06.03.2009, 00:00
Naised, poisid ja koolimaja
Koolipoisi elu on täis valikuid. Tõmmata suitsu või
käia trennis, ropendada või rääkida viisakalt, vaadata
ilusaid tüdrukuid või seda mitte teha.
Aga on asi,
millest poiss ei pääse: naisõpetajate vaatamine. Mehi,
teadagi, jõuab tahvli ette harva.
Sellepärast hakkab ka
küpsete naiste omanäoline maailmapilt noormeeste jaoks avarduma
eelkõige koolimajas. Läbi naisõpetajate.
Üks minu vene keele õpetaja deklameeris valulikult Puškini
värsse ja võttis soojema ilmaga läbi akna päikest.
Võitluskunste valdav kuri õppealajuhataja tõmbas
mind kord vahetunnil elegantse jalanõksuga koridori siruli (tegin
pahandust) ning resümeeris, et “see oli veel
köömes”.
Ja õppejõud ülikoolist
kütab Tartu vahel punase võidukaga ning kähistab kriitilistel
hetkedel naerust kõõksudes, et “raisk, poisid, oodake, ma
lähen teen ühe suitsu”.
Vist ongi nii, et
haridustööl ilma karakterita ei saa. Peab justkui olema mingi
pahelisus.
Lihtsalt niisama tahvli ees jahvatavat naisterahvast ei
kuula ju ükski poiss.
Katrin Ohakas – minu
põhikooliaegne emakeeleõpetaja Põlvas – kirjutas
tahvlile nii jõuliselt, et kriidid läksid naks ja naks
sõrmede vahel pooleks.
Kurjemal momendil raius ta
käelabaga niimoodi vastu lauda, et tavaline saepuruplaat oleks hoobilt
puruks läinud. (Õnneks oli laud mastaapsema
mõõduga.)
Lapsevanemad hädaldasid: tütar
pusib õhtu otsa ninapidi töövihikus, aga tunnikontrollist
ikkagi üle “kolme” ei tule. “Valesti õpib,”
teatas selle peale Ohakas.
Nojah, ta võis olla üsna
range. Aga:
1. Tagapinkide rahutumad hinged, kes teisi õpetajaid
“nahhui” saatsid, võisid tema tunnis nii
ennastunustavalt Aleksis Kivi “Seitset venda” etelda, et ei
taibanud isegi vahetundi minna.
2. Esimeste pinkide
lühinägelikud raamatuoivikud (mina) said teada, et lisaks
Puškinile on luuletusi kirjutanud ka näiteks Tõnu Trubetsky.
Ning et volüümikas-hüsteeriliste naisõpetajate nimetamine
“mutskiteks” – nagu Mihkel ja Tanel Tiksi noorteromaanis
– ei ole semantiliselt paheline tegevus.
3. Üheksanda
klassi viimases tunnis puhkes kollektiivne paanika, kui jõudis kohale,
et Ohakas meid järgmisel aastal enam ei õpetagi. Kohutav
ebaõiglus! Viivitamatult tulnuks minna õpetajate toa ukse taha
piketeerima või torgata tühjaks direktori autokummid.
4.
Kas pole nii, et eesti keele grammatika on maailma kõige loogilisem asi?
Samas, üks asi on tänini jäänud
selgusetuks.
Vist kaheksandas klassis lugesin korralikult läbi
Kitzbergi “Libahundi”, aga lugemiskontrollist tuli täiesti
ootamatult “kaks”. Esimest korda elus. Mille eest?!
“Muidugi “kaks”. Vastused või asjad!” imestas
õpetaja Ohakas resoluutselt.
Läksin koju ja vaatasin
hinnet tükk aega huviga. Suur ja punane, enesekindlalt peaaegu läbi
paberi pressitud. Selline karakteriga number.
Eks vist olegi nii,
et hea õpetaja kasvatab eelkõige noore inimese karakterit.
Ja tedagi on huvitav vaadata, klassi ees või mujal.
Palavad
tervitused teile, õpetaja Ohakas!