08.02.2007, 00:00
Normaalne äri
Tallinna linn palus riigilt maad,;et ehitada vaestele perekondadele;450 uut korterit. Keskkonnaminister;Villu Reiljan vahetas soovitud;krundid ärimeestele eesotsas Merko omaniku Toomas Annusega.
“Paneme sussid jalga.”
Minu hämmastunud pilgu all õngitseb kinnisvaramaakler välja kaks paari helesiniseid haiglasusse.
“Käisin poisiga arsti juures ja ostsin neid suurema koguse,” seletab maakler asjalikult.
Tal on õigus. Oleks matslik trampida värskelt maha pandud tammeparketil lörtsiste saabastega. Korteri oma silmaga kaemiseks pole ma maaklerile öelnud, et tunnen selle vastu ainult ajakirjanduslikku huvi.
Astume kolmetoalisse korterisse, kust ehitajad alles nädal varem lahkusid. Elutoa aknast avaneb vaade vastasmaja keldris pesitsevale Herne tänava poele. Tundub, et see äri on tegutsenud muutumatult president Pätsi ajast peale. Oleme keset Veerenni agulit, kuhu trügib 21. sajandi kapitalism.
80 ruutu. Kolm miljonit krooni ja kopikad. Selle raha eest saab praegu Tallinna kesklinnas korraliku korteri, aga mitte luksust – ei sauna ega mullivanni. Parkimiskoha eest majaaluses kinnises garaažis tuleb välja käia
260 000 krooni. Kui pargid õues ja nühid hommikuti autolt lund, maksad poole vähem.
Need hinnad on jõukohased ilmselt märksa rohkematele inimestele, kui rahvas arvata oskab. Maja viieteistkümnest korterist on enamik juba soovija leidnud.
Kuid vaevalt on ostjate hulgas neid, kellele viis aastat tagasi plaanis Tallinna linnavalitsus sinna kodu rajada.
Kui Edgar Savisaar 2001. aasta lõpul Tallinna linnapeaks sai, vajas ta löövat sõnumit. Selleks sai idee kolida kõik hüljatud uutesse korteritesse. Keskerakonna rehkenduse kohaselt elas pealinnas 3500 sundüürnikku, kes ei suutnud oma elamistingimusi ise parandada.
Linnavalitsuse paberites lisandusid neile “kriisipered”, “vanurid mugavusteta elamispinnal”, “riskipered”, “hoolduselt elluastuvad noored”, “vangist vabanenud”, “puudega inimesed” ja “muud”.
Ametlikult sai elamuehitusprogramm maagiliselt kõlava nime “5000 eluaset Tallinnasse”. Rahvas aga rääkis Savisaare munitsipaalmajadest.
Just sellise maja ehitamiseks palus linna elamumajandusameti juhataja Margus Kruusmägi mais 2003 broneerida Herne 23 krundi. Sinna oleks saanud ehitada viiekorruselise elamu tosina korteriga. Detailplaneeringu oli Tallinna linnavolikogu juba kehtestanud.
Aga õnnetuseks ei olnud see maa mitte linna, vaid riigi oma. Riigimaad käsutavad maa-amet ja keskkonnaministeerium, mida juhtisid siis Kalev Kangur ja Villu Reiljan.
Suvel 2003 sai linn teate: “Maa jäetakse riigi omandisse seoses vajadusega arvata see riigi maareservi.”
Kuidas siis sinna tänaseks maja kerkis? Väga lihtsalt. Kaks aastat tagasi andis Reiljan selle maatüki käskkirjaga nr 371 ühele osaühingule. Vastu sai riik maad Pirita jõeoru maastikukaitsealal.
Riigiga kaupa teinud firma kuulus ehitusinsener Einar Vettusele. Tema müüs Herne 23 krundi järgmisele ärimehele, kes panigi maja püsti. Selle mehe nimi on Tullio Liblik.
Libliku firma müüginumbrid meenutavad telefoni kaugekõnenumbreid, nagu teistelgi korterelamute aretamisele pühendunud kinnisvaraarendajatel. Osaühing Saarte Investeering tõi tunamullu 80 miljoni kroonise käibe juures 26 miljonit krooni kasumit.
Läinud aastal kuulutas Äripäev Libliku firma Saaremaa kõige edukamaks ettevõtteks. Eesti ettevõtete konkurentsivõime edetabelis tuli 16. koht. Pole paha tulemus, sest pingerea pani kaubandus-tööstuskoja tellimusel kokku Konjunktuuriinstituut.
Ainsaks hälbeks jäävad poolteist päeva oktoobris, mil kaitsepolitsei Liblikut maadevahetuse kriminaalasjas kinni pidas.
Liblik jõudis saada riig ilt 14 krunti ja müüs neist enamiku aega viitmata edasi väga tuntud Eesti ettevõtjatele. Ometi ei saanud Liblik kõike, mida küsis. Ta jäi ilma delikatessist, mis kannab tagasihoidlikku nime Riigimaa 63. See on Tallinnas kino Kosmose kõrval asuv Pärnu maantee ja Liivalaia tänava nurk.
Selle kahe tuhande ruuduse maatüki andis keskkonnaminister Merko Ehitusele, mida juhib Toomas Annus. Tema, Eesti kõige rikkamaid mehi, oli maadevahetuses erakordselt edukas. Aastatel 2004–2006 said tema ettevõtted riigilt 36 kinnistut.
Keskerakonna PR-teated kohe kerkivatest Savisaare munitsipaalmajadest leidsid tänuliku publiku. Jaanuaris 2003 saabusid Põhja-Tallinna valitsusse esimesed kodanike avaldused.
“Maja peremees ei remondi katust. Katus jookseb läbi. Korteri lagi tilgub ja krohv kukub. Veetorud on külmaga jääs,” kurtis sundüürnik nr 648. Ta anus ühetoalist kodu Räägu uuselamurajoonis, mis pidi valmima juba aasta lõpuks.
Õieti oli tegemist kahe kvartaliga, mis asuvad Kristiines teine teisel pool Sõpruse puiesteed. Nii Räägu-Tüve kui Räägu-Vuti piirkonnas oli olemas kehtiv detailplaneering, mis lubas kohe arendust alustada. 14 krundile pidi mahtuma üle 400 korteri.
Savisaare mehed käskisid arhitektidel majad ruttu valmis joonistada. Eriti tähtis oli turvalisus. Näiteks pidi uusasumisse pääsema läbi ühe värava. Kõnnitee ja sõidutee vahele nähti ette erilised laskumised, et ka ratastooliga saaks talutavalt liikuda.
Kortereid valmistusid jagama linnaosade korterikomisjonid. Üksi Kristiines soovis uut eluruumi saada 235 leibkonda. “Inimestele sai nelja silma all lootust antud,” meenutab tollane linnaosavanem Lauri Laasi.
Elamuehituse käivitamiseks kutsus Savisaar kokku ühe ajutise ja ühe alalise komisjoni. Linnaametnikega istusid laua taha mõjukate ehitusfirmade juhid eesotsas Toomas Annusega. Jutt käis 900 miljonist kroonist ja seda ajal, kus ehituse hinnad olid tänastest mitu korda allpool.
“Siinsamas linnapea kabinetis sai räägitud suurte ehitusfirmade esindajatega,” räägib tollane Savisaare majandusnõunik Jüri Ratas. “Kas ehitajad tulevad mahtudega kaasa? Neile tundus see huvitav.”
Kõrge komisjoni töö tulemusel võttis volikogu vastu programmi, kus mõlemad Räägu kvartalid olid rasvaselt esile toodud. Nende valmimine pidi olema Keskerakonna esimene võit!
Muidugi teadsid ametnikud, et Räägu majade ehituseks vajalik maa ei kuulunud üldse linnale. Linn oli aastate jooksul riigilt paljusid krunte nurunud, kuid vähe saanud. Volikogus vastu võetud ilusat juttu “5000 eluaset Tallinnasse” ei hakatud aga selliste faktidega pilastama.
Samal ajal kogus Lillekülas hoogu munitsipaalmajade vastane liikumine. Nimelt pidid uued kortermajad kerkima keset Hruštšovi-aegseid ühepereelamuid. Esimestena kirjutasid ligi saja allkirjaga protestile alla Hans H. Luige vanemad Hans ja Valve.
“Turvaline elukeskkond satub ohtu. Uute naabritena kardetakse näha sotsiaalselt võõra taustaga isikuid,” teatas Kristiine halduskogus kunstnik Ando Keskküla.
Abilinnapea Toivo Ninnase meelest polnud detailplaneeringu tühistamiseks “ühtegi mõistlikku põhjust”. Tegelikult oli linn selleks ajaks juba teadlik, et riik ei anna talle põhimõtteliselt elamuehituseks maad. Seda ei näe ette ükski seadus.
Veebruaris 2004 sai Edgar Savisaar maa-ameti peadirektorilt Kalev Kangurilt kompromissitu taotluse kaheksa Räägu krundi riigi omandisse jätmiseks. Savisaar v&a mp;a mp;a mp;a mp;a mp;o tilde;is väljendada vaid meelepaha. Ta kirjutas oma 1. märtsi korralduses 425-k: “Tallinna linna taotlused on lahendamata. Tallinna linnavalitsus ei nõustu maatükkide riigi omandisse jätmisega.”
Mõned päevad hiljem oli Savisaar sunnitud koostama samasuguse käskkirja Sõpruse puiestee 145 hektarisuuruse krundi kohta. Ka selle jättis Kangur jõuga riigile.
Linn oli näinud Räägu kvartali tuleviku nimel märkimisväärselt vaeva. Palganud Einar Vettuse juhtima ehitustööde ettevalmistust. Tellinud arhitektidelt majade täpsed joonised, millega polnud midagi peale hakata.
“Kuna ei saanud maad kätte, suri meil see projekt ära,” nendib elamumajandusameti projektijuht Mart Miidu. “Kahju, et nii läks.”
Linn kaotas 2,2 miljonit krooni.
Oktoobris 2004 vahetas keskkonnaminister Villu Reiljan osa Räägu piirkonnast Merko Ehituse tütarfirmale Woody. See oli Toomas Annuse esimene maadevahetus. See oli esimene tähelepanuväärne maadevahetus üldse.
Järgmised kaks aastat olid nagu peatükk Vanast Testamendist, kus Jumal loob maailma ja annab igale asjale oma nime.
Annus andis riigile looduskaitseväärtusega maid ja sai vastu vabu krunte.
Kuna seadus käsib hinnata maade väärtust ilma ehituskeeldudeta, olid vahetatavad tükid paberi peal võrdsed.
Annuse teine firma KV-Tarantel aga raporteeris oma tegevusaruandes ausalt, et vahetas “kinnistuid tulusamate vastu”. Vahel saadi riigilt isegi Räägu-taolisi krunte, kus juba detailplaneering olemas.
“Selline maa on kõige kuumem kaup,” ütleb Tallinna maa-asju kureeriv abilinnapea Taavi Aas. Kui Ekspress näitas Aasale Merko erakordset õnne kajastavat tabelit, hakkas mees seda vaadates naerust turtsuma. Mis talle nalja valmistas, jättis abilinnapea enda teada.
Annuse firmade paberitest käivad läbi nii suured summad, et munitsipaalmajade elanikud ei teeni selliseid üheskooski kogu oma elu jooksul.
Maadevahetuse kõrgajal oli KV-Tarantelil ostetud kokku 434 hektarit looduskauneid kohti üle Eesti. Woody käive oli 2005. aastal 106 miljonit krooni ja puhaskasum 68 miljonit.
Merko pole Räägus ehitamist lõpetanud. Kehtestamist ootab veel kolme, kokku 61 korteriga elumaja detailplaneering. Neljanda korruse korteri ostja saab pealekauba võimaluse jälgida aknast nagu peopesal, mis toimub üle tänava Julia Kolektori ja tantsustaar Eduard Korotini villa aias.
Tänavu 17. jaanuaril toimus Kristiine linnaosa valitsuses eramajaomanike ja Merko ehitajate kohtumine. Tund aega möödus solvamise õhkkonnas.
“Meie huvi on normaalne elukeskkond,” kaebas Vuti tänava elanik Rein Valk. “Teie huvi on ehitada maksimaalselt kortereid ja nende müügist kasu saada. Mis te planeerite, ei ole meie jaoks normaalne, kui te ehitate kümne meetri kaugusele eramajast neljakorruselise kortereramu.”
“Me leiame, et see on normaalne,” vastas Merko mees Tiit Kuusik. Tal oli hea viidata linnavalitsuse kunagistele otsustele.
Viis aastat tagasi Edgar Savisaare poolt lubatud kortermajad tulevad ikkagi, aga mitte vaestele. Ühetoaline hakkab maksma üle ühe ning kahetoaline rohkem kui kaks miljonit krooni.
Toomas Annus saab jälle jõukamaks.
PS Ekspress tegi läinud nädalal Toomas Annusele ettepaneku rääkida maadevahetusest ja Räägu kvartalite omandamisest. Teisipäeval saabus Merko sekretärilt vastus, et “Annus on hõivatud teiste teemadega”.
Minu hämmastunud pilgu all õngitseb kinnisvaramaakler välja kaks paari helesiniseid haiglasusse.
“Käisin poisiga arsti juures ja ostsin neid suurema koguse,” seletab maakler asjalikult.
Tal on õigus. Oleks matslik trampida värskelt maha pandud tammeparketil lörtsiste saabastega. Korteri oma silmaga kaemiseks pole ma maaklerile öelnud, et tunnen selle vastu ainult ajakirjanduslikku huvi.
Astume kolmetoalisse korterisse, kust ehitajad alles nädal varem lahkusid. Elutoa aknast avaneb vaade vastasmaja keldris pesitsevale Herne tänava poele. Tundub, et see äri on tegutsenud muutumatult president Pätsi ajast peale. Oleme keset Veerenni agulit, kuhu trügib 21. sajandi kapitalism.
80 ruutu. Kolm miljonit krooni ja kopikad. Selle raha eest saab praegu Tallinna kesklinnas korraliku korteri, aga mitte luksust – ei sauna ega mullivanni. Parkimiskoha eest majaaluses kinnises garaažis tuleb välja käia
260 000 krooni. Kui pargid õues ja nühid hommikuti autolt lund, maksad poole vähem.
Need hinnad on jõukohased ilmselt märksa rohkematele inimestele, kui rahvas arvata oskab. Maja viieteistkümnest korterist on enamik juba soovija leidnud.
Kuid vaevalt on ostjate hulgas neid, kellele viis aastat tagasi plaanis Tallinna linnavalitsus sinna kodu rajada.
Kui Edgar Savisaar 2001. aasta lõpul Tallinna linnapeaks sai, vajas ta löövat sõnumit. Selleks sai idee kolida kõik hüljatud uutesse korteritesse. Keskerakonna rehkenduse kohaselt elas pealinnas 3500 sundüürnikku, kes ei suutnud oma elamistingimusi ise parandada.
Linnavalitsuse paberites lisandusid neile “kriisipered”, “vanurid mugavusteta elamispinnal”, “riskipered”, “hoolduselt elluastuvad noored”, “vangist vabanenud”, “puudega inimesed” ja “muud”.
Ametlikult sai elamuehitusprogramm maagiliselt kõlava nime “5000 eluaset Tallinnasse”. Rahvas aga rääkis Savisaare munitsipaalmajadest.
Just sellise maja ehitamiseks palus linna elamumajandusameti juhataja Margus Kruusmägi mais 2003 broneerida Herne 23 krundi. Sinna oleks saanud ehitada viiekorruselise elamu tosina korteriga. Detailplaneeringu oli Tallinna linnavolikogu juba kehtestanud.
Aga õnnetuseks ei olnud see maa mitte linna, vaid riigi oma. Riigimaad käsutavad maa-amet ja keskkonnaministeerium, mida juhtisid siis Kalev Kangur ja Villu Reiljan.
Suvel 2003 sai linn teate: “Maa jäetakse riigi omandisse seoses vajadusega arvata see riigi maareservi.”
Kuidas siis sinna tänaseks maja kerkis? Väga lihtsalt. Kaks aastat tagasi andis Reiljan selle maatüki käskkirjaga nr 371 ühele osaühingule. Vastu sai riik maad Pirita jõeoru maastikukaitsealal.
Riigiga kaupa teinud firma kuulus ehitusinsener Einar Vettusele. Tema müüs Herne 23 krundi järgmisele ärimehele, kes panigi maja püsti. Selle mehe nimi on Tullio Liblik.
Libliku firma müüginumbrid meenutavad telefoni kaugekõnenumbreid, nagu teistelgi korterelamute aretamisele pühendunud kinnisvaraarendajatel. Osaühing Saarte Investeering tõi tunamullu 80 miljoni kroonise käibe juures 26 miljonit krooni kasumit.
Läinud aastal kuulutas Äripäev Libliku firma Saaremaa kõige edukamaks ettevõtteks. Eesti ettevõtete konkurentsivõime edetabelis tuli 16. koht. Pole paha tulemus, sest pingerea pani kaubandus-tööstuskoja tellimusel kokku Konjunktuuriinstituut.
Ainsaks hälbeks jäävad poolteist päeva oktoobris, mil kaitsepolitsei Liblikut maadevahetuse kriminaalasjas kinni pidas.
Liblik jõudis saada riig ilt 14 krunti ja müüs neist enamiku aega viitmata edasi väga tuntud Eesti ettevõtjatele. Ometi ei saanud Liblik kõike, mida küsis. Ta jäi ilma delikatessist, mis kannab tagasihoidlikku nime Riigimaa 63. See on Tallinnas kino Kosmose kõrval asuv Pärnu maantee ja Liivalaia tänava nurk.
Selle kahe tuhande ruuduse maatüki andis keskkonnaminister Merko Ehitusele, mida juhib Toomas Annus. Tema, Eesti kõige rikkamaid mehi, oli maadevahetuses erakordselt edukas. Aastatel 2004–2006 said tema ettevõtted riigilt 36 kinnistut.
Keskerakonna PR-teated kohe kerkivatest Savisaare munitsipaalmajadest leidsid tänuliku publiku. Jaanuaris 2003 saabusid Põhja-Tallinna valitsusse esimesed kodanike avaldused.
“Maja peremees ei remondi katust. Katus jookseb läbi. Korteri lagi tilgub ja krohv kukub. Veetorud on külmaga jääs,” kurtis sundüürnik nr 648. Ta anus ühetoalist kodu Räägu uuselamurajoonis, mis pidi valmima juba aasta lõpuks.
Õieti oli tegemist kahe kvartaliga, mis asuvad Kristiines teine teisel pool Sõpruse puiesteed. Nii Räägu-Tüve kui Räägu-Vuti piirkonnas oli olemas kehtiv detailplaneering, mis lubas kohe arendust alustada. 14 krundile pidi mahtuma üle 400 korteri.
Savisaare mehed käskisid arhitektidel majad ruttu valmis joonistada. Eriti tähtis oli turvalisus. Näiteks pidi uusasumisse pääsema läbi ühe värava. Kõnnitee ja sõidutee vahele nähti ette erilised laskumised, et ka ratastooliga saaks talutavalt liikuda.
Kortereid valmistusid jagama linnaosade korterikomisjonid. Üksi Kristiines soovis uut eluruumi saada 235 leibkonda. “Inimestele sai nelja silma all lootust antud,” meenutab tollane linnaosavanem Lauri Laasi.
Elamuehituse käivitamiseks kutsus Savisaar kokku ühe ajutise ja ühe alalise komisjoni. Linnaametnikega istusid laua taha mõjukate ehitusfirmade juhid eesotsas Toomas Annusega. Jutt käis 900 miljonist kroonist ja seda ajal, kus ehituse hinnad olid tänastest mitu korda allpool.
“Siinsamas linnapea kabinetis sai räägitud suurte ehitusfirmade esindajatega,” räägib tollane Savisaare majandusnõunik Jüri Ratas. “Kas ehitajad tulevad mahtudega kaasa? Neile tundus see huvitav.”
Kõrge komisjoni töö tulemusel võttis volikogu vastu programmi, kus mõlemad Räägu kvartalid olid rasvaselt esile toodud. Nende valmimine pidi olema Keskerakonna esimene võit!
Muidugi teadsid ametnikud, et Räägu majade ehituseks vajalik maa ei kuulunud üldse linnale. Linn oli aastate jooksul riigilt paljusid krunte nurunud, kuid vähe saanud. Volikogus vastu võetud ilusat juttu “5000 eluaset Tallinnasse” ei hakatud aga selliste faktidega pilastama.
Samal ajal kogus Lillekülas hoogu munitsipaalmajade vastane liikumine. Nimelt pidid uued kortermajad kerkima keset Hruštšovi-aegseid ühepereelamuid. Esimestena kirjutasid ligi saja allkirjaga protestile alla Hans H. Luige vanemad Hans ja Valve.
“Turvaline elukeskkond satub ohtu. Uute naabritena kardetakse näha sotsiaalselt võõra taustaga isikuid,” teatas Kristiine halduskogus kunstnik Ando Keskküla.
Abilinnapea Toivo Ninnase meelest polnud detailplaneeringu tühistamiseks “ühtegi mõistlikku põhjust”. Tegelikult oli linn selleks ajaks juba teadlik, et riik ei anna talle põhimõtteliselt elamuehituseks maad. Seda ei näe ette ükski seadus.
Veebruaris 2004 sai Edgar Savisaar maa-ameti peadirektorilt Kalev Kangurilt kompromissitu taotluse kaheksa Räägu krundi riigi omandisse jätmiseks. Savisaar v&a mp;a mp;a mp;a mp;a mp;o tilde;is väljendada vaid meelepaha. Ta kirjutas oma 1. märtsi korralduses 425-k: “Tallinna linna taotlused on lahendamata. Tallinna linnavalitsus ei nõustu maatükkide riigi omandisse jätmisega.”
Mõned päevad hiljem oli Savisaar sunnitud koostama samasuguse käskkirja Sõpruse puiestee 145 hektarisuuruse krundi kohta. Ka selle jättis Kangur jõuga riigile.
Linn oli näinud Räägu kvartali tuleviku nimel märkimisväärselt vaeva. Palganud Einar Vettuse juhtima ehitustööde ettevalmistust. Tellinud arhitektidelt majade täpsed joonised, millega polnud midagi peale hakata.
“Kuna ei saanud maad kätte, suri meil see projekt ära,” nendib elamumajandusameti projektijuht Mart Miidu. “Kahju, et nii läks.”
Linn kaotas 2,2 miljonit krooni.
Oktoobris 2004 vahetas keskkonnaminister Villu Reiljan osa Räägu piirkonnast Merko Ehituse tütarfirmale Woody. See oli Toomas Annuse esimene maadevahetus. See oli esimene tähelepanuväärne maadevahetus üldse.
Järgmised kaks aastat olid nagu peatükk Vanast Testamendist, kus Jumal loob maailma ja annab igale asjale oma nime.
Annus andis riigile looduskaitseväärtusega maid ja sai vastu vabu krunte.
Kuna seadus käsib hinnata maade väärtust ilma ehituskeeldudeta, olid vahetatavad tükid paberi peal võrdsed.
Annuse teine firma KV-Tarantel aga raporteeris oma tegevusaruandes ausalt, et vahetas “kinnistuid tulusamate vastu”. Vahel saadi riigilt isegi Räägu-taolisi krunte, kus juba detailplaneering olemas.
“Selline maa on kõige kuumem kaup,” ütleb Tallinna maa-asju kureeriv abilinnapea Taavi Aas. Kui Ekspress näitas Aasale Merko erakordset õnne kajastavat tabelit, hakkas mees seda vaadates naerust turtsuma. Mis talle nalja valmistas, jättis abilinnapea enda teada.
Annuse firmade paberitest käivad läbi nii suured summad, et munitsipaalmajade elanikud ei teeni selliseid üheskooski kogu oma elu jooksul.
Maadevahetuse kõrgajal oli KV-Tarantelil ostetud kokku 434 hektarit looduskauneid kohti üle Eesti. Woody käive oli 2005. aastal 106 miljonit krooni ja puhaskasum 68 miljonit.
Merko pole Räägus ehitamist lõpetanud. Kehtestamist ootab veel kolme, kokku 61 korteriga elumaja detailplaneering. Neljanda korruse korteri ostja saab pealekauba võimaluse jälgida aknast nagu peopesal, mis toimub üle tänava Julia Kolektori ja tantsustaar Eduard Korotini villa aias.
Tänavu 17. jaanuaril toimus Kristiine linnaosa valitsuses eramajaomanike ja Merko ehitajate kohtumine. Tund aega möödus solvamise õhkkonnas.
“Meie huvi on normaalne elukeskkond,” kaebas Vuti tänava elanik Rein Valk. “Teie huvi on ehitada maksimaalselt kortereid ja nende müügist kasu saada. Mis te planeerite, ei ole meie jaoks normaalne, kui te ehitate kümne meetri kaugusele eramajast neljakorruselise kortereramu.”
“Me leiame, et see on normaalne,” vastas Merko mees Tiit Kuusik. Tal oli hea viidata linnavalitsuse kunagistele otsustele.
Viis aastat tagasi Edgar Savisaare poolt lubatud kortermajad tulevad ikkagi, aga mitte vaestele. Ühetoaline hakkab maksma üle ühe ning kahetoaline rohkem kui kaks miljonit krooni.
Toomas Annus saab jälle jõukamaks.
PS Ekspress tegi läinud nädalal Toomas Annusele ettepaneku rääkida maadevahetusest ja Räägu kvartalite omandamisest. Teisipäeval saabus Merko sekretärilt vastus, et “Annus on hõivatud teiste teemadega”.