Uskudes 25 aasta taguseid kohtumaterjale, uurijate meenutusi ja kohtupsühhiaatrite märkmeid, polnud tegemist mitte pelgalt kavala ja planeeriva mõrvari, vaid ka kannibali, vägistaja, perverdi ja psühhopaatilise inimvihkajaga.

Ja nagu väheoriginaalse õudusfilmi stsenaariumis - "saatan" oli pärit usufanaatikute perekonnast. Ka oma ebainimlikes tegudes süüdistas ta vanemate fanatismi.

Endine riigiprokurör Heino ­Tõnismägi juhtis veerand sajandit tagasi inimsööja Andreas Hanni tabamist. Täna, kuuldes selle õudse mõrvaseeria ainetel lavastatud ooperist, peegeldab mehe nägu siirast segadust - kas nutta või naerda.

"Mida need taanlased ometi mõtlevad?" küsib Tõnismägi ohates.

Oli 1982. aasta naistepäevale eelnev nädalavahetus. Valitses üleüldine peomeeleolu. Tallinna miilitsa uurijate nädalavahetuseplaanidele tõmbas kriipsu peale jube leid, mille sarnast polnud näinud ka kõige kogenumad uurijad.

Laupäeva, 6. märtsi hommikul leiti Nõmmel Valdeku 19 maja hoovist tundmatuseni moonutatud meesterahva laip. Meest oli pussitatud rinda ja selga, tema kõri oli läbi lõigatud ja noaga oli löödud ka silmade vahele. Ent see kõik oli paljunäinud uurijate jaoks veel enam-vähem tavaline, hoolimata sellestki, et 80. aastatel tapeti harva.

Kõiki rabas vaatepildi juures asjaolu, et tapetu paremast reiest oli välja lõigatud lihakäntsakas, mõõtmetega 26 x 17 x 8 sentimeetrit ehk umbes telliskivisuurune. Poolteist ööpäeva hiljem oli uurijatele teada ohvri nimi - see oli Saaremaalt pärit endine meremees Eimar, lähedaste sõnul rahulik ja tore mees, kellel ei saanud olla vaenlasi.

Möödus aga rohkem kui pool aastat, enne kui jõuti mõrvarini ja selgusid veretöö õõvastavad tagamaad.

Tabamisele eelnenud poole aasta jooksul jõudis mõrvar võtta veel kahe inimese elu. Maikuus pussitas ta Kohtla-Järvel surnuks 75aastase Ivani, kellel pärast tapmist lõikas ära suguelundi. Juulis vägistas ja tappis Laagri ja Saue vahelises metsas jalutanud keskealise Jevgenia, septembris püüdis tappa taksojuht Alarit.

Sama aasta 12. oktoobril istus Tallinna linna aseprokuröri kabinetis noor prillidega naine. Suitsetas ühe sigareti teise järel ja rääkis: "Sain Valdeku tänaval toimunud tapmisest teada samal ööl kella kolme-nelja vahel, kui mu mees koju tuli. Ta ütles otse välja: "Ma tapsin inimese," ning viskas tuppa lauale kilekotist võetud palja, ilma mingi pakendita lihatüki."

"See oli verine, valgete karvakestega, ilma kondita lihamass. See erines tunduvalt tavalisest loomalihast: pekikord oli äärmiselt õhuke, nahk hele. Mul ei tekkinud absoluutselt mingit kahtlust, et see on inimese liha."

"Ja kui ta seda veel praadima hakkas! Õudne kärsalehk! Mitte prae lõhn, ma ei oska seda täpselt edasi anda, kuid igatahes väga vastik hais. Pärast ei saanud panni kolme päevagagi puhtaks, ikka veel lõhnas."

Naine, kes ülekuulamisel nõnda rääkis, oli Pille Hanni, keskharidusega trollijuht, varem kohtulikult karistamata. Kaks päeva varem olid käerauad klõpsatanud tema mehe Andrease randmete ümber. Mees kutsuti oma töökoha, restorani Palace direktori kabinetti "tööalasele vestlusele", kus elegantselt riides, ronkmustade juuste ja tumedate vuntsidega kelneriõpilast juba oodati.

Kolm mõrva toime pannud, oma ohvreid tükeldanud, vägistanud või söönud mees võeti kinni. Ta ei osutanud mingit vastupanu ega eitanud esitatud süüdistusi.
Vähem kui kuu aega pärast vahistamist poos mees ennast keskvanglas üles, olles enne kirjutanud nii oma abikaasale, mõrvaseeria uurijale kui ka ajakirjandusele mitu kirja.

Kirjades jutustas kannibal, olles teadlik, et tal on valida enesetapu ja mahalaskmise vahel, muuhulgas oma lapsepõlvest. Võimalik, et just lapsena tekkisid temas psühhopaadi alged, mis hiljem nõudsid kolme inimese elu.

"Surmamõistetu kongi tõi mind isa pime fanaatiline usk, mille eesmärk õigustas tema julmuseni ulatuvat karmust. Vanemad olid mul usklikud, ka nende töökohad olid seotud usu ja jumalaga. Üldiselt olid nad korralikud inimesed. Ei suitsetanud ega tarbinud alkoholi, ei kõnelnud rumalusi. Ei vaielnud."

"Kõik otsustas perekonnas isa. Pühapäeval käidi palvelas jumalateenistusel, laupäevaõhtuti korraldati neid kodus. Lapsi oli peres kuus, mina olin neljast pojast vanim."

"Ka meid kasvatati rangelt piibli vaimus. Enne magamaminekut pidime ristiskäsi põlvili voodi ees õhtupalvet lugema. Pühapäeviti käisime jumalateenistusel. Need olid tüütud, üksluised, ebahuvitavad. Meie lapsepõlves muinasjutte ei olnud. Selle asemel loeti meile piiblilugusid."

"Kodukord oli väga karm. Sellest üleastumise eest karistati meid tavaliselt ihunuhtlusega. Siiani, surmasaadetava kongis on selgelt meeles üks juhtum. Mängisin omaealiste poistega kodu lähedal. Äkki ma millegipärast komistasin ja pidin äärepealt kukkuma. Poiste mängus täiesti tavaline asi. Õnnetuseks lipsas üle huulte tahtmatu "kurat"."

"Sel hetkel oli isa tulnud juhuslikult kodust välja. Ta jäi seisma, vaatas mulle tükk aega otsa... ja läks oma asju ajama. Tuju oli rikutud. Ootasin õudusega isa kojutulekut."

"Õhtul, kui ta tuli, ei hakatud tegema mingit tseremooniat või pikalt seletama. Toodi pikad värsked vitsad, mind kooriti üleni alasti ja kasvatustöö algas. Peksti südamest, rütmilise põhjalikkusega ja kaua. Mõlemad - nii isa kui ema - olid ametis. Üks hoidis kinni, teine lasi vitstel käia."

"Peksti seni, kuni mõlemal kasvatajal oli võhm väljas ja vitstest vaid rootsud järel. Siiamaani mäletan isa hingeldamist, mis tahtis tal hinge matta. Mina olin selleks ajaks oma hääle ära karjunud."

Ja nõnda edasi. "Inimesed, kartke fanaatikuid," lõpetas Andreas Hanni oma viimase kirja. "Nemad on tõelised inimsööjad. Kaitske lapsi. Laste hing ei ole tehtud puust."

Enne kohut tegi kolmeliikmeline komisjon Pille Hannile kohtupsühhiaatria ekspertiisi. Üks ekspertidest, Anti Liiv, kirjutas hiljem ajakirjas Uus Pilk: "Eriti hõrgutavalt mõjus Kannibalile naistepesu. Ise eelistas ta alati magada naiste öösärgis ning vahekorra ajaks pani endale ümber naiste rinnahoidja. Täiendavalt oli Kannibalil (proua teadmisel) hulk mõlemast soost armukesi."

"Nood andsid hiljem Kannibali seksuaalsele võimekusele üksnes kiitvaid hinnanguid. Proua sõnutsi muutusid vahekorrad peale mõrvalugude teadasaamist aina kirglikumaks, põnevamaks."

Hoolimata kirest otsustas Hanni oma naise tappa. Ta oli veendunud, et varem või hiljem annab naine ta üles. Ühel augustiööl virutas mees naisele une pealt haamriga kaks korda pähe. Naine jäi ellu. Mees sidus abikaasa pea kinni ja toimetas ta traumapunkti, kus valetati, et naist ründas keegi võõras koduteel Glehni pargis.

Peahaav õmmeldi kinni, naine paranes, kuid senise vaikiva toetuse asemel hakkas mehe vastu asitõendeid koguma. Jättis alles nii verise padjapüüri kui ka haamri, millega mees teda lõi. Kohtupsühhiaatritele aga rääkis hiljem: "Kui mees öösel voodist WCsse läks, olin ma ärkvel ja ootuspinges." Kui mees aga voodis lebas, embas naine teda tugevasti, et tunda, kui see ennast liigutama hakkab, et võimalikuks rünnakuks valmis olla.

Andreas Hanni otsustas - et naine teda üles ei annaks, tuleb toime panna ühine veretöö. Ohvriks valiti taksojuht. Pille ülesandeks jäi surmahoobi andmine ning röövitud autoga mõrvapaigalt lahkumine. Mees ise ei osanud autoga sõita. Mõrvapaigaks valiti Tähetorni tänava lõpp Mustamäe suusahüppemäe lähistel.

Roimaks valmistuti hoolega. Käidi vaatamas kuriteopaika, seati valmis tagavararõivad ja mõeldi välja legend, mida ohvrile ette mängida. Nõmmel Pärnu maanteel bussipeatuse juures peatati esimene auto. Teadmata põhjusel keeldus noor taksojuht neid peale võtmast, pääsedes imekombel eluga.

Järgmisel taksojuhil ni hästi ei läinud. Taksojuht Alar võttis "sünnipäevale" sõitva paari Pärnu maanteel postkontori juures peale ja sõitis Tähetorni tänavale. Tähetorni ja Ääre tänavate ristmikul, kell 23, väljus Pille autost, et minna vastavalt legendile "sõbrannat kutsuma".

Samal ajal lõi Andreas tagaistmelt taksojuhile noa kõrisse. Taksojuht haaras palja käega noaterast kinni ja suutis pika teraga noa kaelast välja tõmmata.

"Tule löö ka!" hüüdis Andreas Hanni naisele - mõrvaplaani kohaselt pidi Pille sel hetkel taksojuhile noa südamesse lööma, kuid naine ei teinud seda.

Juht suutis autoukse avada, ennast autost välja veeretada ja põgeneda. Kurjategijate paar põgenes heleda Volgaga, mis jäeti seisma Kaskede puiestee 22 maja ette. Kaasa võeti takso kassa 27 rublaga ja juhi isiklikud asjad.

See jäi paari viimaseks kuriteoks. Oktoobris istus Pille Hanni oma sõbranna töökohas kirjutusmasina taha ja kirjutas avalduse kriminaaljälituse ülemale. "Teatan, et olen kolme mõrva ja kahe mõrvakatse kaasteadja. Pean vajalikuks öelda, et ülestunnistusele sundisid mind südametunnistus, olukord, mis on muutunud mulle eluohtlikuks, kodanikukohus ja hirm." Poolteist masinakirjalehekülge pikk avaldus jäi ära saatmata, sündmuste areng jõudis ette. Keegi luges poolelioleva avalduse teksti ja andis uurijatele märku. Paar võeti kinni.

7. novembril leiti keskvangla üksikkongist Andreas Hanni poodud laip. Pille Hanni anti kohtu alla süüdistatuna taksojuhi röövimises ja mõrvakatses ning Andreas Hanni toime pandud mõrvadest mitteteatamises ja asitõendite hävitamises.

Naine tunnistas ennast süüdi kuritegude varjamises ja asitõendite hävitamises. Ta uskus, et pääseb minimaal­se karistusega.

"Ta arvas, et jõuludeks on kindlasti vabaduses," kirjutas Anti Liiv hiljem. "Siis peaks ta võtma umbes kuuajalise palgata puhkuse ja põrutama Lõunasse meelt lahutama.

Seejärel tuleks taas asuda endisele töökohale. Küsimusele, kas ta peale sellist lugu töökaaslasi ei häbene, vastas proua kulme kergitades: "Miks - kas peaksin siis häbenema oma armastust?" Tal ei olnud midagi selle vastu, et kunagi seda lugu laiemale avalikkusele tutvustatakse."

28. veebruaril 1983 karistas ENSV ülemkohus 24aastast Pille Hannit tosina-aastase vanglakaristusega. Kohtunikud ei uskunud naise väiteid, et ta osales kuritegudes oma mehe mõjul ja kartusel, et viimane võib teda ennast tappa.

Süüdimõistva otsuse järgi oli naisel piisavalt võimalusi plaanitavatest kuritegudest võimudele teatamiseks. Vastutust kergendavaks asjaoluks luges kohus süü puhtsüdamlikku kahetsust.

Prokuratuuri uurijana kannibali jälitanud tänane advokaat Priit Tartu ei pea õigeks Pille Hanni tegusid ja karistust täna ümber hinnata. "Igal ajal on oma kohtu- ja oma karistuspraktika."

Küll aga saaks täna karistuse mõistmisel võtta arvesse seda, et Pille Hannil oli kuritegude avastamises väga suur osa. Tol ajal puudus seaduses võimalus uurimisele kaasaaitamise eest karistust vähendada.

Heino Tõnismägi ütleb täna: "Kuriteo motiivid võivad aja möödudes muutuda, aga asjaolud jäävad ju samaks."

Artikli kirjutamisel on kasutatud Heino Tõnismägi dokumentaalraamatut "Ajaroimad: kuriteod, mis vapustasid Eestit" (1997)

Loe ka:

Armastus ei luba naisel inimsööjat reeta

Ma olin abielus inimsööjaga