Norra kuningas Eestis vangipõlves
X sajandi 70. aastate alguses purjetas Lõuna-Norrast saladuskatte all merele viikingilaev, mille pardal asusid Norra kuninga Tryggve Olavssoni lesk Astrid, tema poeg Olav ja nende väike saatjaskond.
Norrat valitses tollal kuningas Harald Hallkuub (ca 935-970), kelle malev oli hävitanud kuninga põhilised vaenlased – Trøndelagi jarli Sigurdi ja Vikeni valitseja Tryggve, kes kuulus väiksemate, kohalike kuningate hulka. Last ootav kuninganna Astrid oli seejärel tagaotsitavaks kuulutatud. Naine varjas end alguses ühe järve keskel asuval saarel, seejärel aga oma isa Eiriku juures Obrestadis. Seal sünnitas ta poja, kellest sai hiljem kuulus kuningas ja mitmete saagade peategelane.
Kui Astrid oli end varjanud paar aastat koos poja Olavi ja väikese kaaskonnaga kohaliku üliku Håkon Vana juures, oli ta lõpuks sunnitud Norrast põgenema. Visad jälitajad olid kuninganna asukoha välja nuuskinud ja nõudsid, et tema poeg Olav nende kätte ”kasvatada” antaks. Kuid Astrid ei tahtnud pojast mingil juhul loobuda. Tegemist oli ju võimuvõitlusega vägevate Lade jarlide ja Harald Kaunisjuukse järeltulijate vahel, ja Olavi ”kasvatada andmise” asemel oleks ema võinud sama hästi pista poisi lõvi lõugade vahele.
Tulevane kuningas elas Eestis kuus aastat
Nüüd olid nad teel Norrast mööda Läänemerd ehk Idateed Novgorodi poole, kus vürst Vladimiri juures elas Astridi vend Sigurd. Sigurd oli vürsti õukonnas suure au sees. Astridi poeg Olav oli kolm talve vana.
”Aga kui nad ida suunas merele kihutasid, siis ründasid neid viikingid; need olid eestlased. Nad võtsid saagiks nii laevnikud kui ka nende kauba ning lõid osa neist maha, osa aga jagasid omavahel ära ja võtsid orjadeks,” jutustatakse ”Olav Tryggvasoni saagas”, mille autoriks peetakse islandlast Snorri Sturlusoni.
”Siis lahutati Olav tema emast ja üks eestlane, kelle nimi oli Klerkon, võttis Olavi, Torolvi ja Torgilsi (Astridi kasvataja Torolv Täihabeme ja tema poja – A.A) endale. Klerkonile tundus, et Torolv on orjaks liiga vana ja lõi ta maha. Kuid poisid võttis ta kaasa ja müüs nad mehele, kelle nimi oli Klerk, saades nende eest korraliku tasu. Oli veel kolmaski mees, kes Olavi ära ostis, andes tema eest ära hea kuue või mantli; tema nimi oli Reas*. Rease naise nimi oli Rekon ja nende poeg oli Rekone. Seal elas Olav tükk aega ja tal oli hea põli; peremees hoidis teda väga. Olav oli Eestis pagenduses kuus talve.”
Poiss maksab tapmise eest kirvega kätte
Edasi jutustatakse saagas, et Eestisse olevat saabunud uhke kaaskonnaga vürst Vladimiri korraldusel Astridi vend Sigurd Eiriksson, et vürstile andamit koguda. Laadaplatsil olevat ta märganud kena välimusega noorukit, kellest oli näha, et see on välismaalane. Poiss jutustas, et ta olevat Tryggve Olavssoni ja Astridi poeg.
Sigurd ostis Olavi ja Torgilsi Rease alias Herese käest vabaks ja viis nad Novgorodi. Sealsel laadaplatsil ringi jalutades märkas väike Olav, kes kirvest kaasas kandis, äkitselt Klerkonit, meest, kes oli tapnud Torolvi. Poiss lõi Klerkoni kirvega maha. Jooksis siis Sigurdi juurde ja jutustas juhtunust.
Sigurd viis ta vürstinna (saagas kuninganna – A.A) juurde, kelle nimi oli saagajutustuse kohaselt Allogia*. Allogia jutustas Norra kuninga poja kurvast saatusest vangipõlves vürst Vladimirile ja palus ta oma kaitse alla võtta.
Kuuldes kuningapoja vangipõlvest eestlaste juures, otsustas Vladimir talle armu anda, kuigi riigis olid kohtuotsuseta tapmised seadusega keelatud. Olav oli tollal üheksa talve vana. Ta jäi Novgorodi veel üheksaks talveks ja oli vürsti juures suures soosingus.
Ema vabanes abiellumise hinnaga
Kuningas Olav Tryggvasoni emast Astridist on saagas juttu ühes teises peatükis.
”Mehe nimi oli Lodin; ta oli väärikas, rikas ja heast soost. Ta käis sageli kaubareisidel ja võttis mõnikord ette ka röövretki. Ühel suvel sõitis Lodin kaubareisile Idateele. Talle kuulus terve laev ja müügiks oli tal kaasas rohkesti kaupa. Lodin võttis suuna Eestimaa poole ja jäi sinna suveks laadale kaubitsema. Kuni laat kestis, veeti sinna kõiksugu kaupu ja müügiks oli ka rohkesti orjasid. Lodin märkas seal ühte orjatari, ja teda tähelepanelikumalt silmitsedes sai talle selgeks, et see oli Eiriku tütar Astrid, kes oli olnud abielus kuningas Tryggvega. Aga naine ei näinud välja samasugune kui tollal, kui ta teda viimati oli kohanud; ta oli kahvatu, kõhn ja kehvasti riides.
Lodin astus tema juurde ja küsis, kuidas tal läheb. Astrid vastas: ”Sellest on raske rääkidagi; ma olen orjusse müüdud, ja nüüd tõid nad mu siia ja tahavad edasi müüa.”
Siis tundsid nad teineteise ära; Astrid teadis meest. Ta palus, et Lodin ta ära ostaks ja võtaks ta kaasa tema sugulaste juurde. ”Ma võtan su Norrasse kaasa küll,” ütles Lodin, “aga sel tingimusel, kui sa minule naiseks tuled.” Ja kuna Astrid oli suures hädas ja teadis, et Lodin oli kõrgest soost ja lugupeetud mees, siis lubas ta seda, et ta vabaks ostetaks.
Siis ostis Lodin Astridi vabaks, võttis ta Norrasse kaasa ja sai ta Astridi sugulaste nõusolekul endale naiseks.”
Olavist sirgus kuulus sõdalane
Islandi ürikute põhjal on teada, et esimese Norra kuningate valitsemisaja kronoloogia koostas ladina keeles Sæmundr Kirjatark (1056-1133), ent see on kaduma läinud. Kuid just seda nimetab oma ”Olav Tryggvasoni saagas” islandi munk Oddr Snorrason, kes kirjutas samuti ladina keeles. Tema teos on säilinud islandi ”Kuningasaagades”, mis tõlgiti peagi ka islandi keelde.
Kuningas Olavist jutustatakse veel mitmetes Islandi ürikutes, kuid kõige põhjapanevamateks jäävad neist ikkagi Snorri Sturlusoni ja munk Oddri saagad. Igal juhul on kindel, et Olav Tryggvasonist sai Norra kuningas, kes võttis osa rohketest sõjaretkedest, lasi end Inglismaal ristida ja levitas Norras karmi käega ristiusku.
Olav valitses riiki aastail 995-1000, kuni ta Svolderi lahingus tapeti. Vanaduse kätte surid ju ühtse Norra riigi rajamise ajal vaid vähesed kuningad. Aga see ei puuduta enam Norra suhteid Eestiga.
* Teiste ürikute kohaselt oli vürst Vladimiri naine Bütsantsi keisri Basileios Teise õde Anna.
** Teises säilinud ”Olav Tryggvasoni saagas” nimetatakse meest Hereseks; Reas oli tema poeg.
Arvo Alas (60) on Taanis elav tõlkija, ajakirjanik ja diplomaat. Töötanud Eesti suursaadikuna Taanis, Islandil ja Norras.
