Naiselik KLM
KLM lennufirma on nagu tõeline naine - ta pakub maitsvat, hästi koostatud menüüga ja kaunilt serveeritud toitu; tema kodu - Amsterdami lennujaama - kaunistab valge lehma kuju ja seal leidub isegi selliseid asju nagu meditatsiooniruum ja massaazhiteenus. Lisaks on Amsterdami lennujaamas kaks maailma parimat päikseprillipood täis jalustrabavaid disaineriprille, mis maksavad kuni 10 000 kroonini välja. Aga samas hämmastas KLM mind täiesti kaootilise lennuliiklusega. Võibolla oli see lihtsalt harv erand, mida juhtub kord kümne aasta jooksul, aga kui tänavaliikluses toimuks selline asi, mida mina Amsterdamist Indiasse ja tagasi sõites, siis öeldaks juba kaugelt - naine roolis.
Kõigepealt ei saanud me Amsterdamis kuidagi kohalt ära. Istusime juba lennukis, kui teatati, et vea kõrvaldamine ei osutunud nii lihtsaks, kui loodeti ja väljalennuga läheb veel aega. Kulus pool tundi, kui tuli järgmine teade, et viga pole ikka korda saadud. Nii me seal siis istusime istmetele pakituna kolm tundi ja kuulasime kõlaritest, kuidas meeskonnaliikmed üksteisele käsklusi jagasid. Viga näis olevat elektroonikas. Selle aja sees pakuti üks kord mahla juua. Kujutage ise ette, mis tunne on istuda kolm tundi kinnises ruumis tihkelt üksteise kõrval ja mõelda, kas viga, mida parandada ei osata, võiks osutuda fataalseks, kui see 8 tunnisel lennul uuesti tekib.
Ma ei ole mitte kunagi elus lennuhirmu tundnud. Alustasin lennusõitudega 3 aastaselt vanema juurde Saaremaale ja sellest ajast saadik on mul lennureisidega ainult head kogemused. Usun siiralt, et lennuk on kristlaste (ehk moodsamalt väljendudes vabamüürlaste) kõigi aegade suurim imetegu. Ka reisukindlustuse vastu pole ma iial vajadust tundunud, sest lennujaamade töö tundub mulle iseenesest jumalik. Kui minu lapsepõlves lükkusid lennud alatihti halva ilma töttu edasi, siis nüüd saavad nad igasuguse ilmaga jube hästi hakkama. Olen alati valmis valima kõige keerulisemaid ümbristumisskeeme, kui see hinna alla lööb, ja olen alati rõõmsalt üllatanunud, et nad järgmises lennujaamas juba teavad, et ma tulen. Isegi kord, kui oma süül Rootsis lennukist maha jäin, toppisid SASi tädid mind tasuta järgmise lennuki peale, ehkki mul oli kõige odavam pilet, mis muudatusi ei võimaldanud. Aga SAS on tänaseks moest maas ja uued tegijad teevad ilma õhus.
Pidades juhtunut harvaks juhuseks, ei olnud mul vähimatki hirmu, et tagasiteel võiks juhtuda sama või veelgi hullem. Seetõttu oli üllatus suur, kui Dehli lennujaama tabloo teatas: KLM Amsterdam 01.30 lükkub edasi 03.50. Nüüd ei olnud enam küsimus pelgalt ebamugavuses - Amsterdamist oli vaja jõuda Estonian Airi Tallinna lennukile, mis pidi väljuma 4 tundi peale KLM plaanipärast saabumist. Võimalus selle peale jõuda muutus kahtlaseks, kirusin oma kergemeelsust ja hüüdsin mõttes kindlustusfirmat appi: Sampo, Sampo, avita! Aga oli juba hilja. Lohutuseks pakuti check in'i läbinutele tasuta vett, karastusjooke või kohvi-teed. Kahjuks mitte sääsetõrjet, mida oleks eelkõige vaja läinud.
Kuulujuttude põhjal takistas Amsterdamist väljalendu metsik lumetorm, millest pool päeva hiljem polnud küll mingit märki järgi. Igal juhul lükati lendu veel kord edasi, seekord siiski vaid pooleks tunniks. Lõpuks tõusime õhku rappudes nagu traktoriga. Piloot vabandas ja lubas viivituse osaliselt õhus tasa teha. Tore, mõtlesin endiselt heausksena, aga kui tundide pärast, oletatavasti kuskil endise Nõukogude Liidu territooriumi kohal, lennuk järsku rappuma ja värisema hakkas ning seepeale rihmade kinnitust nõudev tabloo sisse lülitati ja lennuk pilvepiirile laskus, hakkas nagu pisut imelik. Kõik stjuuardessid olid kadunud, peale pandi eriti rõve india film, kus india noored armunud püüdsid iga hinna eest olla nagu ameeriklased. Arvasin algul, et tegemist on hädamaandumisega, aga lennuk pilvedest allapoole ei laskunud, sõitis üha edasi, tagumik pilvedes. Enamus reisijaid magas mu ümber või tegeles aknast välja vaatamata oma asjadega ja ei teadnud toimuvast midagi. Ma ei osanud muud välja mõelda, kui et ehk annab meie lennuk madalal lennates mõnele plaanipärasele lennukile teed. Saan aru, et kui stjuuardessid oleksid vahejuhtumist reisijatele teatanud, siis oleksid kõik paanikas üles ärganud. Aga ikkagi oleks keegi neist võinud salongist läbi jalutada ja ärevalt aknast välja põrnitsevaid tüüpe rahustada. Sest mõne aja - poole tunni pärast, ma pakun, see aeg oli üpris pikk, mille jooksul jõudsin end ise rahustada mõttega, et küllap on olemas ka 8 kilomeetri paksuseid pilvi ja meie all on just sellised - tõusis lennuk jälle tavalisele lennukõrgusele, pilved jäid kaugele alla ja valgustabloo rihmade kinnitamiseks kustus.
Lõpp hea, kõik hea - lennuk tegi tõesti õhus kimades tunnikese tasa ja me jõudsime ilusasti Tallinna lennukile. Jõudsime isegi kosmeetikapoes end üles lüüa ja superlahedad päikseseprillid osta. Pean siiski tunnistama, et KLM suutis, nagu iga tõeline naine, mu maailmapilti muuta ja järgmisel korral teen võibolla isegi reisikindlustuse ära.
Marsruut: Amsterdam-Delhi-Amsterdam
Aeg: veebruar/märts 2005
Klass: turist
Hinne: 4
