KURBMÄNG: New Orleans pärast tormi. AFP

Hedonistlikku New Orleansi tabanud hurrikaan Katrina, mis pühkis mõne hetkega minema tükikese elavat ajalugu ja koos sellega tuhandete kodud, elud ning hingerahu, puudutas lähedalt kõiki ameeriklasi. Mõned minu tuttavad, kellel elas sealkandis sugulasi ja sõpru, tunnistasid, et nad pole juba pikalt öösiti maganud, sest tšekivad iga natukese aja tagant spetsiaalselt kadunud-leitud inimeste tarbeks loodud veebilehte.

Naabrimees, kes töötab suure terasekompanii tegevjuhina, võttis puhkust, seda on ameeriklastel vaid kaks nädalat, ja põrutas ise New Orleansi kohale, et oma lähedasi aidata. Nood, juba eakad inimesed, keeldusid nimelt lahkumast. Viimastel andmetel kühveldas mees oma 92aastase vanaema majast, mis imekombel püsti oli jäänud, välja pool esikutäit kalu.

Eile helistas mulle sõbranna, kes töötab Lõuna-Carolina eksklusiivses hotelliketis, ja rääkis, et üks nende hotell asus ka New Orleansis ja on praeguseks hävinud. Sealsed töötajad on nüüd Lõuna-Carolina osariiki üle kolinud ning tööandja paigutas inimesed ajutiselt nende hotelli. “Lausa õudne hakkas neid vaadates! Mõtle ise, kui oled kogu elu tööd rabanud ja nüüd mahub kogu sinu vara ühte spordikotti. Majalaen paljudel juba makstud ja nüüd pole ei katust pea kohal ega tööd, sest hoonest, kus sa töötasid, on saanud rusuhunnik ja sinu ülemus on teadmata kadunud, ilmselt uppunud,” rääkis ta.

Tormikahjustustega harjunud Floridas idarannikul elavad sõbrad, kelle villal raju mõne aja eest katuse pealt viis, suhtuvad asjasse filosoofilisemalt – hukkunutest on tõesti kahju, aga küll inimesed peagi jälle jalad alla saavad, sest lisaks riigi rahalisele toetusele kogutakse ohtralt eraannetusi. Tõepoolest, kõikjal üle ­riigi on väljas kogumiskastid, kuhu tavainimene oma askelduste vahel saab poetada paar dollarit, ja ka veebilehed kontonumbritega, kuhu võib ülekande teha. Isegi kõrgivõitu Hollywood on tagajalgadel ja filmitähtede kaukasuud on avanenud üsna hõlpsasti.

üldine seisukoht on, et pikkamööda hakatakse looduskatastroofidega harjuma – California maavärinad, Florida hurrikaanid ja üleujutused jms on inimesed tuimemaks teinud. Esialgu pani mind ameeriklaste suhtumine oma kodudesse imestama – ei mingit sentimenti ega maja küljes rippumist, iga hetk võid sa saada parema tööpakkumise kusagil teises osariigis ja tuleb kolida. Või tabab sinu maja üleujutus või hurrikaan ja kodust on järel vaid kuhi pilpaid või jääb hoone lihtsalt kiirtee ehitusele ette. Eestlasele, kes on harjunud, et maja ehitatakse kogu eluks ja jäetakse koos viljapuuaia ja marjapõõsastega hiljem lastele, tundus see väga harjumatu. Ent elu näitab, et USAs on  oma väärtushinnangud täiesti põhjendatult ümber hinnatud.    

Džässmuusika, Mardi Gras’de ja prantslasliku kergluse kants New Orleans, mida peeti ühendriikide multikultuurseimaks ja värvikaimaks piirkonnaks, on ainus USA linn, mis asetses allpool merepinda, paiknedes Pontchartraini järve ja Mississippi vahel. Linn vajus hoolimata unikaalsest pumpade jt veetõkete süsteemist pidevalt ja eksperdid ütlesid juba tükk aega tagasi, et hurrikaani puhul täitub New Orleans nagu kauss veega. Nii ka läks.

Meedia abiga saab New Orleansi inimlikust traagikast osa kogu maailm – pildid üksteist kallistavast vanapaarist, kes on oma eluõhtul kaotanud kogu oma maise vara, ei jäta kedagi külmaks. Parematelgi aegadel emotsionaalsusest nõretavad väiksemad väljaanded saavad nüüd tükk aega selle teema seljas ratsutada.

Denveri lennuväljal Colorados sattusin vestlema keskealise abielupaariga, kes oli New Orleansis maksnud taksosõidu eest lennuväljale 1000 dollarit ning viimasele linnast lahkuvale lennukile jõudnud. Mõlemad tunnistasid, et raha oli kulutatud õige asja eest. Ka on tõenaoliselt jäädavalt muutunud paljude New Orleansi elanike ja linna külastanud inimeste arusaam sõnast “hurrikaan”, mida varem seostati peamiselt vaid Bourbon Streetil pakutava tuntud alkoholikokteiliga.