Noored Partisanid
Eesti okupeerimisega Venemaa poolt sügisel 1944 ei olnud eestlaste vastupanu veel kaugeltki murtud. Laantes pidasid okupantidega lahinguid tugevad metsavendade rühmad. Võitlusindu ei olnud täis üksnes täiskasvanud, samasuguse tuhinaga võitlesid sissetungijatega ka noored.
Üle Eesti tegutsesid põrandaalused noorteorganisatsioonid. Oli selliseid, kuhu kuulus ainult mõni noor, aga ka neid, mille liikmete arv küündis 30–40ni. Oma organisatsioonile nime panekul ei tulnud poistel-tüdrukutel fantaasiast puudu – Vaba Eesti Võitlusrinne, Noored Partisanid, Julius Kuperjanovi Pojad, Eesti Noorte Sinine Leegion, Must Surm, Põhja Kotkad, Tasuja, Uus Eesti jpt.
Noored vabadusvõitlejad valmistasid ja levitasid lendlehti, kiskusid maha valimisplakateid, abistasid metsavendi, kogusid andmeid Vene sõjaväosade jm kohta, korjasid relvi, viskasid NKVD timuka Idel Jakobsoni aknad sisse – tegemist oli seega tõsise vastupanuliikumisega.
Suurt vastukaja rahva hulgas kutsusid esile noorte hulljulged ausammaste-hävitamised. Novembris 1945 õhkisid Rakvere õpilasrühma Raudne Käsi liikmed kohaliku punamonumendi. Enamik neid noori vastupanuvõitlejaid pandi kümneks aastaks istuma. Mais 1946 lennutasid Eesti Vabaduse Liitu koondunud Tallinna õpilased taevasse Tõnismäe monumendi. 13–16aastased noored kavandasid veel Kakumäe Vene sõjaväeosa ning Jakobsoni mürgitamist, kuid julgeolek jõudis neile enne jälile. Üheteistkümnele rühma liikmele mõisteti tribunalis 3–10 aastat.
Hilissügisel 1949 tegi Tartu noorteorganisatsiooni Sini-Must-Valge liige Heiki Vaibla kaaslastele ettepaneku hävitada Nõukogude sõjameeste mälestussammas Raadil. 5. novembri õhtul läksidki viis julget noort Raadile, kaasas lõhkeainepakid ja süütenöör. “Tüdrukud – Miia, Riita, Ellen – jäid eemale valvesse, et võimalikust ohust märku anda. Süüdanud süütenööri, jooksime eemalasuvale Raadi kalmistule. Seal jäime ootama. Plahvatus oli tugev. Tule- ja valgusesammas kerkis üle puulatvade. Seejärel läksime otse südalinna jälgi kaotama. Nagu hiljem kuulsime, olime teinud õigesti, sest meie jälgi aeti koertega,” meenutab Vaibla. Aasta hiljem noored arreteeriti ja mõisteti kümneks aastaks vangilaagrisse.
Stalini surma järel alaealisi nii karmilt enam ei karistatud. Enamasti piirduti profülakteerimise ehk ähvarduste, ajuloputuse, veenmisega ning katsega agendiks-informaatoriks värvata, nagu on seda seletanud endine Viljandi õpilasvabadusvõitleja Udo Josia. Hiljuti ilmunud raamat “Aruanded Riikliku Julgeoleku Komitee 2. ja 4. osakonna tööst 1958. aastal” sisaldabki kujukaid näiteid noorte vastupanust muutunud oludes.
Relvaks lendlehed
Palju kasutatud vastupanuviis oli okupantidevastaste lendlehtede levitamine. “Aasta (1958 – toim.) jooksul registreeriti 14 nõukogudevastaste lendlehtede levitamise juhtu, neid levitati kokku 105 eksemplari, 69 anonüümset nõukogudevastast kirja ja 12 natsionalistliku iseloomuga kirjet,” seisab julgeoleku aruandes.
KGB andmeil loobiti lendlehti rahvarohketel tänavatel kõnniteele, kinnitati telegraafipostidele ja majade seintele. Nõukogude ametiasutuste postkastidesse potsatasid anonüümkirjad, kunstinäituste ja klubide arvamuste-ettepanekute raamatutesse ilmusid vaenulikud märkused.
Julgeolekutöötajad nägid anonüümkirjade autorite tuvastamiseks suurt vaeva. Nad kogusid ja süstematiseerisid nii asutuste kui ka eraisikute käes olevate kirjutusmasinate kirjanäidised. Vaev tasus ära. “On kindlaks tehtud 52 nõukogudevastaste dokumentide autorit ja levitajat, sealhulgas on avastatud ja likvideeritud 6 nõukogudevastast noorterühma,” tegi KGB oma töövõidust kokkuvõtte.
Julgeoleku väitel likvideeriti 1958. aastal juba eos kaheksa nõukogudevastast noorterühma, kuhu kuulus kokku 38 inimest. Ilmselt aitasid palju kaasa koolidest nii õpetajate kui ka õpilaste seast värvatud agendid, keda oli rohkem kui poolsada.
Otepää mail Savernas tegutses viienda-kuuenda klassi õpilastest koosnev “Räti armee”, mis sai oma nime rühma liidri Ago Räti järgi. Rätt ja veel viis poissi kuulasid Ameerika Hääle raadiosaateid, mis KGB sõnul kujundas välja nende nõukogudevastased vaated. Rätt kirjutas vandetõotuse ja tegi oma kaaslastele ettepaneku see verega alla kirjutada: “Tõotan igavesti võidelda Eesti Vabariigi orjastajate vastu! Tõotan kindlalt võidelda meie vandetõotuse eduka täideviimise eest! Kui üks meie vabadusvõitlejatest arreteeritakse, siis parem tabagu teda surm, aga ei ühtegi sõna meie vandetõotusest! Selle kinnituseks kolm tilka verd! Elagu vabaduse eest võitlejad! Surm kommunistidele!”
Noorukid plaanisid või vähemasti rääkisid luureandmete kogumisest, relvade hankimisest ja välismaale põgenemisest. Kogutud luureandmed kavatseti põgenedes kaasa võtta ning parimaks paoteeks peeti kas Nõukogude-Poola piiri ületamist või siis mootorpaadiga üle lahe Soome sõitmist. Vajalik teeraha mõeldi saada Lenini-nimelise kolhoosi kassa röövimisest – Ago isa nimelt töötas kolhoosi arveametnikuna.
Saverna poiste luuremängud jäid lühikeseks: KGB lõpetas septembris 1957 asutatud “Räti armee” tegevuse järgmise aasta aprillis.
Kõlavaima nimega salk Must Surm tegutses Viljandis. Novembris 1958 sai julgeolek vihje noorterühma kohta, kes omavat tulirelvi. KGB võttis kinni plekksepa õpilase Rein Pulmanni, kes tunnistas, et tal on tõesti automaat. Selle olevat ta leidnud surnuaiast. Rein rääkis veel seda, et koolipoiste rühma nimi on pärit Eno Raua raamatust “Roostevaba mõõk” ning et tegelikult tegutseb salk juba uue nime Tormipoeg all. Relvi hangiti lasketreeningute jaoks, muud eesmärki salgal polnud.
KGB aga nuhkis välja, et mõned liikmed olid valmistanud ja levitanud ka nõukogudevaenulikke lendlehti tekstidega “Surm neetud Kommunistidele! Tähelepanu, ärge kartke kommunistide hoiatusi. Tiblad koju!” ning “Tähelepanu. Võtame eeskuju ungarlastelt. Nõuame meie maale vabadust!”
Lendlehti valmistas ja levitas ka Nõmmel tegutsenud noorterühm USA, kuhu kuulusid Tallinna 10. Keskkooli õpilased. Viienda klassi õpilane Andres Meister tegi värvipliiatsitega kolm lendlehte, mille äärtele olid joonistatud sinimustvalged lipud.
Lendlehes kutsuti eesti ja vene keeles vene valitsust kukutama. Septembris 1958 loodud USA juhi Sten Lieberti õpikuid kontrollides avastati ühe vahelt käskkiri: “Kõigil, kel on selleks võimalus, hankida relvi ja padruneid. Igaüks valigu endale varjunimi. Igaüks peab hankima paberit lendlehtede jaoks. Meie vandetõotus on: “Üks kõigi eest, kõik ühe eest!” Surm vaenlasele!”
Nõmme noored vabadusvõitlejad pääsesid kergelt. KGB nimetas nende tegevust lapseliku fantaasia viljaks. Noortega viidi läbi “profülaktiline töö” ning nende vanematega “vastav vestlus”.
Peksa venelastele!
Noori ühendas muidugi ka viha Eesti okupeerinud venelaste vastu. Nii asutati sügisel 1957 Tallinnas salajane “Venevastane Ühing”, kus olid liikmepiletid ja vandetõotus. Ühing loodi kaklemiseks vene poistega. Vene rahvusest inimeste väljakihutamist Eestist pidas eesmärgiks teinegi Tallinna noorteorganisatsioon X.Y.Z.
Näib, et mitte kõik tabatud noorterühmad polnud nõukogudevastased. Nii näiteks 1958. aasta talvel tabati viis Kiltsi koolipoissi, kes talvisel koolivaheajal olid asutanud salga nimega Sõprus. Salga eesmärk oli relvade hankimine ja hoidmine. KGB andmetel kavatsesid noored sisse seada liikmemaksu kaks rubla kuus ja anda vandetõotuse.
Poistel õnnestus kohe leida kolm püstolit, mis näitab, et tollal veel oli sõjast jäänud relvi rohkelt liikvel. Rühma juhtinud Tallinna tööstuskooli õpilase Ernst Guitari eestvõttel kaevati metsa isegi punker, kus käidi koos relvi tundma õppimas ja laskmas. Muud tegevust Sõpruse puhul KGB ei täheldanud.
Veebruaris 1958 jõudis julgeoleku lauale Muhu Hellamaa kooli õpilasele Ants Kärmele saadetud kiri, mis ajab pigem naerma kui ehmatab. “Minu rühm jäi sinna, punkrisse. Korista see kuhugi kuuri ära, automaat ka. Ma tulen suvel tagasi, siis kasutame neid jälle. Ma mõtlesin siin, ei kui me võtaksime oma diversiooniliidule uue märgi... Ma keelan sul teiste värbamise rühma. Kui Jüri hakkab kahtlusi äratama, siis tee temaga lõpp.”
Kuid tšekistid nalja ei mõistnud, nende töötaja sõitis Hellamaale kohale ja kuulas Antsu üle. Tuli välja, et Ants koos kirja saatja Rein Vapperiga oli lugenud ajalehest olukirjeldust Rootsi spioonide kohta “Lehed langevad”. Sellest ajendatuna otsustasid poisid suvisel koolivaheajal 1957 asutada rühma “Rootsi salga luure”. Alguses meisterdasid sõja- ja luuremänguhuvilised noored puust kolm automaati, siis aga õnnestus neil leida ka üks päris püstol.
KGB keelas Muhu poisikestel luuremängud ära, oma operatiivaruandesse aga kirjutas pidulikult suurest töövõidust: “Operatiivkoosseisu õigeaegse vahelesegamisega hoiti ära end “Rootsi luure salgaks” nimetava teismeliste rühma arenemise kahjulikud tagajärjed.”
Said täisealiseks – vangi!
Pruukis vaid noortel 18aastaseks saada, kui KGB kohtles neid samalaadsete asjade eest hoopis karmimalt. Aprillis 1957 avastas julgeoleku agent Kunda linna ehituskontori nr 3 seinalt lendlehe, milles tema väitel kutsuti üles kommuniste hävitama. Sündmuskohale sõitnud operatiivtöötaja selgitas kiiresti välja, et süüdlased on ehituskontori töölised Juhan Veel, Johannes Tõrs ja Mati Melt. Kogu lugu algas sellest, et 8. aprilli hommikul kogunes ehituskontori ette kümmekond töölist, kes nurisesid halva töökorralduse üle. Tekkinud tööseisak kahandas noorte ehitajate niigi väikseid palku, mistõttu nõuti seisaku kohta akti koostamist. Asja läks uurima Veel, kes kontorist naastes hakkas ootajatele jagama paberilehti ning tegi ettepaneku kirjutada nendele “Otsin tööd ja leiba”. Administratsioon nimelt oli keeldunud akti koostamast. Suurem osa töölistest rebis paberid puruks, kuid Veel koos Tõrsi ja Meltiga läksid ühiselamusse ja tegid plakatid valmis. Ka lendlehe, millele Tõrs väidetavasti Veeli ütlemise järgi kirjutas “Maha kommunistid. Elagu eestlased”.
KGB-le polnud rohkem vaja, 17. aprillil Veel arreteeriti. Talle pandi süüks ka Ameerika Hääle kuulamist ning koos Tõrsi ja Meltiga nõukogudevaenuliku laulu laulmist. Laulu refrään kõlas uhkelt: “Ja Eestimaa pinnal voolab venelaste veri, keda peksmas on eesti poiste käed.”
Juhan Veel mõisteti kolmeks aastaks vangi, Tõrs ja Melt pääsesid ehmatusega. “Võttes arvesse TÕRSI ja MELDI madalat arengutaset ja seda, et nad toime pandud kuritegu kahetsesid, viisime me nendega läbi profülaktilise töö,” otsustas KGB oma operatiivaruandes. Tõrsi enda sõnul päästis teda hoopis see, et oli veel alaealine ning et 1942. aastal lasid sakslased tema isa maha.
Praegu peab Tõrs Lagedil Eesti Vabadusvõitluse Muuseumi. Oma noorusuljust ta ei kahetse. “Kahju ainult, et ma seetõttu ei saanud kaugesõidukapteniks,” ütleb Tõrs lõpetuseks.
Kirjutamisel on kasutatud Eesti Riigiarhiivi materjale, koguteoseid “Saatusekaaslased” ja “Aruanded RJK 2. ja 4. osakonna tööst 1958. aastal”.
