Noor Eesti muusika plahvatab!
Festival Hea Uus Heli (HUH), 8.-9. oktoobril Tallinnas, toimus sedapuhku
kolmandat korda. Seni on HUH kerkinud silmapiirile kaks korda aastas ja
keskendunud kaasaegsele muusikale. Varasemast aga massiivselt enam andis
seekordne HUH - festivali põhiüritus 1öö% Von Krahli
teatris, “Viva la HUH!” kultuuritehases Polymeer ja harfisti, Emi Maeda
soolospektaakel leidis aset Kanutis – aga tuge ja ülevaadet kohalikust
elektroonikast.
Võib-olla on teile ehk jäänud mulje
HUHist kui eksperimentaalsest festivalist. Kuid võrreldes soomlaste
novembrikuise Avanto Festivali ja suvise massiürituse Koneistoga ,kaldub
HUH rohkem tolle suvise ja meelelahutusliku poole. Eestis on aga HUH erakordne,
sest pole teist seeriaüritust, mis meie ahtakeses kultuuriruumis
“teistsugusena” mõjuvat muusikat, põhiliselt elektroonilist, nii
suurelt promoks. Tulemi poolest ei tähenda eksperimentaalne mitte alati
küpset ja kontsepti järgi on “hea uus heli” võrreldes
“eksperimentaalsega” kindlasti laiapõhjalisem ja paljulubavam. Ent Hea
Uus Heli ühendab nii seikluslikku kui kindlameelset uut – küpset
Eesti muusikat.
Uue ja hea uue optimistlikul teljel kribiksi järgmise
kardiogrammi.
Ürituse korraldaja, Aivar Tõnso teatas
festivali eel rõõmsalt tervelt nelja uue eesti muusikat sisaldava
plaadi üllitumisest. Nimeliselt albumid Tencult, Joel Tammikult, Phloxilt
ja Kalmult. Vähe sellest. HUHi raamesse oleks võinud rohkemgi
mahutada, sest sel kevadel, suvel ja hilissügisel ilmusid ja on veel
ilmumas hulgi ülierilaadilist muusikat. Folgist rokini, tõepoolest!
Sellist plahvatust pole siinmail, pakun et kümne aasta jooksul nähtud
ja kogu asja teeb iseäranis meeldivaks see, et ka kvaliteedilt pole
suuremale osale midagi ette heita.
Kas Eesti uus scene
püüab end jätkuvalt defineerida või ollakse endiselt
vaid Lääne mõjudest kajav koopiamasin? Insaiderina on seda
raske öelda, kuid jultunud muusikuid meil leidub ja kes teab,
võibolla varsti liigub meie keskel mõni “maailmanimi”.
Maailmanimi nagu seekordse HUHi staar Felix Kubin või Funkstörung,
eelmise HUH festivali peaesineja. Palju pole ju vajagi. Kõigest OK
stuudiot, OK ideed, OK produtsenti, OK rahakotti, OK vedamist... Just, ja OK
esindusüritust, suhtlusplatvormi – kohta, kus kohalik artist ulatab
publikule oma muusikalise visiitkaardi. Selleski plaanis on Hea Uus Heli
oodatud külaline, omas mahlas ja näiteks Jazzkaare kõrval
jõudu kogumas.
Siiski – nüri poolega ja seljatagant
lööb looja kirves käbe, kui kaanonite moondavat mõju ei
tunnistata. Taies võib küll mõjusa moega tulla, kuid
näo poolest ikka liiga sarnane teiste omataolistega ja
kuskil-juba-kuulduga. Ärgem siin otstarbest rääkigem –
meelt lahutav või mudakihti valgustav – vahet ei ole. Heli kas
töötab või ei tööta. Oluline on kunstniku veendumus,
tahteselgus. Kui need on raskelt paigas, siis räägime “heast uuest
helist”. Praegu igatahes räägime.
Järgmise korrani 2005.
sügisel.