Narkomuul pihib: “Käisin Aafrikas kokaiini järel” (lisatud KAART)
End Timoks nimetav mees võtab Ekspressi toimetusega ühendust
mõni päev pärast seda, kui oleme kirjutanud esimesed lood
Ladina-Ameerikas vangi langenud narkokulleritest. Ta lubab rääkida
sellest, kes ja kuidas värbavad Eesti noori narkomuuladeks, ning sellest,
kuidas ta ise teisel mandril kokaiini järel käis. Aga mitte teisel
pool Atlandit, vaid Mustal mandril, Guineas.
Fakt, et narkotransiit on
tavapärase sirge – Ladina-Ameerika - Lääne-Euroopa
– asemel sisse teinud haagi, on isegi meie politseinikele
üllatus.
Oma loo eest soovib Timo anonüümseks jäämise
võimalust ja väikest honorari.
Timo on väikeste kavalate silmade ja siilipeaga hilistes 20ndates
turske mees. Selline, kelle
kohta ohatakse teatava kadedusega, et
“oskab hakkama saada”. Veebruaris ühel Tartu korteripeol
pakuti parajasti ilma kindla tööta Timole võimalust
teenida 3000 eurot ühe teatavat liiki transporttöö eest ja Timo
oli kohe nõus.
Amsterdamis “ehitajana”
Sõit narkootikumide
järele on vastavas žargoonis “tripp”, räägib Timo.
Kui perekonnaliikmed peaksid ootamatu tripi suhtes murelikuks muutuma, on
kõige õigem öelda, et avanes ootamatu võimalus minna
ehitajaks. Näiteks Amsterdami. Vedaja on “kaamel”,
kandmine on kandmine ja söömine on söömine.
Süüakse aga väikesi kokaiinikapsleid, mis valmistatakse Timo
väitel nii: kõigepealt pakendatakse kokaiin küpsetuspaberisse
ja hiljem keritakse sellele peale mitu kihti toidukilet.
“Näiteks Venezuelas ei lähe keegi kohvriga piirist elu sees
läbi, seepärast süüakse seal sisse,” ütleb mees.
Tõepoolest – viimased uudised, kuidas Caracase rahvusvahelises
lennujaamas mõni eestlane kohvrisse või reisikotti pakitud
kokaiiniga vahele jäi, ulatuvad juba aastate taha.
Ise Timo
kapsleid alla neelama ei nõustunud, mistõttu talle pakuti
võimalust sõita Guineasse – Lääne-Aafrikal
on Euroopa ja Lõuna-Ameerika vahelises kokaiinitransiidis aina suurem
osatähtsus, sest “otse” lendavad inimesed, eriti üksi
reisivad, on automaatselt kõrgendatud tähelepanu all. On ülim
erand, kui nad pääsevad põhjalikust pagasikontrollist
või röntgenläbivaatusest.
Paar päeva
pärast korteripidu saabus Timo mobiilile – ta oli andnud tulusat
teenistust pakkunud juhututtavale kõnekaardi numbri – piiksatades
sõnum, mis käskis tal minna lennujaama ja piletid välja
võtta. “Kui inimene ei saa hakkama, siis viivad n e m a
d ta lennujaama ja aitavad teha check-in’i,” räägib
Timo, kel endal sellist abi vaja ei olnud.
Málaga
lennujaamas ootasid Timot kaks mustanahalist. “Väga
professionaalsed, ma ei saanud 15 meetritki kõndida, kui nad mu juba
ära tundsid... Pidin endale Málagas ka Guinea viisa tegema, aga ei
saanud.” Mis viisa saamist takistas, jääb selgusetuks, kuid
reis jätkus viisa puudumisest hoolimata üle Gibraltari väina
Marokosse, kust Timo Maroko lennukompanii lennukiga edasi Guinea poole lendas.
Ka Conakry lennujaamas olid tal vastas “oma inimesed” (Timo
sõnul ei vähem ega rohkem kui kohalikud politseinikud), kes
tüseda valge mehe läbi VIP-koridori riiki toimetasid.
Maaletulekutempli lõid ametnikud Timo passi 20 dollari
eest.
tüngaJ&
auml;rgnevad kuus päeva möödusid päikese all basseini
ääres lamades ja hotelli rõdult ookeani vahtides. Ühel
korral käis Timo kohalikega õhtust söömas ja ühel
korral kuulis, kuidas keegi valgenahaline idaeurooplase välimusega mees
basseinibaarist jooki tellides kohutavalt inglise keelt väänas.
“Kust sa pärit oled?” küsis Timo.
“Leedust,” vastas mees vene keelele üle minnes.
“Ja mis siin teed?”
“Oh... siin ma olen...
lihtsalt puhkamas. Aga muidu töötan Amsterdamis ehitajana.”
See oli Timo jaoks naerukoht.
Õhtul enne plaanitud
tagasilendu toimetasid juba tuttavad heade sidemetega mustahanalised hotelli
arvutikoti. Pealtnäha tavalise, kuid raske. “See kott oli nii
spetsilt tehtud, et polnud arugi saada, et põhi ja seinad on midagi
täis pandud.”
Timo oli enda väitel algusest
peale oma peremehi petta kavatsenud. “Ma tahtsin ainult raha saada. Mu
eesmärk oligi see, et teen peteka. Ei tahtnud vabadusega
riskida.”
Paraku ei suutnud ta välja nuputada, mil viisil
kokaiini üle piiri vedamisega mitte riskida ja raha siiski kätte
saada. Conakry lennujaama WCs jätsid julgus ja head ideed Timo maha ning
nõnda hülgas ta tualetis väärtusliku portfelli.
Málagast, kus Timo pidi saadetise toimetama Amsterdami, helistas
truudusetu narkomuul oma ülemustele ja valetas, et lend hilineb üle
tunni. Schipholi lennujaamas tal seetõttu kedagi vastas polnud. Timo
läks oma Hollandis elava sõbra poole ja naasis paar
päeva hiljem Eestisse.
Keegi pole temaga ühendust
võtnud ja ega Timo väga ei kardagi, sest “neegrid ei tule elu
sees Eestisse, nad teavad, mis riik see on”. Kuid seda kõnekaarti,
mida ta narkoärikatega suheldes kasutas, ei julge Timo siiani oma telefoni
sisse panna.
Muidu peaaegu tühjas passis olev Guinea
piiriületustempel kinnitab vähemasti osaliselt Timo
seiklusjuttu.
Kulleriagentuuri traate
tõmmatakse Venezuelast
Kuivõrd piiril
sissekukkujate arv on suur (Timo: “Venezuelas jääb vahele
umbes 80 protsenti, sisuliselt on see pilet vanglasse!”), vajab
narkoäri pidevalt uusi lihtsameelseid, kes kõhus või
käe otsas meelemürki üle piiride toimetada proovivad. Euroopas
väikeste kogustena või lausa annusekaupa maha müüdava
kokaiinilaadungi pealt teenitav summa on niivõrd suur, et katab
kõigi ebaõnnestumiste (näiteks kulleri tabamine ja mao-
või kohvritäie kokaiini kaotsiminek) kulud.
Timo
väitel tegelevad Eestist noorte kullerikandidaatide otsimisega mitmed
“agendid”, kuid ühed tegijamad selles vallas olevat kaks
noormeest, kes paar aastat tagasi ise Venezuela piiril kokaiinikulleritena
tabati ja vangi pandi. Hiljuti sai neil pool karistusajast kantud, mis
tähendab, et mehed pääsesid avavangla- ehk
vabakäigurežiimile, koju naasta nad aga veel ei saa.
Need on
Eesti noormehed Danel ja Taivo. Samu nimesid on meile juba varem nimetanud eri
allikad.
2006. aasta kevadel jäid mõlemad Tallinnast
pärit noorukid mõnenädalase vahega Caracase lennujaamas
kohalikule rahvuskaardile vahele, kummalgi umbkaudu kilo pulbrit kõhtu
peidetud.
Daneli kohtuotsusest ilmneb, et lennujaamas patrullivate
ametnike tähelepanu tõmbas noormehe närviline olek mullu 21.
märtsil. Caracas-Madrid-Amsterdami lennukile suunduv noormees kutsuti
kõrvale ja otsiti läbi, kuid ei leitud midagi kahtlast. Ometi
sõidutati ilmselt hirmust segane noormees sealsamas l
ennujaama kõrval asuva Maiquetia linnakese kliinikusse, kus
röntgenikiirte valguses nähti tema kõhus “kummalisi
objekte”, nagu on kirjas kohtuotsuses. “Meditsiinilise
sekkumise” abil väljutati noormehe kehast 98 kapslit kokku 1174,6
grammi kokaiiniga. Danel mõisteti kaheks aastaks ja kaheksaks kuuks
vangi. Kaks nädalat hiljem, 2. aprillil jäi täpselt samamoodi
– silmatorkava närvilisuse tõttu – vahele
Caracas-Lissabon-Amsterdami lennukile suunduv Taivo. Tema kõhust ilmus
lagedale 52 pakikest 637 grammi kokaiiniga.
/>Kullereid testitakse Vinku viinerite neelamisega
Timo
kinnitusel jätkasid mõlemad eestlased Caracase vanglas sedasama
tegevust, mis neile endile halvasti lõppes. Ainult et mitte oma nahaga
riskivate kulleritena, vaid uusi kergeusklikke püüdes. Meile pole
hetkel teada, kas noorukid asusid tegutsema vabatahtlikult.
Tõenäoliselt sunniti neid vahelejäämisega
“tekitatud” kahju tagasi teenima.
Äri jaoks oli
vanglamüüride vahel olemas kõik vajalik, alustades
mobiilidest, mille pealt Eestisse SMSe saata, ja lõpetades kohalike
narkoärikatega, kes uute muulade pealt eestlastele maksavad.
“Inimese pealt saab 3000 eurot,” teab Timo, mööndes
samas, et see summa jaguneb laiali vahendajate mitme kihi vahel. Tavalisim
taks, mis igal lollipüüdjal võimalik teenida, olevat
umbes 1000 eurot. Süsteem on selline – kui tripist huvitatud kandja
andmed Venezuelasse teatatud, läkitatakse sealt ohvri mobiilile
sõnum, mis käsib lennujaama piletite järele minna. Enamasti
viib esimese otsa reis Hollandisse või Hispaaniasse, kus muula üle
vaadanud kohalikud ta juba teiste piletitega põhimissioonile saadavad.
Kuna Eesti kulleritega on esinenud
Ladina-Ameerikas piinlikke juhtumeid, kus kuller kokaiinipakikesi alla neelatud
ei saa, vaid hoopis öögib ja silmi vesistab, katsetatakse
värvatava neelamisvõimeid viimasel ajal juba enne kulukale reisile
lähetamist. Kui katse tehakse ära kodu-Eestis, pruugitakse selleks
Timo sõnutsi Vinku viinereid, millel igati sobiv
suurus.
kulleritena rohkem
Danelil ja Taivol on Rate kontod, ka nende
kaudu on võimalik vabatahtlikega sidet pidada. Tänase seisuga on
Danelil pildid maha võetud, Taivol alles. Ekspressi palvel saatis
üks vabatahtlik Daneli Rate postkasti järgmise sisuga kirja.
“Tere. Mul on üks inimene, kes on valmis ühe tööotsa
tegema. Helista.” Danel helistaski ja teatas järgmist:
“Ma suhtlen selle inimesega otse. Tal peab olema avalik ja ametlik
telefoninumber. Vahendajaid pole tarvis.” Sellega kontakt Daneliga
piirdus. Me ei söandanud paluda ühelgi noorel inimesel Daneliga
ühendust võtta ja ennast “tripile” kaubelda.
Kuni näiteks Venezuela, Hispaania ja Eesti võimud
ühist politseioperatsiooni ei käivita, ei ole värbajatel
karistust karta. Hispaania võimude jaoks ei ole
kilosed kokaiinikogused piisavalt erutavad, et tellijate ja värbajate
tabamisse panustada. Venezuela vaatevinklist ei ole aga mõnele
eestlasele lennukipileti broneerimine ja reisiraha väljategemine mingi
kuritegu. Sama kehtib siit vaadates – kuller läheb
“ametlikult” turismireisile, pealegi ei jõua narkootikumid
nagunii (vähemalt otse) Eestisse, vaid Hispaaniasse, Hollandisse
või mõnda teise Lääne-Euroopa riiki. Nii et peatamatu
ring.
Kuigi Timo vannub, et ta pole ise Eestist kedagi
värvanud, väidab ta end samas teadvat mitmeid inimesi
, kes sellistel “trippide
l” käinud. “Mingi vend läks ilma passita, aga kuna tal
ID-kaart kaasas oli, saadeti ta Kanaaridele (seega Euroopa Liidu
territooriumile), et neegrid ikka raha tagasi saaksid,” jutustab Timo
õhinal. Paljud narkomuulad töötavatki mitte pikamaaotstel,
vaid Euroopa siseliinidel, vedades kokaiini oma soolikates näiteks
Hollandi ja Šveitsi vahet. Sissesöödud kokaiinist ära
surnud Timo väitel veel ükski eestlane pole, ent “üks vend
läks juunis koos laadungiga kaduma”. Kadunud mees olla Elvast
pärit Janis, kes tuli parajasti narkosaadetisega Jamaicalt.
Parimaid ja teenekamaid narkomuulasid on Timo väitel Tartust pärit
Urmas, kes sai alles septembris 18aastaseks. “Tüüp on aasta
aega käinud, ta on igal pool käinud,” teab Timo. “Urmas
teeb alati töö ära.”
Miks ta seda kõike
räägib? Oletame, et Timol tekkisid Daneli ja Taivoga arusaamatused,
mis ajendas teda omakorda teadaolevat infot peenrahaks vahetama. See on
äri, kus liigset moraali ei tunta, ja vähemalt sellisel
prügikala tasemel pole ka liigse lobisemise eest kättemaksu karta.
Arvatavasti.
“Mida vanem, seda parem – siis ei
kahtlustata nii palju,” jutustab Timo kullerite leidmise eripärast,
lisades asjalikul toonil lause, mis teinuks au igale Portugali
orjakaupmehele: “Ja naise eest pidi veel kõige rohkem makstama
– äratavat usaldust nagu rohkem.”
View Larger Map
- Möödunud kolmapäeval vahistati Kanaari;saartel politseioperatsiooni “Estonia” raames Lõuna-Ameerikast;saabunud 23aastane Deniss. Denissi kõhus oli kilo kokaiini.
- Ekspressi;poole on viimase kolme nädala jooksul pöördunud kaks ema. Neist ühe;18aastane poeg jõudis Argentinast elusa, terve ja vabana tagasi, teise;samaealine poeg aga vahistati hiljuti Buenos Aireses viie kilo;kokaiiniga ja viibib praegu kohut oodates vanglas.
