Õllesummeri varjatud pool
Sel nädalal kümneid tuhandeid inimesi Tallinna lauluväljakule lustima tõmbava Õllesummeri taustas leidub mitu tähelepanuväärset seika.
Esiteks on festivali korraldav firma Meediaekspress vahetanud omanikku võileivahinna eest.
Teiseks kasutas ta varem esitajaaktsiaid, mis andis võimaluse ettevõtte tegelikke peremehi salajas hoida.
Kolmandaks teevad korraldajad viimastel aastatel suuri jõupingutusi, et suure joomapeona tuntud Õllesummer omandaks kultuuriürituse maine. Enam pole ürituse hüüdlause “Võta sangast”, vaid “Kõik on kohal”.
Pärisomanik tuleb varjust välja
Jaanuaris kaks aastat tagasi müüs endine miilitsauurija Vallo Paal 96 protsendi suuruse osaluse Meediaekspressis Marje Hansarile vaid ... 385 000 krooni eest. Sellise summa eest ei saa Tallinnas osta isegi korterit, rääkimata korralikust elumajast. Nüüd aga vahetas omanikku tuntud ja ladusalt töötav ettevõte, millest Paal võinuks samal ajal omanikuna dividendideks võtta ligi kolm miljonit krooni puhtalt kätte.
Aga ei: Paal kinkis need miljonid ära. Kinkis proua Hansarile, kes töötab Õllesummeri tegevjuhina.
See polnud iseenesest üllatav käik, sest juba aastaid ringlesid kõlakad, et Paal oli Meediaekspressis vaid variomanik ning osaühing oli tegelikult “panditud” Marje Hansarile ja tema elukaaslasele Riho Rõõmusele. Samamoodi nagu vandeadvokaat Aare Raig hoidis vahepeal oma nime peal Ain Hanschmidti osalust Tallinkis, millest tekkis mullu suur skandaal.
Keskerakonda kuuluv Rõõmus juhib sedasama Tallinna lauluväljakut, kus on Õllesummerit peetud viimased kümme aastat. Küsimuse peale, kas ta on summeri omanik, on mees vastanud alati eitavalt. Vastasel korral istuks ju üldsus, eriti aga vastasleeri poliitikud, tal korruptsioonikahtlustustega pidevalt kukil: kas mees rendib endale lauluväljakut liiga odavalt?
Nüüd lõpuks ongi Meediaekspress ametlikult Rõõmuse pere käes. Ja odav hind näitab, et Paal võis tõesti olla vaid tankist.
Ei kommentaari
Kui Ekspress küsis Paalilt, miks ta oma osaluse nii odavalt ära andis, vastas ärimees: “Kõik on suhteline siin maailmas...” Mõtles hetke ja lisas: “Ma ei taha sellel teemal rääkida. See on minu eraasi.”
Ka Marje Hansar märkis Ekspressile saadetud meilis, et “iseenesest on tegemist minu isikliku tehinguga, mida ma ei pea kommenteerima. Samas annan endale aru, et niivõrd silmapaistva festivali puhul on teie küsimus avaliku huvi seisukohast õigustatud”.
Sisulist vastust Hansar ei andnud. Ta keerutas: “Eestis on peamiselt omanikud vahetanud juhte. Õllesummeri puhul võtsid festivali korraldajad enesele ühel hetkel ka omanikuvastutuse. Festivali väärtus on seda korraldavate inimeste teadmised, kogemused, intuitsioon, mis on tekkinud ja omandatud aastatega. Meediaekspressi ainus väärtus ongi tema töötajad. Neid aga osta või omandada ei saa. Samuti ei saa neile omistada mingit rahalist väärtust.”
Esitajaaktsiad nagu
omal ajal Tallinkis
See polnud esimene kord, kui tekkis küsimus Õllesummeri omandisuhete ümber. 90ndate lõpus esines Meediaekspressi omanikuna salapärane firma Simons Investments, keda esindas Sille Allikmets mainekast advokaadibüroost Tark & Co.
Seejärel võtsid omanikud kasutusele esitajaaktsiad. Erinevalt tavalistest aktsiatest, mille omanikud hoolikalt aktsia-raamatutesse üles tähendatakse, võib esitajaaktsiaid anda käest kätte kuskil registreerimata. Selline süsteem annab suurepärase võimaluse ettevõtte tegelikke peremehi peidus hoida.
Eesti tuntuim esitajaaktsiate kasutaja oli 90ndate lõpus Tallinki suuromanik Infortar, mille direktorina töötab praegu Ain Hanschmidt. Tol ajal sosistati kõvasti, et firma aktsionäride sekka kuulub Panga-Ain ise, aga ka mitu tuntud poliitikut ekspeaminister Tiit Vähist Keskerakonna esimehe Edgar Savisaareni. Tõestada ei õnnestunud loomulikult midagi.
100 protsenti õllepidu
Esimene Õllesummer toimus 1994. aastal Eesti Näituste messikeskuses. Samal ajal peeti kõrval laululaval üldlaulupidu. Õllepeo idee oli pakkuda jalga puhkama tulevatele laulupeolistele lõõgastumisvõimalust.
Paari aastaga omandas festival nii suured mõõtmed, et kolis lauluväljakule. Riho Rõõmus ennustaski 1996, et tulevikus kasvab üritus laulupeo sarnaseks rahvapeoks.
Kuigi juba tookord astusid üles sellised staarid nagu Heli Lääts, Singer Vinger, Ivo Linna ja Rock Hotel ning kesvamärjukese nautimise kõrvale jätkus rohkelt lustimist (lastel oli oma lava juba tollel ajal), oli põhimõtteliselt tegemist siiski joomaüritusega. Rõõmus nimetas summerit häbenemata õllepeoks ja teatas Päevalehes ilmunud arvamusloos: “Tulevikus peaks kogu õllesummeri näo määrama Eestimaa õllepruulid, põllumehed, toiduvalmistajad, kaupmehed ja pillimehed. Kord aastas peab töökal rahval olema õigus aeg maha võtta ja korralikult pidutseda. --- Kaitsku meid Jumal, õllejumal Cambrinus.” Tema elukaaslane Marje Hansar rõõmustas, et õllesummeril on esindatud 90 protsenti Eesti õlletootjatest.
Veel aastal 2002 teatas summeri pressiesindaja Marianne Hilpus, et lauluväljakul saab juua 230 erinevat õllemarki, millest sada on toodud Eestisse spetsiaalselt selleks ürituseks.
2003 räägiti tasuta tualettidest ja uuest Makarovi “flöödist” kogupikkusega 36 meetrit, mida saab tarvitada 3000 meest tunnis. Muusika ja muu melu oli teisejärguline.
Õlu jääb tahaplaanile
Paari aasta eest käis krõps: Õllesummeri juhid hakkasid rääkima, et nad tegelevad kultuuriga, õlu jäi tagaplaanile. “Eksite, kui kujutlete, et tegemist oli mingi sellise mahaistumise ja otsusega,” märgib Marje Hansar. “Muutumised ja arengud on loomulikud, juhtuvad ajas. Vaadake, kuidas Eesti on 15 aastaga arenenud – nii ka meie pole jäänud püsima sinna aega, kust alustasime kaugetel 1990ndatel. Õllesummer meenutab üha enam neid Lääne-Euroopa festivale, millel Eesti kodupublik on siiani pidanud võõramaalasena käima. Las nüüd Euroopa käib võõramaalasena Eestis.”
Esimesena reageeris muutustele Lastevanemate Liit, kes taunis summeri reklaamis Heiki Ernitsa loodud tegelaste kasutamist, kes olid väga sarnased menufilmi Lotte kangelastele.
Seepeale teatasid summeri korraldajad, et “Õllesummeri näol on tegemist suure, kogu perele suunatud meelehutusfestivaliga”.
Tunamullu ei räägitud enam õllemarkidest, vaid festival esitles end üle 200 esineja ja ansambliga. Sama trend jätkub senini. Mullu ütles abilinnapea Kaia Jäppinen välja, et “Õllesummer on eeskätt kultuuriüritus”. P>
Isegi Ilves esineb summeril
Oleksite ette kujutanud, et Lennart Meri astub üles õllesummeril?
Tänavu on aga asi läinud nii kaugele, et isegi presidendikandidaat Toomas H. Ilves astub üles: nimelt osaleb ta Rain Tolgi-Andres Maimiku uues komöödiafilmis ning võtted toimuvad just seal.
Summeril annab ainsa tänavuse Eesti kontserdi Vanilla Ninja. Bändi eelmist suurt ülesastumist kirjeldas Ekspress pealkirja all “Laste oma laulupidu”, sest suure osa pealtvaatajatest moodustasid noored tüdrukud. Tänavu on neil kena võimalus üheskoos õllesõpradega oma lemmikbändi nautida.
“Me oleme rahul siis, kui meie festivali külastab rohkem inimesi kui teisi suveüritusi Eestis kokku, – see oli nüüd muidugi ülbuse ja naljaga pooleks öeldud,” räägib Hansar. “Tegelikult on nii, et Õllesummer loeb igal aastal hinnanguliselt 70 000 - 80 000 külastust ning kui püsime samades piirides, siis oleme väga õnnelikud.”
Kas summer suudaks läbi ajada ilma õlleta, on vägagi küsitav. Õlu moodustab tema nimetuses esimese poole ja paneb tugeva pitseri. See on selle festivali tegelik märk. Hüüdlause “Kõik on kohal” on päris hea, kuid paljudele kehtib vanaviisi “Võta sangast!”
Õllesummer kasvab kiiresti
| aasta | käive | kasv,% | kasum, kr | kasv,% | ||||
| 2000 | 7 800 000 | 993 000 | ||||||
| 2001 | 8 400 000 | 9% | 1 366 000 | 38% | ||||
| 2002 | 10 200 000 | 22% | 754 000 | -45% | ||||
| 2003 | 10 800 000 | 5% | 1 543 000 | 105% | ||||
| 2004 | 12 800 000 | 19% | 1 760 000 | 14% | ||||
| 2005 | 13 900 000 | 9% | 3 731 000 | 112% |
