teeb aga ilma sakslanna Jutta Kleinschmidt (43). Neli aastat tagasi sai temast esimene naine, kes võitis kuulsa Pariis-Dakari ralli.
***
Kindlasti on veelgi tublisid daame, kes meeste mängumaal tugevama soo esindajad häbisse jätavad. Ilmselt siiski ootab naisi suurem edu neil aladel, kus füüsilisel jõul pole suuremat tähtsust.
Näiteks ratsutamises pole erilist vahet, kas hobuse seljas istub mees või naine. Tõsiasi on, et viimastel aastakümnetel on naised iseäranis valitsenud koolisõidus. Mehi on aga rohkem takistussõidus. Samas on näiteks USA päritolu Saksa piiga Meredith Michaels-Beerbaum (35) nii mõnelgi suurvõistlusel meeste eest esikoha napsanud. Eestis oli aastaid üks edukaimaid takistussõitjaid Pille Elson.
Väärib tähelepanu, et vahest kõige karmimal ratsutamisalal, kolmevõistluses, kipuvad samuti paremaid kohti saama just naised. Silmapaistev selle ala esindaja on Briti printsess Anne, kes on tulnud Euroopa meistriks. Sama saavutusega on hakkama saanud tema tütar Zara (24).
