NIPERNAADID: Sloveenia - väga kauni majandusega maa
Majanduslikus plaanis on Sloveenia ELi uustulnukatest kõige edukam maa. Läheb 2007. aastal eriliste probleemideta üle eurole. Siinse majanduse alus on turism.
Rahvusliku matemaatika eripära: 2+1 ei võrdu 1+2!
200 aastat tagasi sattus keegi külamees koopale, millel pikkust 21 kilomeetrit. Ja kõik need 21 kilomeetrit olid täis tipitud stalaktiite (neid, mis kasvavad ülevalt) ja stalagmiite (neid, mis kasvavad alt) - täpselt nagu hambaid suus. Sellel õnnelikul päeval nägi Sloveenias ilmavalgust turism.
Elekter viidi sellesse riigi tähtsaimasse, Postojna Jama nime kandvasse koopasse koguni varem kui Sloveenia pealinna Ljubljanasse. Ilmselt liikus koopas rohkem rahvast. Ja edasi oli vaja ainult killukest fantaasiat... Nii juhibki ekskursioonijuht meie tähelepanu sellele, et osa stalagmiitidest on imeliselt sarnased piiblikangelastega, teised - loomadega, ja nii me käime spagetitoas (kus on väga peenikesed stalaktiidid), pärast elevandikõrvade toas (veel üks alaliikidest)... ja kõige selle juures palutakse meil kiirustada - meie järel on tulemas veel 600 inimest! Üks millimeeter stalaktiiti kasvab kümme kuni sada aastat. "Ärge puudutage looduslikke võrseid!" palub ekskursioonijuht. Ärge häirige Sloveenia majanduse kasvu!
See-eest võite edendada demograafilist arengut. Nagu meil, on sellega probleeme ka Sloveenial. Ilmselt sellepärast kaunistab Ljubljana kauplusevitriine kohalik know-how - rasedatele mõeldud maikad kirjaga "Saabume septembris!" (või siis oktoobris, novembris - sõltuvalt tähtajast). Iseenesest väga armas, aga kasu on sellest siiani vähe.
Aga kohalikud tootjad kurdavad: "Kuidas asjad Sloveenias käivad?! Kui sul sündisid kõigepealt kaksikud ja pärast veel üks laps, siis antakse sulle alguses täiendavat materiaalset toetust teise, aga pärast kolmanda lapse pealt. Aga kui sul juba on laps ja sa saad pärast kaksikud. Siis saad mõlema kaksiku pealt toetust nagu teise lapse puhul. Tuleb välja, et kui Sloveenia perekonnas muutub liidetavate järjekord, muutub ka sissetulek. Ja 2+1 ei võrdu 1+2!"
Rahvusliku köögi eripära: naiseliha on maitsvam kui meheliha
Sloveenia uusima ajaloo oluline fakt: tema kommunistlik minevik ei rõhu nii tugevalt helget tulevikku. Kollektiviseerimine läks siit mööda ja maa jäi eraomandusse. Tulemus: põllumajandus, s.t farmipidamine, õitseb ja sellel on koduse kitsejuustu püsikindel maitse.
Ka raudne eesriie ei olnud siin nii väga raudne ja võimaldas suhelda (ning arendada seejuures ka majandussidemeid) - näiteks Itaaliaga. Ja tegelikult ei kujutanud sõitmine väljapoole sotsialismileeri endast mingit probleemi. Sellest tulenevalt räägib kogu Sloveenia (isegi külad) nagu üks mees inglise keelt ja integreerub valutult Euroopa Liitu.
Sloveenia territoorium on Eesti omast kaks korda väiksem, kuid rahvaarvu poolest on ta meist poole miljoni võrra ees. Lisaks sellele on tal vedanud loodusega (siin on nii mägesid kui merd, ja metsa ja jõgesid) ja kliimaga (suvel - soe, talvel - lumi). Eestlaste poolt veel vähe läbi uuritud Sloveenia on pungil täis külalisi Itaaliast ja Saksamaalt. Ja "kõiketeadjad" - reisiraamatud - kuulutavad: "Proovige hobuseliha! See on meie rahvusliku köögi eripära!"
Tuleb tunnistada, et tegemist on suhteliselt kummalise eripäraga. Selles mõttes, et hobuseliha söömisest on teadlikud küll raamatud, kuid Sloveenia elanikud mitte. Ühes harvadest kohtadest Ljubljanas, kus hobuseliha siiski pakutakse, tunnistatakse, et see traditsioon sündis umbes 20 aasta eest.
"Söögiks sobib suurepäraselt kaheksakuuse varsa liha," räägib restoranis töötav Niko Krenn. "Aga guljašši tehakse 10aastase hobuse lihast!"
"Aga kumb on maitsvam - mees- või naishobuse liha?"
"Naise maitse on tugevam!"
Feminism ruulib! Pärast naishobuse liha, mis - tuleb tunnistada - on mõnevõrra kummine ja maitsetu, tuleb viin. Kohalik viin ei erine tavalisest mitte kraadide, vaid maitse poolest - see on aetud õuntest. Veendume, et sellist valget ei ole just kergem juua, kuid huvitavam küll.
Pealinna noorsoo eripära: laseme linnavalitsuse nõudmiste peale kõrges kaares!
Tõsi küll, mitte kakssada, vaid ütleme, viisteist aastat tagasi sattus Sloveenia noorsugu kunagise vangla tagahoovide peale... ja neile hakkas seal nii meeldima, et nad ehitasid endale sinna 11 baari ja huviklubi, kus on ruumi nii geidele kui ka lesbidele ja eri muusikasuundade sõpradele.
2006. aasta augustis sattus kuulus koht nimega Metelkova Mesto kohaliku ajakirjanduse esikülgedele. Ljubljanas on maa oi kui kallis, aga 11 klubi ei maksa valitsusele mitte sentigi. Ja valitsusele see ei meeldi. Nii juhtuski, et ööl vastu 2. augustit sõitsid valitsuse käsul kohale mitte küll tankid, vaid ekskavaatorid ja tõmbasid maha "Väikese kooli" (paiga, kus noored korraldasid oma seminare).
"Hämmastav! Meile ei näidatud isegi pabereid, mis oleksid lammutamist lubanud!" on Nejc (24) nördinud. Mmm, mis sa kostad, selline juriidiline aps: pole pabereid, mis lubaksid maha võtta mitte üheski dokumendis fikseeritud hoonet.
Sõna otseses mõttes vaid mõned tunnid enne lammutamist rääkis sellel tänaval juba 8 aastat hänginud tütarlaps Dunja Danial (25), miks ta seda kohta armastab:
"Me koguneme selleks, et huvitavalt aega viita. Meil on klubides pidevalt mitmesugused programmid!"
"Ja mis eriline programm siis täna on?"
"Täna on meil õllejoomise programm..."
Nähtavasti ei müüda Sloveenias ilmaaegu puust täringuid, mille viiel küljel on jookide nimetused, aga kuuendal kiri "Mine koju!". Heidad täringut, mis välja tuleb, seda joodki. Aga valitsus on veendumusel "Teie minge koju!".
Dunja kõhnale valgele käele on tätoveeritud nõid, teisel käel on samuti tätoveering, peenikese naisekaela ümber mutrid, küüned mustaks lakitud, juuksed punased. Tema on siin oma. Õhtuti koguneb siia sadu tema mõttekaaslasi. Nad istuvad imetabaste kaunistustega majakeste lävedel, ümber nende siinsamas elutsevad koerad - kohe baari kõrval, häbenemata üksteist ja vilistades kirjutamata eetikareeglitele, ka pissivad. Muide, ka Metelkova sissepääsu kaunistavad kempsupotid.
Kellele meeldib, kellele mitte - neil on suva. Mis sest, et nende vabadus läheneb anarhiale - nende näod on õnnelikud. Juba järgmisel päeval pärast "Väikese kooli" mahatõmbamist tassisid Metelkova noored kohale plokid, et hakata ehitama uut.
Mägiteede eripära: liiklusmärk "Siin hukkus inimene!"
98. aasta maavärina ajal oli Nataša kodus Tolminis. Räägib, et värin oli korralik - l õhkus ära kõik mägikülad, kuid mitte Nataša vaimu. Pärast maavärinat kolis ta perekonnaga hoopis mägikülla ?adrgi.
Selles külakeses on üldse neli maja, kuid ei möödu päevagi, kui siin ei käiks turiste. Nataša perekond, nagu teisedki kohalikud, teenib külastajatega. Või täpsemalt öeldes, nende sooviga maitsta kitsejuustu.
Tema maja lävele on kirjutatud armastusest külaliste ja jumala vastu:
"Jumal, hoia sind, kes sa oled siia tulnud, ja sinu sugu!"
Üks juustukera valmib kuu ajaga ja maksab umbes 400 krooni. Muide, selline juust jõuab ka Eestisse, kuid maksab meil mitu korda rohkem. Kitsi karjatatakse 700 meetri kõrgusel. Selleks, et neid kitsesid näha ja seda juustu maitsta, tuleb sooritada "hirmu faktori" eksam.
Sellesse külla viib üksainus tee. Liiklus on ühesuunaline. Ja see tee on nii käänuline ja kulgeb nii kõrgel, et auto saab sõita üksnes esimese käiguga - tee taevalaotuse alla.
"Aga talvel, kui lumi on maas, kas siis on siia üldse võimalik sõita?"
"Loomulikult," vastab Nataša.
Sloveenia mägiteedel võib sageli kohata kohalikku liiklusmärki - küsimärki mustal taustal. See tähendab: "Mõtle järele! Sellel teel on keegi ennast surnuks sõitnud!"
"Aga kas te maavärinat ei karda? Ja lapsed peavad seda teed mööda koolis käima, ja üldse - mägedes ei ole ei haiglat ega tuletõrjet...?"
"Kardan... Aga mu süda on siin, mõistad?"!
Mõistan. Sest Sloveenia on fantastiliselt kaunis maa.
