Noored naised päevitavad ennast haigeks
Regionaalhaigla onkoloogi Marianne Niine peetakse Eesti parimaks
spetsialistiks melanoomi alal. Melanoom on pigmentkasvaja; kõige
halvaloomulisem nahavähk, millesse haigestumine kasvab maailmas iga
aastaga. “Kui oma nime google’isse sisse panen, siis tuleb
välja ainult surm-surm-surm,” ütleb dr Niin, šarmantne
väga valge nahaga daam. “ma mõtlesin, et ma enam ei
räägi surmajuttu.” Kuid ehkki algfaasis on melanoom
peaaegu sajaprotsendiliselt ravitav, ei saa me surmast selles intervjuus
üle ega ümber.
Mis tunne teid valdab, kui
solaariumist mööda kõnnite?
Kurb tunne. Ma
olen väga palju näinud noori, kellel on raske päiksekahjustus
– pigmendilaigud, naha sarvestumine – kahjustus, mis ei
parane enam kunagi. Olen näinud noori melanoomiga naisi, kes
ütlevad, et nad ei teadnud, mida ultraviolettkiirgus teha võib.
Peaks solaariumid siis ära keelama?
Kas ma keelaks suitsud ära? Ma arvan, et solaarium on samamoodi
sõltuvuskäitumine ja igaüks teeb oma eluga seda, mida ise
tahab. Solaariumite omanikud on vist juba tulivihased kõigi minu antud
intervjuude peale, aga minu arvamus on, et nii nagu sigaretipakil seisab kiri
“suitsetamine võib tappa”, peab mingi hoiatus olema ka
solaariumil.
USAs on melanoom 24–29aastaste naiste
seas peamine surmapõhjus. Kas ka Eestis haigestutakse järjest
nooremalt?
Kui ma 30 aasta eest onkoloogina tööle
hakkasin, ei olnud mul pikka aega ühtegi patsienti, kes oleks olnud
vähem kui 50 aastat vana. Tänapäeval jäävad paljud
haigeks juba enne 40. eluaastat, kõige noorem on Eestis diagnoosimise
hetkel olnud 12aastane. Mehed haigestuvad ka nüüd vanemas eas, kuid
miks see nii on, ei osata maailmas seletada – nagu ka seda, miks meestel
kipub melanoom tekkima näkku ja seljale, naistel aga jalgade peale.
Mis sellest 12aastasest saanud on?
(Paus)
Teda ei ole enam. Ta oli väga haige neli aastat...
Lõppfaasis on melanoom peaaegu sajaprotsendiliselt ravimatu ja
algfaasis peaaegu alati ravitav. Kui ruttu see üleminek tekib?
See ei toimu äkki. Melanoom areneb aastate jooksul ja aega oleks
küll, et teda näha, et jõuda arsti juurde minna. Ühel
hetkel muutub see areng muidugi kiireks ja kahjuks on meil Eestis levinud kaks
legendi – esiteks, et kui sünnimärk ei veritse, pole see
melanoom – aga kui kasvaja juba veritseb, on ta väga
tõenäoliselt levinud organismis. Teine legend on see eelmise
sajandi algusest pärit läks-arsti-juurde-ja-suri-ära lugu, mis
nagu ütleks, et sünnimärke ei tohi lõigata mingil juhul.
Aga mida siis teha? Lihtsalt pealt vaadata?
Kui halb
prognoos melanoomiga on?
Vene ajal oli viie aasta elulemus
(aeg, mille haige endale juurde võidab) lõikuse järel 30
protsenti, tänapäeval elab nii kaua 80 protsenti patsientidest
või enam. Aga seda on vähe võrreldes lähinaabrite
või Austraaliaga.
Miks on mujal prognoos
parem?
Sest seal saadakse varem jaole, inimeste teadlikkus
on suurem. Austraalias saadetakse lapsed koolist koju tagasi, kui neil
mütsi peas pole; kui ei vasta päiksekaitsenõuetele.
Kas turvaliselt päevitada on üldse
võimalik?
Tegelikult mitte. Kui nahk läheb
pruuniks, on see juba naha kaitsereaktsioon.
Kui sageli
peaks oma nahal toimuvat kontrollima?
Soovitatakse kord
kuus, aga probleem on selles, et inimesel on palju kohti
, k
uhu ta ise ei näe.
Siin tuleks kasutada lähedaste abi.
Juuksuritel on hea ülevaade sellest, mis toimub pealael, ning vahel
võib melanoom tekkida ka silma, suhu, ninna või
küünte alla.
Suhu ju päike ei
paista?
See pole alati määrav.
Ultraviolettkiirgus on lihtsalt riskifaktor, kuigi suur.
Solaariumikülastajate hulgas esineb melanoomi kolm korda rohkem kui
teistel.
Kas arsti juurde jooksmiseks peaks
sünnimärk olema nii ebasümmeetriline, üle poole sentimeetri
laiune kui mitmevärviline, või piisab vaid ühest
kriteeriumist?
Peamine kriteerium on see, kui
sünnimärk suureneb ja muutub. Meil kõigil on sadu
pigmentlaike ja see muutumise osa on kõige tähtsam. Probleem
on selles, et seda aeglast protsessi ei panda alati ise tähele.
Inimesel võib olla kasvaja näos, aga ta ei saa sellest aru, sest
nii on ju alati olnud.
Olete te mõnele inimesele
tänaval ligi astunud ja öelnud, et see sünnimärk on teil
küll kahtlane?
Olen ikka. Ma mäletan siiani
üht lugu veel vene ajast, see oli lunapargis. Mina olin seal oma lastega
ja nägin üht noort ema, kellel oli jala peal ilus väike algav
melanoom. Ütlesin talle: tulge kontrolli. Ja ta on elus tänaseni.
Mul on paar imelikku sünnimärki seljal.
Mida ma nendega tegema peaks?
Võib tulla
onkoloogiasse vastuvõtule, aga meie järjekorrad on pikad.
Võib minna perearsti juurde. Enamikul nahaarstidest on ka olemas
dermatoskoobid; mikroskoobid, millega saab vaadata naha sisse.
Ja ütlete, et kõik nahaarstid on pädevad
hinnagut andma?
(Hetk kõhklust) Sellele
küsimusele ma ei tahaks vastata. Eks dermatoloogid ole erinevalt
spetsialiseerunud.
Äkki võiksite nimetada
mõned, kes on kõige kompetentsemad?
(Veel
hetk kõhklust) Olgu. Pille Konno, Ave Vahlberg, Kai Saluvere, Grete
Põder, Nele Nurmik.
Kas te täna
päiksekaitsekreemi kannate?
Ei kanna, ma tunnise
jalutuskäigu jaoks ei pidanud seda vajalikuks. Üldiselt need kreemid
kaitsevad peamiselt naha vananemise eest ja parim kaitse on ikkagi riie,
puuvill. Aga kui vahel harva lähen randa, panen küll alati peale
vähemalt sellise kreemi, mille SPF 25. Ma olen ise saanud lapsena
kohutavaid päiksepõletusi ja see annab väga halva fooni kogu
eluks. Lapsi päikse eest kaitsta on kõige olulisem.
Vabandust, aga... olete te endal kunagi mõne
sünnimärgi ära lõigata lasknud?
(Pikk
paus) Olen küll. Kuidas ma ütlen, ma olen ise pärit
melanoomiperest. Mu vanaema jäi sellesse haigusesse, nii
et geneetiliselt võib mu enda risk olla suurem. Kuid kas nii
isiklikku asja on vaja lehte panna?
Ma vastan samuti
isikliku asjaga – kümmekond aastat tagasi lõikasite te mul
ära ühe väikse musta sünnimärgi. Tähendab see
seda, et ka minu risk on suurem?
Siis on risk suurem jah,
aga... ma ei mäleta seda. See oli ilmselt düsplastiline neevus?
(Naeratus) Mul on 2500 konsultatsiooni aastas ja need patsiendid,
kellega kõik on hästi, lähevad meelest. Meelde
jäävad ainult rasked lood.
Kas selliste lugudega
keeruline elada ei ole?
Sellele on mul vastus olemas
– ma armastan oma tööd väga. Ma tean, et kui ma teen
õigeid otsuseid, on võimalik inimesi päästa. Vahel on
mul tunne, et olen raku-uu
ringu tulemust nähes õnnelikum kui patsient ise – sest mina
tean, mis kriipsu pealt on tagasi tuldud.
(Joob tomatimahla klaasi
tühjaks ja siis naljaga pooleks)
Nii, kas vaatame
nüüd ka teie selja üle?