Õhtu kahele

Keskerakond moosib
Eve Kivi (56)

ul oli kella kuueks Moskva ees kohtamine kokku lepitud. Plaan oli sihuke: meelitada proua Kivi kohvikusse, joota teda likööriga, seejärel meelitada proua Kivi enda poole, joota teda veel likööriga ning seejärel – jumal teab, mida õhtu tuua võib! Armastuses on nagu sõjas, kõigeks tuleb valmis olla. Igaks juhuks sai voodisse uued linad pandud ja allüürnikule pastor Kõksile öeldud, et püsigu teises toas vakka, kui ma daamega tulen.

Nüüd võibolla mõni ütleb, et ainult loll läheb tänapäeval kohvikusse daame jootma. Õige kah, seal on kõik ju nii kallis. Aga mul olid omad joogid kaasas ju! Vasakus põuetaskus lapik likööriga (proua Kivile), paremas lapik viinaga (enda jaoks). Ja Moskvaga seovad mind romantilised mälestused. Vanasti oli mul seal kõvasti lööki. Ei pidanud kunagi tühja käevanguga koju minema. Muidugi, ega kohvik Moskva ei ole praegu enam see, mis ta kunagi oli. Kõik, kelle seltsis sai mõnusaid õhtuid veedetud, on ju ammu mulla all. Ei kõla seal enam Boba Sapožnini viiulimäng ega ole kuulda Mauri Rausi elurõõmsat röögatust "Tere, rahvakunstnik!", millega kadunuke korvpallitrennist tulevale Mikk Mikiverile saluteerida tavatses. Nii nostalgia mõttes käin seal teinekord ikkagi, eriti siis, kui daamedega jahmerdamist ette tuleb.

Nüüd võibolla mõni ütleb, et kole on vaadata, kuidas vanamees noorte plikade sabas jookseb ja ennast terve ilma ees naerualuseks teeb. Tõepoolest, minu ja proua Kivi vanusevahe on suur küll. Aga mis teha, kui omavanused vanamutid mulle pinget ei paku? Juttugi rääkida pole nendega huvitav. Aga noortes daamides on ikka seda... elaani ja särtsu!

Ühesõnaga, seisin siis kohvik Moskva ees ning ootasin proua Kivi. Jaani kiriku kell sai kuus, veerand seitse, seitse... aga proua Kivi ei tulnud ega tulnud. Ent korraga veeres parkimisplatsile džiip, suur nagu kummut, seesama, millega tavaliselt Savisaart veetakse. Savisaare asemel astus autost välja hoopis proua Kivi, seadis ennast Max Kaurile käevangu ning seejärel kadus paarike kohviku uksest sisse.

Olin kui puuga pähe saanud. Ah siis niiviisi on lood! Seeaeg kui linnapea raskest südamehaigusest toibub, sõidutab tema autojuht daame mööda kohvikuid ringi! Ning rängalt pettusin ka proua Kivis: ei ole ilus vana kavaler mingi nolgi pärast sõnagi lausumata maha jätta.

Läksin suures meelepahas koju, jootsin kogu likööri pastor Kõksile sisse ning võtsin puhta pesu voodist ära.

Härra Savisaar! Kui te käesolevat artiklit lugema juhtute, siis kutsuge palun korrale oma autojuht, et ta ei kasutaks ametiautot lõbusõitude tegemiseks. Ja proua Kivi, ma leian, pole Keskerakonnal mõtet seebitada – pettis ta mind, petab teidki, küll te veel näete!

Naisterahva meel on ikka muutlik nagu vene talv.