Ärimees Oliver Kruuda, keda teisipäeva pärastlõunal piiras Kalevi kommivabrikus toatäis ajakirjanikke, rääkis EEle, - mida Eesti riik oleks pidanud 1996. aastal Kaleviga tegema - missugused ühiseid jooni on Eestil ja Malaisial - miks sakslased ei osta ära Skandinaavia pangandust - miks ta ise Eesti peaministriks hakata ei taha - mida õpetas talle vana tark indu - mida tegi Kruuda-pere must labrador Sämmi, kui Sõõrukas ühel õhtul läbi astus. Kas sind peab pärast Kalevi müügilepingu allakirjutamist lohutama või õnnitlema? Ühest küljest on mul hea meel, et Kalev leidis Orkla näol väärilised huvilised, kes siia tehtud panust oskavad hinnata. Siiamaani on seda pühendumist nagu narritud või alavääristatud. Teisest küljest, ma just autos mõtlesin, et kui oleks olnud natuke targem, ja ei oleks niimoodi investeerinud kinnisvarasse või meediasse, oleks võinud rahulikult need toidutööstused säilitada. Aga ainult säilitada. Kalev on eestlastele väga tähtis. Kui oleks räägitud Tere piimakombinaadi, mitte Kalevi müügist, ei oleks kindlasti nii palju fotograafe majas. Ma olen nõus. Rahvas armastab Kalevit, see on nagu nende oma. Tegelikult ei oleks tohtinudki Kalevit privatiseerida, riik oleks pidanud Kalevi 1996. aastal müümata jätma. Aga meil siin valisid ultraliberalistid selle kiire erastamise tee. Et kui valitsus loopis ettevõtteid laiali, siis meil oli südikust ja püüdsime neid kinni nagu rahvastepallis. Püüad palli kinni ja oled mängus, ja kui ei püüa, oled mängust väljas. Ja me püüdsime palju neid ettevõtteid – Rakvere lihakombinaadi ja Tallinna Piimatööstuse, Hiiu Kaluri ja Kalevi...
« Avalehele 34 Kommentaari