Number ühed

Popmuusika on tarbija jaoks väga tore mäng. Sinu ette laotakse paarkümmend  erinevas vanuses, erinevast soost ja rassist superstaari ja sa võid teha oma valiku, kelle saatel oma aega veeta.

Artisti jaoks on muidugi tore, meeldida kõigile. Aga kõikki ei saa.

Sirvides silmanurgast plaadikogu ja mp3 faile, märkasin, et terve plejaad

artiste, kes ruulisid 80ndatest 90ndateni, on justkui kokkulepitult oma sära

kaotanud ja ohjad käest lasknud. Mis "number ühtedest" siin rääkida, kui

Michael Jackson on jälle eeluurimise all. Whitney Houston on kas pilves või

taastusravil. Mariah Carey on lihtsalt segi läinud. Lenny Krawitz on olnud

kogu aeg ületähtsustatud. Bon Jovi on lihtsalt naeruväärne. U2 tegeleb

rohkem poliitika kui muusikaga. Depeche Mode on praktiliselt laiali. Madonna läheb kohe pensionile. Prince on juba tükk aega vait olnud. Nagu ka Pet Shop Boys. Või Duran Duran.

Kuid iga laps ju teab, et popstaari töö on laulda. Aga kui ta ei laula, siis

pole tal laulu. Ning siis pole tal ka plaati. Ja mis veel tähtsam, siis pole

tal ka videot. Ja nii me enam ei kohtugi. Sest juba on mulle endalegi

märkamatult minu teadvusesse imbunud nimed nagu Justin Timberlake, Christina Aquilera, Linkin Park, Limp Bizkit ja Beyonce Knowles. Ja loomulikult Britney Spears.

Britney ja Madonna viimane ühisvideo "Me Against Music", milles Britney

jälitab Madonnat, kes viimasel hetkel siiski põgeneda suudab, justkui

räägikski mitte ainult Britney võimalikust asumisest Madonna positsioonile,

vaid generatsioonide vahelise teatepulga ülevõtmisest üleüldse.

Ning kuigi vahel võib mind petta illusioon, kui näen mõnelt vene kanalilt

puusa nõksutamas endiselt nooruslikku Valeri Leontjevit, et kõik on endine,

kustutavad selle tunde "Seitsmesed uudised", kus Erki Nool võitleb Neinar

Seliga, Bush juunior tabab Saddam Husseini ja Agassi kaotab Federerile.

Alles siis jõuab lõpuks minuni, et kahekümnes sajand on omadega totaalselt

läbi.