Kujutage ette, kui kõik inimesed, kes tahavad Eestisse siseneda, saadaksid oma taotlused otse president Arnold Rüütlile. Tema siis loeks ja nuputaks, keda riiki lasta ja keda mitte. Üldjuhul ei lubaks suurt kedagi, sest mis neil kontvõõrastel meile asja. Lennujaamast või sadamast lastaks maale vaid kõrgetasemelised külalised, kelle puhul tundub, et neist võiks riigile midagi kasu olla. Neid see-eest võõrustaks Arnold kuninglikult: ööbima paneks 5-tärni-hotelli, toidaks ja kasiks, tassiks ringi ja näitaks riigi tähtsamaid saavutusi.

Umbes selline olukord valitses kuni 90ndateni Omaani Sultanaadis. Kuigi näidata on Omaanil rohkem, kui maailmarändur unistada oskaks. Alles läinud kümnendi lõpus otsustati maa külastajatele täielikult avada ja sellest ajast alates on turismi areng hooga lahti läinud. Lisaks vaid siseturismiks mõeldud kümmekonnale ööbimispaigale on linnadesse viimaste aastatega kerkinud uued mõistliku hinnatasemega hotellid.

Ometi ringlevad veel jutud, et ajakirjanike vastu olla see riik ikkagi allergiline. Räägitakse, et isegi puhkusel olevat ajakirjanikku ei lasta riiki, või kui töökoht reisi jooksul kusagil kogemata selgub, siis kõige paremal juhul pistetakse žurnalist kohe lennuki peale ja saadetakse koju tagasi. Närveerisime samuti ajakirjandusega seotud reisikaaslasega päris tõsiselt, kui selgus, et tal oli siiski pressikaart rahakotti ununenud. Filmilik dokumendihävitamine oli ilmselt siiski liiast, sest ei piiriametnike ega kellegi teisega suheldes ei avaldunud kusagil nende meediahirm.

Mühisev areng ei üllata Omaanis reisijat mitte ainult hotelliehituses, vaid peaaegu igal elualal. Muutused on nii kohutavalt kiired, et Eesti imehüpe taandub selle kõrval lonkava tiigri aeglaseks liipamiseks. Ma ei liialda üldse, kui ütlen, et nägime läbi kõrbe jooksvate noolsirgete asfaltteede sündi oma silme all. Hommikul on keset tühjust vaid pisike jupp tee algust, hilisõhtul sama teed pidi tagasi sõites ootab ees juba esimese beduiinikülani viiv suurepärane maantee. Aastal 2000 välja antud Lonely Planeti reisijuhist ei olnud rännates logistiliselt suurt midagi kasu.

Tondilosside saladus

Muutused algasid 70ndatel, kui veretu paleepöördega kõrvaldati võimult eriti vanameelne sultan, kes hoidis kogu naftaraha endale ja ei lubanud kõrberiiki isegi päikeseprille importida – need olla liiga ameerikalikud! Tema tänaseni sultanina võimulolev uuendusmeelne poeg suunas nafta leidmisest saadud summad kiirelt maa hüvanguks.

Omaani ülikiire areng avaldub ka kummalistes vormides. Sattusime paaris linnakeses tontlike mahajäetud linnaosade peale. Kitsad tänavad, vanad, ent visuaalsel vaatlusel täiesti elamiskõlblikud majad – aga tervete kvartalite kaupa kõrvuti täiesti tühjad! Jõudsime nuputada juba igasugu kummalisi lahendusi katkust, halbadest legendidest, mis ei luba piirkonnas elada, jne, kuni kohalikega vesteldes selgus tegelik proosaline põhjus. Kui uue sultani ajal hakkas naftaraha lõpuks ka rahvani jõudma, siis tõstis äkiline rikkus inimeste elustandardi meetri võrra kõrgemale. Äkki ja ühekorraga tekkis kõigil võimalus vesiklosetiks ja seega ka vajadus tema järele – selleks tuli välja arendada torusüsteem, mida senistel sajandi­tel majades ei olnud. Väga lühikese perioodi jooksul ostis iga pere vähemalt ühe Toyota džiibi (Omaanis kehtib lihtne võrdus: auto = neljarattaveoga Toyota) – kiire autostumine tekitas muidugi vajaduse ka laiemate tänavate järele. Seetõttu ehitati vana elurajooni kõrvale lihtsalt in corpore uus linn. Ja kuna vaesust, vähemalt asotsiaalide tasemel, riigis ei eksisteeri, siis jääbki n-ö vanalinn lihtsalt tühjalt seisma.

Pikalt välismõjudele kinni olnud Omaanis leiab aga veel mõnda aega küllaga paiku, mis sobivad ka tsivilisatsiooni edusammudest vähem hoolivatele rännumeestele. Mägedes olla veel külasid, kuhu rännates tuleb viimane osa teest läbida vaid köite abil – ja seal elavad inimesed, kes ei ole kunagi kuulnud midagi televiisorist, majanduskasvust või Iraagi sõjast. Päris sellistesse kohtadesse meie ei jõudnud, küll aga kohtasime noormehi, kes kõnnivad oma mägikülast üle mägede igal hommikul 30 kilomeetrit lähimasse linnakesse tööle ja õhtul jälle tagasi.

Kitsede jälgedes

Üksildased vadid – suurema osa aastast täiesti kuivad kunagised jõesängid – on suurepäraseks matkakohaks. Vadi lähedalt külast võib alati leida mõne teejuhi, kes mõistliku tasu eest kaasa tuleb, aga see ei ole ilmtingimata vajalik. Palju nutikam on parimate mägiradade leidmiseks jälgida targimaid kohalikke giide – mägikitsi, kes ei kalpsa sugugi mitte mõttetult ja hulljulgelt mööda mäekülge üles-alla, nagu algul ehk tundub. Pärast poolepäevast matka mööda kaljumürakaid täis tipitud jõepõhja raskestiläbitavat rada leidsime kitsede abil nõlvadel üles ka täiesti kergelt läbitavad rajad. Ja imestasime siis siiralt, kuidas me enne nii korralikult märgistatud liiklusrada ei suutnud tuvastada: igal juhuslikuna näival puu külge seotud riideribal ja valgel ristil on ju oma funktsioon kõndija suunamisel. Ja süsteem on üldiselt lihtsam ja loogilisem kui meie liikluseeskiri!

Lisaks igat sorti matkamisele ja mägironimisele on Omaanis seiklusturismiks veel hulk võimalusi. Eriti popid on džiibiga kõrbes rallitamine ja sukeldumine. Džiibiga kõrbe avastamiseks jagatakse ohtralt juhtnööre vastavates ajakirjades ja turismikeskustes. Rooli tagant adrena­liini otsijatele soovitan kindlasti seda päris omapärast kogemust, kuidas liivavallide esimesel proovimisel täiesti käsitamatu loogika lõpuks selginema hakkab.

Sukeldumiseks ja snorgeldamiseks on Omaanis maailmatasemel rannik – korallid, meeletult värvilisi kalu ja rikas floora. Endal õnnestus Omaani sukelduskeskusest tehtud paaritunnisel snorgeldamisreisil lisaks muudele põnevatele elukatele vaadata umbes meetri kauguselt tõtt ja veidi kõrvuti ujuda meie mõistes hiidkilpkonnadega, kes on kohalike jaoks muidugi “tavalised keskmise suurusega merikilpkonnad”.

Kaamel – kuri loom

Seiklusi leiab aga igal sammul ka lihtsalt ringi rännates, nagu mina ja mu resisikaaslane kaks ja pool nädalat tegime. Stiilinäiteks toon reisipäevikust katke vaid ühe kummmastava päeva kohta.

Ärkame kusagil tühermaal keset Omaani, kuhu olime koos eelmise päeva kõige huvitavama uue tuttava – prantslasest arheoloogiadoktorandi François’ga – laagrisse jäänud. Saadame François’ tagasi pealinna Muscatisse tähtsaid kivimiproove koju saatma. Tüüpilise hääletamisele kuluva ajaga – umbes kolme minutiga – saame ühe Toyota peale. Toyotas istub aga hr Toyota ise: tema ametiks on siinse kultusauto 2004. aasta numbrimärkide maha parseldamine. Härra nimeks on Mohammed, nagu siinkandis muide peaaegu kõigil meestel, peale nende väheste, kes on Alid või Ahmedid. Märkmik on pärast kahenädalast ringituuritamist paksult erinevate Mohammedite mobiilinumbreid täis, kõik antud klausliga: helistage tingimata, kui vähegi kusagil hätta jääte!

Pärast umbes kümneminutilist sõitu hüüatab tänane Mohammed: “Teil on vedanud! Kaame­lite võidusõite ei korraldata siinkandis kuigi tihti!” Siis pargib ta auto meeletult täis par­kimisplatsile ja ronime kõrgele liivavallile, kus kükitavad juba sajad valgete ürpidega mehed. Valge dišdaša ehk pikk puuvillast kleidisarnane ürp on Omaanis kõigi riigiametnike kohustuslik vorm – kuna see on aga kahtlemata ilmastikuoludega kõige paremini klappiv mugav riietus, siis kannavad peaaegu kõik mehed seda ka vabal ajal.

Liivavallil kükitades ja ümberringi käivat möllu jälgides saame aru, miks Lonely Planet kaamelil kihutamist “parimaks vaatespordiks” nimetab. Kes arvas, et kaamel on aeglane ja rahulik loom? Väga valesti arvatud. Üks ülesärritatud kaamel pritsib kokteili õhu, liiva ja tati segust nagu kurjaks aetud lohemadu, väänleb ja raputab talle pealeronivat ratsanikku, ja lõpuks tormab nagu tuul terve viiekilomeetrise võistlusraja läbi.

Me ei saa siiski jääda kauaks vahtima, sest kõik Toyota-Mohammedi kliendid on ju vaja üles leida. Aga mõned neist, beduiinid, elavad teisel pool Wahiba kõrbe, nii paarsada kilomeetrit läbi liiva. Kõrbesse sisenedes laseb juht kummidest mõnevõrra õhku välja, et liivadüüne paremini ületada, ja pärast paaritunnist kihutamist oleme eikellegimaa otsas olevas pisikeses külas, millel esimese vaatluse järgi tundub välismaailmaga väga vähe pistmist olevat. Toimub järjekordsete numbrimärkide pähemäärimine ja siis astume läbi kohalike kalameeste juurest ning “ostame” suure kotitäie kala. Kui hiljem huvi pärast oma võõrustajatelt kala hinda üle küsime, põrutab Mohammed: kes selle pisku, paari kilo eest raha küsima hakkab. Nemad müüvad ikka tonnidega ja Hongkongi ning mujalegi kui vaja. “No vaadake seal Euroopas, kui teil on restoranides menüüdes igasugu mereelukad, siis kõige kallimad ja paremad tulevad just meilt, Omaanist!”

Kalast neil igatahes puudust tõesti ei ole. Sellegi päeva lõuna koosneb sütel küpsetatud tundmatu araabia nimega kalast. Kuna kõrbes on teadupärast puudega veidi kitsas, siis kogume autokasti iga ettejuhtuva puu alt veidi hagu. Siis liivadüüni peale lõke püsti ja vähem kui tunniga valmib suurepärane dinee vanade beduiinide kokakunstireeglite järgi. Toidulõhna peale ilmub ei-tea-kust miilide tagant järjekordne Toyota pisikeste tõmmude meestega, kes saadetakse vee ja serveerimiskandiku järele. Süüa tehakse siinkandis alati suurem kogus, sest kunagi ei tea, kui palju rändureid satub toiduvalmistamise ajal mööda kõndima – ja kõrbes jagatakse sööki ja jooki alati lahkelt kõigiga. Oivaliselt maitsenud lõunasöögi taustaks ilmub silmapiirilt justkui miraaž välja üksik kaamel ja teda ilmselt karjatada üritav neiu. Söögiaja lõpuks kaovad mõlemad teisele poole taamale.

Öö kilpkonnarannal

Sõidame niikaua veel Mohammedi ja ta sõbraga kaasa, kuni nad meie selleõhtuse eesmärgi – Kilpkonnarannaga samas suunas sõidavad. Ega hääletajat niisama teeservale ei jäeta. Ikka hääletab eelmine autojuht ise järgmise auto seisma ja annab karmi käsu: need on meie sõbrad, palun viige nad sinna, kuhu nad paluvad! Kui järgmine autojuht tõesti millegipärast ei saa spontaanselt näiteks 200kilomeetrist ringi võhivõõraste kohaleviimiseks teha (aga ka selline ring tehti mitu korda!), siis vabandab ta ette ja taha, leiab mõne sõbra, kes ränduri edasi viib, või hääletab ise järgmist autot.

Päris lõppeesmärgi lähedal kutsutakse meid ühe kohaliku arsti perre kohvile ja datlitele. Kaunis siniste patjadega täidetud tuba, sõpru muudkui koguneb. Lõpuks pannakse viiruk tossama ja lastakse dišdaša kõhualune ilusasti tossu täis: tänapäeval Omaani külastavate turistide seas üks populaarseimaid suveniire, viiruk koos vastava põletusalusega, on kohalikel au sees siiani nii deodorandi, õhupuhastaja kui lihtsalt rituaalina. Siis pistab üks noormees mingi pika terava orgiga musta vedelikku endale silma ja pakub meilegi – olla küla parima ravija kodusel teel valmistatud silmarohi. Keeldume viisakalt...

Lõpuks käivad meie põhivõõrustaja (väikelinna arst, nimeks... üllatus-üllatus: Mohammed!) ja tema sõber (Ali, naabermaa Ühendemiraatide pealinnas Abu Dhabis töötav politseinik) välja mõtte, et ametlikule kilpkonnade vaatlemiseks mõeldud rannale pole küll mõtet passima minna, seal võetakse ju giidi ja rannal ööbimise eest raha. “Viime teid siiasamma meie küla rannale, täpselt needsamad kilpkonnad käivad ka siin munemas ja täiesti tasuta!”

Passimegi siis pisikese taskulambiga tunnikese politseikorrapidaja ja arstiga kottpimedal liivahunnikul, lained löövad laks ja laks randa. Vahepeal käime jälgi ajamas: suured loivad ja pisike saba-tüür on siit-sealt tõesti läbi roninud, siin augus on ta ilmselt kükitanud ja munenud, esimesed pisikesed kilpkonnapätakad juba jooksevadki vee piiril. Ootame veidi veel ja suured kilbilised ilmuvadki välja. Ühe muneva saba alla käib politseinik aeg-ajalt täiesti ebadelikaatselt taskulambiga piilumas. Üritame olla hiirvaikselt, aga piinlik lugu küll – suur kilbiline solvub, ja minu arust õigusega. Vaikselt ronib ta liivaaugust välja, ilma ühegi munata, ja paterdab vaikselt tagasi kaldale laksuva vee poole.

Tundub, et elamustest selleks korraks piisab – aga ega siis rampväsinud turiste magama lasta. Läheme veel randa kaasa öiseid kalureid teele saatma. Paaditäis meie võõrustajate sõpru läheb suhteliselt kõva laine ja tuulega poole öö paadisõidu kaugusel asuvale Masirah’ saarele – olla parimaid kalastamise kohti Omaanis. Lahkelt pakutakse võimalust märga paati kaasa hüpata ja hommikuks riigi suurimale saarele sattuda. Endalegi üllatuseks tunneme, et selleks päevaks on siiski seiklustest küll ja küll, ning otsustame järgmisteks peadpööritavateks päevadeks veidi jõudu koguda. Kottpimedat teed öömaja poole valgustavad vaid autotulede valguses välkuvad kõrberebaste silmad.