Okupandi karm saatus
USA sõjaväe kuulsusrikka ajakirja Stars and Stripes (sõdurite häälekandja Teises maailmasõjas, Korea sõjas ja Vietnami sõjas) toimetus avastas ühel päeval, et ligi kahesajast äratrükitud lugejakirjast, mis saabusid juunis-septembris Pärsia lahe piirkonnast armeepostiga, sisaldasid tervenisti 60 protsenti mitmesuguseid kaebusi. Alates nurinast halbade elamistingimuste üle ning lõpetades pahameelega, et Ameerika sõduritel puudub otsese lahingetegevuse lõppedes Iraagis edasiviibimise konkreetne eesmärk. Ülejäänud 40 protsenti lugejakirjadest häbistas omakorda kaeblejaid, süüdistades neid Ühendriikide sõjaväe maine allakiskumises.
S&Si toimetus oli avastusest sedavõrd hämmeldunud, et saatis terve rühma ajakirjanikke Iraaki, ülesandega uurida välja, milline on vägede moraal ning hingeseisund tegelikult. Käidi viiekümnes baasis ning jagati välja ligi kaks tuhat küsimustikku. Tulemused avaldati S&Si 16.-22. oktoobri numbris. Tulemused on pehmelt öeldes murettekitavad.
Sõdureid jälitab hirm
Kolmandik küsitletutest tunnitas oma võitlusmoraali kas madalaks või väga madalaks, 27 protsenti hindas selle kõrgeks, ülejäänud tõmbas ristikese “keskmise” kasti. Kõrgeim moraal oli merejalaväe ning langevarjurite eliitsõduritel, madalaim aga rahvuskaardi üksustes. Viimaste puhul mängib suurimat osa asjaolu, et rahvuskaartlased kutsuti tsiviilelust aktiivteenistusse määramata ajaks ning kuna nad on rõhuvas enamikus pereinimesed, siis tekitab neis lisastressi teadmatus, millal nad lõpuks koju lastakse.
Moraalile mõjub kõige laastavamalt pidev pingesolek ja hirm ootamatute kallaletungide ning varitsuste ees. USA sõjaväelastele korraldatakse päevas keskmiselt 35 kallaletungi. Rahvusvahelisse ajakirjandusse jõuavad vaid surma toonud juhtumid, kuid selliseid on kallaletungide üldarvust vaid kümnendik. Ülejäänud lõppevad kas haavatasaamisega või hoopis kaotusteta, aga see ei tähenda kaugeltki, et need juhtumid ei rõhuks sõdureid. Märklauaks olemise fakt ise põhjustab vaimset kurnatust.
Kolmandik küsitletutest leidis, et nende tegevusel Iraagis pole kas mingit väärtust (not worthwhile at all) või on sellel vähe väärtust. Veidi enam kui kolmandik väitis, et nende missiooni Iraagis pole neile kas üldse lahti seletatud või on seda tehtud vähesel määral.
Ligi pool küsitletuist kinnitas, et nad ei kavatse teenistusaja lõppedes lepingut pikendada (USA sõjavägi koosneb teatavasti elukutselistest, kes teenivad kindla aja peale koostatud lepingute alusel).
Kokkupuude karmi reaalsusega
Murettekitav on ka laienev lõhe reservistide ning elukutseliste sõjaväelaste vahel. Esimesed tunnevad end teisejärguliste sõduritena, kellele antakse kehvem varustus ning vähem toetust kui proffidest relvavendadele. Profid omakorda pilkavad reservist tulnud relvavendasid “nädalalõpusõduriteks”, tundes ärritust selle üle, et Iraaki saadetud reservistide teenistusaeg on lühem (mis ei pruugi samas olla tõsi, sest paljud rahvuskaartlased läksid Iraaki enda arvates kuuks või paariks, istuvad seal aga juba pool aastat).
Iraagi-missioon on andnud ka esimest korda pärast Vietnami sõda kohtuliku eeluurimise, kus üht meest süüdistatakse arguses. Juhtumist kirjutas põhjalikult 6. novembri New York Times. Roheliste barettide juurde komandeeritud vastuluurespetsialist seersant George Andreas Pogany nägi 29. septembril Samarras kuulipildujavalangust pooleks lõigatud iraaklast. Poganyt olevat tabanud paanikasööst – ta hoomas oma surelikkust, teadvustades, et iraaklase asemel võinuks olla tema ise. Mees pöördus ülemuse poole, teatades talle, et ei suuda oma teenistuskohuseid täita ning vajab abi. Pogany saadeti psühholoogi juurde, kes diagnoosis täiesti tavalise lahingustressi juhtumi ning soovitas paar päeva puhata, et siis naasta postile. Ülemus aga kõrvaldas Pogany teenistusest, mees saadeti koju tagasi ja nüüd seisab tal ees aruandmine uurijatele.
NY Times tsiteerib ühte erukoloneli, kes uuris omal ajal taoliseid juhtumeid Vietnami sõjas. Kolonel võrdleb Iraagi esimest sõda praeguse missiooniga, väljendades oma ekspertarvamuse lausega: “Esimene Iraagi sõda kestis sada tundi ja seal polnud piisavalt aega hirmu tunda.”
Nüüd on Iraaki saadetud USA sõjaväelastel aega nagu liiva kõrbes. Näib, et sõdurid hakkavad vaikselt hulluks minema.
Väljavõtted sõdurikirjadest
Hiljuti oli mul juhus tegutseda koos Eesti sõduritega. Kindel see, et te küsite sama mis minagi. Kas on tõesti olemas maa nimega Estonia? Minu sõna selle peale, et on. See on üks nendest riikidest, mis lõi lahku Nõukogude Liidust. Noh, see selleks, aga minu rühm pidi koos eestlastega jalgsipatrulli minema. (…) Eestlased olid siin olnud vaid mõned päevad. Kellelgi neist polnud lahingukogemust. Olid sellised ilmetud tüübid. Nagu Ivan Drago Rocky IV-st. Oleks keegi neist öelnud “ma keeran sul kaela kahekorra”, ma oleksin teda ilmselt uskuma jäänud.
Patrull läks hästi. Nende taktika oli muljetavaldav ning nende distsipliin oli palju parem kui enamikul välismaalastest, kellega mul on tulnud koos tegutseda. Kui me lõpetasime patrullimise ja läksime autode juurde, kõlasid korraga mõned lasud. Kõik eestlased viskusid pikali ja hakkasid vaatama, kust lasud tulid. Minu mehed pööritasid silmi ja ütlesid “kollanokad” või midagi sellist. Tulistati vähemalt veerand miili kaugusel. Muret peab tundma vaid lähedaste laskude pärast. Kui ma suundusin lõpuks autode juurde, jõudis mulle korraga pärale, et nüüd on “see” minuga juhtunud ja ma isegi ei pannud tähele, kuidas see juhtus. Näed seda kõigis nendes vanades sõjafilmides ja mõtled, et see pole võimalik. Kuulid vihisevad meestel üle pea ning nemad isegi ei võpata. Nojah, need lasud ei läinud üle meie peade, kuid me olime ikkagi tabamisulatuses. Meie kaaslased viskusid maha, aga meie käitusime nagu poleks midagi juhtunud. Ma ei tea, kas see on mingi haigus või vaimne seisund või lihtsalt lahingukarastus. Võibolla ma olen nüüd küps Hollywoodi jaoks.
Seersant Johnny Maynard
***
Ma loen siit (ajakirja Stars & Stripes kirjaderubriigist) kui halvasti kõik on. Sõdurid kaebavad e-kirjade, peldikute ja missiooni pikkuse üle. No kuulge. Me kõik ohverdame midagi. See on sõjavägi. Aga on asju, mis tõesti loevad. (…) Meile anti kaks vormiriietust, mis on nüüd lõhki ja kasutamiskõlbmatud. Aga uut saada on raske või lausa võimatu. 5,56 mm lahingmoona varusid ei täiendata. Meil on puudus kõigest ja me ei tea, kas me saamegi midagi juurde. Me oleme kaotanud mitu sõidukit ja mõned sõdurid isetehtud lõhkelaengute tõttu. Meile öeldi hiljuti, et kedagi ega midagi nende asemele ei anta.
Seersant Jose A. Rosado
***
Mida me siin teeme nii kaua? Ilmselt ei usu president Bush pärast kõiki neid pikki missioone, et keegi tahaks veel sõjaväes teenida. Ma nii tahtsin astuda sõjaväkke, eriti pärast 11. septembrit. Aga nüüd ma ei teagi enam. Mina olen vallaline, aga ma mõtlen kõigile nendele, kel on perekonnad. Ma ei tea, kuidas on mujal, aga siin Ramadis on täitsa õudne. Iga päev omatehtud laengud, enesetapjate pommid, miinipildujatuli. Väge ebakindel olemine. On olnud palju kaotusi. Iga kord, kui ma väravast väljun, küsin ma iseendalt, kas see on nüüd mul viimane kord. Mul on olnud ikka õnne. Aga kui kaua veel?
Tyrice Hudspeth, sõjaväeline auaste märkimata
***
See kiri on neile, kes arvavad, et Iraagis peab lehvitama Ühendriikide lipuga nagu mingi suure märklauaga. Milleks me siin oleme? Et vallutada Iraak ja muuta see USA kolooniaks? Ei. Ja me pole siin selleks, et panna lipp lehvima nagu Iwo Jimas (legendaarne Jaapani saar, mille ameeriklased Teises maailmasõjas esimesena vallutasid). Need on erinevad olukorrad. (…) Iraaklased avladavad vastupanu okupeerivale jõule nii kaua, kui nad pole veendunud, et me tahame nende kasuks tegutseda, mitte iseenda kasuks. USA lipu lehvitamine paneb need inimesed kartma, et me tahame Iraagist teha meie 51. osariiki. Ja nad hakkavad võitlema, põhjustades veelgi kaotusi ameeriklaste ja iraaklaste hulgas, pikendades seda konflikti.
Seersant Sean Kent
