Uurimuse põhiautor, psühholoogiaprofessor Andrew Elliot kinnitab, et koos kolleeg Daniela Niestaga tehtud töö annab esimest korda empiirilist tuge äratundmisele, mis paljudes maailma kultuurides juba sadu ja tuhandeid aastaid on püsinud – ­punane on kire ja armastuse värv.


Tõepoolest, juba iidsetes rituaalides maaliti keha punase ookriga, armastuse ostu-müügi alasid iseloomustavad punased laternad ja tulipunasest lilleõiest loetakse välja romantilisi tundeid.


Ellioti arvates võib nähtust seletada kahel moel. Esiteks võib seos armastuse ja punase värvi vahel olla puhtalt kultuurilist päritolu: punased sõbrapäevasüdamed, punane ihupesu ja tuhanded muud pisikesed punased kultuurinähtused on meeste peas ajapikku kinnistanud seose selle värvitooni ja armutundmuste vahel. Teisest küljest võivad fenomeni juured ulatuda juba kaugele loomariiki. Eks isased ahvidki tunne suuremat tõmmet just nende emaste poole, kelle taguots paistab kõige punasem (ja punaseks läheb see kehaosa suurenenud verevarustuse tõttu viljakuse kõrgajal).


Ellioti ja Niesta katsetes näidati meestele naiste fotosid ning paluti üheksapallisel skaalal hinnata modellide naiselikku veetlevust ja seksuaalset kütkestavust. Selgus, et kui naisel oli pildil seljas midagi punast, suurendas see meeste silmis tema veetlevust keskmiselt 1,2 punkti ning kütkestavust lausa 1,5 punkti.


Naiste pluuse värviti piltidel digitaalselt ja selleks, et tagada just nimelt eri toonide võrreldavust, jäeti eri värvuste küllastusaste ja heledus alati ühesuguseks.


Aga tegelikult ei pidanud puna otseselt naise keha küljes olemagi – ka siis, kui pilti ümbritses vaid punane raam, paistis naine ahvatlevam ja kutsuvam kui mis tahes muud värvi raamis.


Põneval kombel ei pidanud naissoost katseisikud oma punasesse rüütatud suguõdesid muud tooni rõivaid kandnutest kenamaks. Ning ei naised ega ka mehed tajunud punast kandvaid naisterahvaid teistest arukamate või iseloomult meeldivamatena. Järelikult, väidab Elliot, seostub punane ikkagi väga kindlapiiriliselt just sugudevahelise tõmbega.


Edaspidi kavatsebki Elliot uurida, kas ka naisi võiksid paeluda rohkem need mehed, kelle riietuses leidub midagi punast. Esialgsed tulemused näitavad, et nii see ehk tõepoolest ongi.


Naiste puhul looks aga seose mõnevõrra teistsugune mehhanism kui meestel. “Naisi tõmbab rohkem dominantsete ja kõrgema staatusega meeste poole,” selgitab Elliot. “Looduses märgibki isaslooma dominantsust sageli just punane värvus. Nii et võib-olla tajuvad ka naised siis mõnd punast aksessuaari kandvat meest dominantsemana ja seetõttu ka huvipakkuvamana.”


Et aga värvide psühholoogiline mõju sõltub tugevalt kontekstist, näitavad teadlaste, sealhulgas ka Ellioti enda varasemad uuringud. Tuleb nimelt välja, et konkurentsitihedates olukordades, nagu kirjalike eksamite sooritamisel või spordivõistlustel, kahandab punase nägemine tulemuste kvaliteeti.