Naised Volgaga lumes
Eelmisel õhtul keedab Montoni rõivadisainer Kaire Kivari (31) kõvaks suure kausitäie vutimune. Anneli (kaardilugeja) vorbib valmis mastaapse koguse võileibu ja Karin (neiu tagumiselt istmelt) varustab võistkonna suure kokakoolaga, milles on tubli surakas rummi.
Lumelabidas, pukseerimisköis ja Regio atlas jäävad vähetähtsate asjadena kaasa võtmata, aga staažikas ralliäss saab nendetagi läbi.
Kaire võistkond on häälestunud medalivõidule. Vähemaga oleks piinlik leppida, kui seljas Vancouveri efektne olümpiavorm. Medalid on Kaire tiimil niikuinii juba stardist saadik kaelas. Medalite kokkuotsimisega on eelmisel õhtul nähtud omajagu vaeva.
Autosid osaleb rallil täpselt üheksakümmend. Žigulid ja Moskvitšid ja Volkswagenid ja Fordid, lisaks selliseid, mida esimese hooga äragi ei tunne.
Legendid käes, peavad nad jõudma lõunaks Tallinnast Pärnumaale Halingale ja õhtuks Valgeranda.
Volga ehk GAZ-24, millega Kaire Kivari lumisele trassile sööstab, on 1982. aasta väljalase, hüüdnimega Proua.
“Tehke siis minu kaunitar ilusti korda!” palus Kaire kunagi remondimehi. Mehed vaatasid Volgat pika pilguga ja arvasid, et kaunitar ta nüüd kindlasti ei ole. Nüüd on Kaire must Volga juba aastaid Proua.
Vanaautode talverallil kihutavad Kaire ja Proua neljandat korda.
“See auto on relv! Tänaval on lihtne – vene plekile ei julge keegi lähedale tulla! Ja nüüd… sa ei usu, kui ma räägin!”
“Kui sa räägid, eks ma siis vaatan, kas usun.”
“Volga jäi mul seisma oktoobrikuus. Veebruaris, paar päeva tagasi kaevasin ta lume alt välja ja… mis sa arvad, mis ta tegi!?”
“Mis ta tegi?”
“Ta läks partsti käima! Ja mitte keegi ei usu!”
Valge müts silmini peas, roolib Kaire oma Prouat keskendunud ilmel, vasak esiaken pooleldi lahti.
“Kaire, kas sul on palav?”
“Ei ole!”
“Aga, Kaire, sul on aken lahti!”
“Ta lihtsalt vajub ise alla!” Kaire väntab Volga akna üles. “Öelge, kui ta alla vajub! Mul endal ei ole mahti vaadata!”
Muidu kulgeb Proua rahulikult ja ühtlaselt häälitsedes. Palav selles autos ei hakka, ja Karin (neiu tagaistmel) võtab saapad jalast, hoiab varbaid alguses peos ja pakib nad lõpuks karvamütsi sisse sooja.
Kui teel on lumevaalud, hakkab Proua rool kiuslikult rapsima. Proua kapriisidele tuleb katsuda mitte järele anda, kuigi alati see ei õnnestu. Sellelgi distantsil saab Proua kolmel-neljal korral oma tahtmise ja veab Kaire keset sirget teed lumisesse kraavi. Mürts!
“Lumes!”
“Kas teil köis on?”
“Jaa, köie me saime!”
“Mul on labidas.”
Tagumine käik sisse, rattad otseks, meie katsume lükata. Läheb! Kaire staaž autoroolis on pikk. Rooli hoidma õppis ta varem kui joonistama. Ta on pärit Ida-Virumaalt Sondast ja Alutaguse pikkadel sirgetel metsateedel sai ta isa süles hooli hoides oma esimesed autosõidutunid.
Nagu öeldud, on Kairel peas olümpiadelegatsiooni valge müts. Selle mütsi funktsionaalsust on Kaire ise terve talve testinud.
See müts on väga funktsionaalne, s.t soe. Kui kõrvaklapid alla lasta, siis veel eriti.Ainult et kui kõrvad alla lasta, võib mütsikandjal olulisi asju kuulmata jääda. Kaire arvates väheneb mütsikandja kuulmine allalastud “kõrvade” korral kakskümmend protsenti.
“POLITSEI! MIS SEE SIIN TEEB!?”
Politsei on asunud ühele rallimehele protokolli koostama (vist ülevaatus tegemata) ja ummistab niigi kitsa tee.
Kaire koputab politseiauto aknale ja naeratab. “Äkki teeksite oma protokolli kukil mujal. Te ju segate rallit!”
“Juba lõpetame, juba lõpetame!” kohmab süüdlaslik politseinik.
Jopesid joonistas Kaire mitu varianti. Olid üleni sinised, ja sellised, kus tekst ESTONIA polnud mitte käise, vaid selja peal, ja mustrid olid ühel üht- ja teisel teistmoodi.
Mõni oli norinud, et miks pole jope käisel tekst eesti keeles. Miks Estonia, miks mitte Eesti!?
Kaire: “Pisike hiinlane, kes on vaevu saanud selgeks meie tähestiku, veerib kokku sõna “Estonia” ja saab aru, millest jutt. Sõna “Eesti” ei ütle talle midagi!”
Kaire lappas olümpiariiete kujundamisel kõvasti Eesti rahvariiete raamatut. Torino riided olid tal Paistu mustriga, Pekingi ja Vancouveri omadesse on ta pistnud Tarvastu kirja.
Keegi olla arvanud, et Tarvastu mustriga joped on pugemine presidendipaari ees – presidendi maakodu on Tarvastu kihelkonnas.
Kaire: “Mina pole süüdi, et mu maitse kunagiste Tarvastu ja Paistu graafiliste disaineritega nii hästi klapib!”
Ükspäev helistas Kairele ema Elvast: “Tead, mis Marko Kaljuveer praegu televiisoris rääkis!”
“No mis ta siis rääkis?”
“Et üks Kanada mees oli Vancouveris ligi astunud, sest talle hakanud silma eestlaste tore vorm, ja küsinud, et kas pilti tohib teha?!”
Muide – Kristina Šmiguni emapoolne vanavanavanaema (Kaire täpselt ei tea, kui palju neid “vanasid” sinna ema ette läheb) on Kaire isa vanavanavanavanaema õde.
Mis te arvate, millise tulemusega lõpetab Montoni meesterõivaste disainer kell kaheksa õhtul oma Prouaga vana-autode ralli?
Lõpetab nii, nagu arvata oli – esikohaga naiste arvestuses.Auhinnaks roosa šikk kohver mutrivõtmete, haamrite ja kruvikeerajatega. Ja selle vahel lumivalged kindad ning niisutav kätekreem.
“Kas läheme suverallile ka?” küsib Kaire
“Jaaa!” kõlab ees- ja tagaistmel ühekorraga. Kairele see sobib. “Sest kui oleme 80aastased, siis me seda ju enam ei tee!”
