Oliver Kruuda: Kaua need maapoisid ikka pingutada jõuavad!
Kas sind peab pärast Kalevi müügilepingu allakirjutamist lohutama või õnnitlema?
Ühest küljest on mul hea meel, et Kalev leidis Orkla kujul väärilised huvilised, kes siia tehtud panust oskavad hinnata. Siiamaani on seda pühendumist nagu narritud või alavääristatud.
Teisest küljest, ma just autos mõtlesin, et kui oleks olnud natuke targem ja ei oleks niimoodi investeerinud kinnisvarasse või meediasse, oleks võinud rahulikult need toidutööstused säilitada. Aga ainult säilitada.
Kalev on eestlastele väga tähtis. Kui oleks räägitud Tere piimakombinaadi, mitte Kalevi müügist, ei oleks kindlasti nii palju fotograafe majas.
Ma olen nõus. Rahvas armastab Kalevit, see on nagu nende oma. Tegelikult ei oleks tohtinudki Kalevit privatiseerida, riik oleks pidanud Kalevi 1996. aastal müümata jätma. Aga meil siin valisid ultraliberalistid selle kiire erastamise tee.
Et kui valitsus loopis ettevõtteid laiali, siis meil oli südikust ja püüdsime neid kinni nagu rahvastepallis. Püüad palli kinni ja oled mängus, ja kui ei püüa, oled mängust väljas. Ja me püüdsime palju neid ettevõtteid – Rakvere lihakombinaadi ja Tallinna Piimatööstuse, Hiiu Kaluri ja Kalevi...
Kolm aastat tagasi olid sellised meeleolud, et Kalevi müük oleks nagu rahvuslik õnnetus. Kas nüüd on asjad kuidagi teisiti?
Targemaks oleme saanud, informatsioonile oleme lähemale jõudnud. Soome riik võidab Nord Streami projektist 1,2 miljardit eurot aastas, mis on 20 miljardit krooni ehk kogu Eesti riigi pensioni eelarve aastas.
Aga et järgmistel valimistel riigikokku valitud saada, lükati meil see 20 miljardit rahva raha minema.
Kaua siis need linna tulnud maapoisid peavad võitlema Eesti riigi eest. Kui on rohkem infot ja oled targemaks saanud ja mida rohkem mõtled, siis…
Millised on meie rahvuskapitali tänased väljavaated?
Eesti on võrreldav Malaisiaga, kust inglased nelikümmend aastat tagasi välja aeti. Rahval oli vaja riiki hakata ülal pidama, kuningat, või kes seal on, ma täpselt ei tea. Aga dividendid, kasum, mis ettevõtluses luuakse või maavaradest kasvatatakse, on kõik Inglismaal.
Eks ta nii läheb. Meil Eestis ei ole kapitali tekkinud, mida ettevõtlusse panna, ja ei ole ka tekkimas.
Ja see natuke, mis on, on seetõttu emotsionaalselt ülioluline.
Me ostsime Raekoja platsil maja, vana Hoiupanga maja. Hirmus kallis oli küll, aga ikkagi Eesti riigi pealinnas ja Raekoja platsis jne. Oli enne välismaalaste käes, mõtlesime, et jääb eestlastele, jääb rahvuslikule kapitalile.
Täna mõtlen selle raha peale, mis seal all on – parkida seal ei saa, lumi on ümber maja, külm… Võtad selle maja ja paned kuskile sooja kohta, saad vähemalt sooja!
Ma olen sakslastelt küsinud, et sakslased, miks te ei osta ära Skandinaavia pangandust. Ja mis sa arvad, mis sakslased vastavad?
(Ideepoega ka ei ole, mis nad võiksid vastata.)
Külm on! Nad vastavad, et neil on siin külm! Ja kurat, neil on õigus! Itaalias on jälle suvel liiga palav, ja itaallane tuleks hea meelega siia selleks kuueks kuuks. Meie aga võtsime nuudid kätte ja ajasime Preatoni pundi siit kisaga minema. Preatoni tõi ju sada itaalia investorit siia, nad on palju raha sisse toonud…
Ega sa enam meediasse raha ei pane?
Ma olen ilma soojaks kütmisest väsinud. Olin naiivne, noor ja rumal, ma mõtlesin, et saan sellega hakkama. Aga masu tuli peale ja...
… ja ühele poisile andsid Porsche ja…
Selle Porsche sai ta töö eest siin Kalevis! Kõik see tootearendus, segmendiarendus, on siin Alar Pingi tehtud. Kui me alustasime toiduainetööstuses, siis Eestis puudus inimene, kes oleks toiduainepakendit osanud arendada.
Mida on masu sulle õpetanud?
Palju. Ka seda, et kui kõik on ilus ja läheb väga hästi, siis on justkui maru palju sõpru, aga kui raskeks läheb, siis neid enam pole.
Kuidas Eesti riik masuga hakkama on saanud?
See on tegelikult rääkimata, kuidas Eesti riik toimima oleks pidanud. Võib-olla oleks pidanud võtma Eestit nagu ettevõtet ja seda kasumlikult juhtima. (Muide, seesama Norra kontsern Orkla, kes nüüd Kalevi ostis, on sama suur ettevõte, kui on Eesti riik.)
Poola peaaegu ei kukkunudki langusesse, ma pole küll täpselt jõudnud uurida, miks.
Kunagi ütles Aadu Luukas, et teeme kümme protsenti majanduskasvu, ja teoreetikud ütlesid, et jätkusuutlikku kümmet protsenti pole võimalik teha.
Praegu me seda ka usume, et ei ole võimalik teha. Me tegime vahepeal kümme, kaheksa, üksteist protsenti kasvu ja siis panime viisteist protsenti mataki vastu maad. Nagu läbi asfaldi!
Aga rahvas kannatab vaikselt ära ja võib-olla elame isegi üle.
Selles mõttes on huvitav riik see Eesti riik, 20 protsenti inimestest on töötud ja peaminister hüppab ratta selga, sõidab Tallinnast Tartusse ja jõuab elu ja tervisega kohale.
Ma ei tea, mis Kreekas tehtaks, kus inimestel veri keeb ja kes seisavad oma õiguste eest… ma ei tea. Meil pole inimene võib-olla viimase nädala söönud, aga kõplab rahulikult oma peeti, las peaminister sõidab!
Rahvusliku kapitaliga meil hõisata ei ole, aga kuidas eesti ärimehed lääne omadega võrreldes on?
Ma ei tea. Päris palju kõvaketast läks meil ju üle mere minema…
Sa ei tahaks olla Eesti peaminister?
Ei.
Ei jamaks üldse selle poliitikaga?
Mul on hästi läinud, ma olen seda lähedalt näinud. Kui Tõnis Palts ja Mõisa Jürka ja kes sinna sukeldusid.
Kui Tõnis poliitikat tegi, oli majanduskasvu aeg ja Tõnisel oli tohutu hea omakapitali baas. Ta oleks võinud suure äri kokku panna. Aga tema võitles oma väärtuste eest, oli linnapea, tegi Res Publicat – ja kaotas aega ja raha. Jüri samuti. Nendest näidetest tuleb õppida.
Millal see majandusejama meil üle läheb?
Ongi üle juba. Aga palju on muidugi panganduses kinni. Kui pank finantseerib, siis on äri, muidu ei ole.
Kas pärast Kalevi müüki tuleb parem uni? Või ei saa enam üldse magada?
Ma olen kõva magaja. Varem oli nii, et läksin kümme õhtul magama ja magasin kümneni välja. Möödunud aastal ma õppisin selle ümber – magad siis, kui saad, mitte siis, kui tahad.
Ühe india vana käest õppisin ma mediteerimist. Eelmise aasta esimese kvartali ma mediteerisin. Minu isikuomadustega ei käi see kokku, ma istusin ja…
Kas jalad peab risti ka panema?
Ei pea, tavaliselt istud, lased 20 minutit lõdvaks. Kolm-neli kuud tegin, ja nüüd olen rahulikum. Aga noh, mõtted ikka hulguvad – et kuidas hapukoore müük Murmanski oblastis läheb ja kuidas komm Põlvas müüb.
Kõrvaltvaatajale tundub, et on hästi lihtne, aga tegelikult kõvaketas kogu aeg keerleb, kui mitte kaks.
Kuidas hapukoore müük Murmanskis läheb?
Ma panin läinud aastal 32 korda Venemaa vahet, mul läks jube hästi seal. Ma ei osanud unistadagi, kevadel, kui ma hakkasin Venes käima, et missugused lepingud saan. Raske oli, viina pidi palju võtma, aga…
Mis lapsed hommikul ütlesid, kui kuulsid, et lähed kommivabrikut maha müüma?
Väike junts tahtis mul ju kommivabriku direktoriks saada, aga see oli varem. Nüüd on selle müümise jutuga jõudnud harjuda.
(Kruuda saab entusiasmi juurde) Meil on nüüd kodus must koer Sämmi. Ma olin nii vastu koerale! Ma olen selline puhtuse friik, et kui mul restoranis musti nõusid ära ei viida, siis ma lähen närviliseks.
Aga tüdruk hakkas kehtestama ja siis see pontu meile toodi – must labrador. Tuba oli mul… kurat, antiikmööbel kõik ära näritud!
Aga nüüd on mul sellest pontust nii hea meel, et ta on rõõmus, Sõõrukas käis pühapäeva õhtul läbi ja pontu hüppas nelja jalaga üles, seda oli nii kihvt vaadata!
Eile õhtul vaatasin ka, lapsed magasid ja ma töötasin, ja pontu magas ja norskas. Üks hing on juures!
Aga veterinaariks sa enam ei hakka?
Veterinaariks õppisin ma sellepärast, et veterinaar sõitis villisega ja teenis palju raha.
