Vaata tulevikku, blondie: Kaugele Estlandi teeme eine Eliitwangla!

Saksamaa ajaloolane ja ajakirjanik Volker Koop kirjutab oma uues raamatus “In Hitlers Hand; Sonder- und Ehrenhäftlinge der SS” (“Hitleri peos. SSi “eri- ja auvangid””), et nii mõnelegi natsi-Saksamaa poolt kinni võetud tegelasele loodi nende vangistusperioodiks ülimugavad elutingimused.

SS paigutas nad nn viietärnivanglatesse – endistesse luksushotellidesse, maamõisatesse ja lossidesse. Erikohtlemise vääriliseks tunnistati eelkõige tegelased, kellega Adolf Hitleril oli võimalik vahetuskaupa teha: diplomaadid, kõrged vaimulikud, riigiametnikud, monarhid.

Koopi raamatut refereerinud Šoti ajaleht The Scotsman kirjutab, et näiteks prantsuse diplomaat André François-Poncet majutati Austrias hotelli Ifen, mis oli enne sõda tuntud rikaste ja kuulsate kogunemiskohana. Vangistusajal lubati Poncet’l õppida teatrikunsti, teha kohaliku järve ääres valvuriteta jalutuskäike ja kuulata välismaa raadiojaamade uudistesaateid. Viimase teo eest oli tavalistele sakslastele ette nähtud surmanuhtlus. Dokumentidest selgub, et Poncet’l oli ka muresid. Näiteks kurtis ta, et SSi kokad valmistavad liiga palju hautatud roogi, mis polnud tema maitse järgi. 

Belgia kuningat Leopold III hoiti algul Laekeni lossis koduarestis ning viidi hiljem üle Saksimaale Hirschbergi lossi, kus monarhil lubati kokku panna isegi väike õukond.

Volker Koop avastas natsi-Saksamaa paberitest, et Hitleri eri- ja auvangid said tavasakslastest kuus üheksa korda suuremat toiduraha ja alkoholi vabal valikul. Samuti võisid nad pidada kirjavahetust lähedastega. Privileegidega vahialustel lubati koos abikaasadega külastada jumalateenistusi, kuid mis kõige imelikum – SSi valvurid pidid neile ka au andma.

Eesti lugejaid võiks aga eelkõige huvitada fakt, et Koop leidis SSi arhiividest dokumendid, et natsi-Saksamaa käsilased otsisid Euroopast vanglasaart, kuhu erivangid paigutada. Natside eesmärk oli leida koht, mis sarnaneks omadustelt Alcatrazi vanglasaarega Ameerika Ühendriikides – isoleeritud ja põgenemiskindel.

1942. aasta suvel leidsidki nad vanglasaarele sobiliku paiga, milleks olid Läänemeres asuvad Suur-Pakri ja Väike-Pakri. Otsingute eest vastutav SS-lane raporteeris Berliini: “Saared on jäävabad, hõredalt asustatud ja piisavalt kaugel maismaast, et tagada täielik turvalisus.”

Tegudeni siiski ei jõutud. Järgmisel aastal saadud kaotus Stalingradi lahingus peatas sakslaste vanglasaare rajamise plaanid.