Kadunud Villu teekond koju: Rein Kikerpill sõidutas Villu hoiupaika, kus arst ta üle vaatas. Vallo Kruuser

“Oot-oot, ma võtan pliiatsi... Nii... Autolt löögi saanud?... Kus ta täpselt on?... Lagedil, Killustiku 6 maja ees?... On ta suur?... Selge. Kohe hakkame sõitma!”

Rein Kikerpill pistab telefoni taskusse ja hüppab tumesinisesse mikrobussi. Tal on mõnesuguseid ühiseid jooni tenniseäss Andre Agassiga – eriti pärast seda, kui Agassi oma pea kiilaks ajas. Aga tennisereketi asemel on tal kaasas 1,5 m pikkune pulk, millel on silmus otsas – see on riist hulkuvate koerte püüdmiseks. Ja autos on tal kaks puuri, üks suur ja teine keskmine. Ja bussi kindalaekas hoiab Rammsteini plaati.

Rein on olnud Loomade Hoiupaigas arendusjuht, projektijuht ja autojuht. Ta püüab hulkuvaid loomi ja kui vaja, paneb mõistuse pähe koertele, kellega talitajad hakkama ei saa. 

Ta räägib vägevatest mastifitest, kes on temaga leebed nagu kassipojad ja kes on mõne teise mehe nii puruks kiskunud, et tuleb kiirabi kutsuda.

Reinu sinine buss keerab Viljandi maanteelt Tallinna ringteele, vurab Tartu maantee viadukti alt läbi ja peatub Lagedil.

Siin lamab keset parkimisplatsi suur must karvane koer. Värvi poolest nagu rotveiler, aga karva poolest nagu setter. Läbinisti märg, käpad porised, pikad karvased kõrvad takjatutte täis. 

8.30 seda koera veel polnud, 8.45 juba oli. Lagedil asuva firma kommunikatsioonijuht ­Ingrid on tuulist ilma arvestades ilmselgelt liiga kerge riidega õue tulnud. Ingridi kolleegid olid aknast märganud, et parkimisplatsil lamab koer. Arvasid, et ju ta autolt müksu sai. Ingrid helistas Loomade Hoiupaika. 

“Raske on püüda koeri, kes on arad, need jooksevad lihtsalt eest ära. Agressiivseid on kerge püüda, need tulevad ise lõrinal peale.” 

Läbimärg karvane koer parkimisplatsil liputab saba. Ilma igasuguse nurinata laseb ta endale rihma kaela panna. 

“Istu!” ütleb Rein. Ja koer istub. “Lama!” jätkab Rein. Koer lamab. 

“Mida me räägime!” plaksutavad kontorinaised vaimustunult. 

Mingit luumurdu ei näi olevat, esimest käppa natuke hoiab. Vups, hüppab “lokiline rotveiler” Reinu bussi, nagu oleks see tal igapäevane toiming.  

Eelmisel õhtul vaatab üks loomasõbralik pere (kolm kassi ja kaks koera) Randveres “Superstaari” saadet. Reklaamipausi ajal saavad koerad Villu (6) ja Ruudi (2) ette oma õhtuse ninaesise. Nimetagem, et Villu on berni karjakoera ja gordoni setteri hübriid. Ruudi on puhas berni karjakoer.

Kui saade läbi, tuleb perenaine Elo aeda, et Ruudi ööseks kuuri panna, kui selgub, et koerad on kadunud.

Suurt krunti ümbritsev pooleteise meetri kõrgune aed pole Villu jaoks probleem. Kuumal suveõhtul, kui Villu leiab, et oleks paras end meres karastada, ületab ta tara hoogu võtmata. Ujub oma ujumised ära ja tuleb üle aia koju tagasi. Aga Ruudi pole varem sellist tempu teinud.

Kella neljani hommikul käib perenaine Elo, taskulamp käes, mööda teid ja võpsikuid, vilistab ja hüüab, otsib ja kuulatab. Abikaasa jätkab otsimist hommikul kell seitse. Nad helistavad läbi loomakliinikuid ja igasugu abitelefone ja viimaks ka Loomade Hoiupaika, ega keegi pole näinud kahte koera, berni karjakoera ja gordoni setteri segu. Üsna ühesugused, üks on peaaegu must, teisel rinnaesine valge. 

Ei. Keegi pole selliseid näinud. 

Loomade Hoiupaiga administraator Ethel kannab andmed päevikusse sisse. 

Kui Lagedilt tagasi jõuame, tehakse “pikakarvalisest rotveilerist” hoiupaigas kõigepealt pilt. 

Loomaarst tuleb õue, valged kingad jalas, ja arvab, et tegu peaks olema gordoni setteriga. Päris kindel ei saa olla, sest pea on suurem ja kere on võimsam, aga muidu nagu gordon. Arst tõmbab kiibilugejaga üle koera kaela ja kiibilugeja piiksub.  

“Õnneks on kiip!” 

Kiibi järgi peaks saama teada koera omaniku andmed. Rein võtab ühendust lemmikloomade registriga, loeb kiibinumbri ette, aga... siin registris sellist numbrit ei ole. Rein helistab kennelliitu. Ka siin ei ole sellist numbrit. 

“Kuradi kurat! Loomaarstid võtavad kiibistamise eest raha, aga ei viitsi kiibi numbrit registrisse kanda!” 

Sõbralik tundmatut tõugu koer jääb sooja ruumi oma kasukat kuivatama. Samal ajal pannakse hoiupaiga kodulehel üles tema pilt.

Vahepeal tuleb Hoiupaika teade uuest jooksikust ja me toome Jüri asula tagant ära nähvitsa, kes on kammitud ja poputatud ja kes entusiastlikult saba liputades autosse hüppab. 

Veel üks hulkuv koer saabub Hoiupaika – suur, noor, energiline ja mänguhimuline. Selle toovad siia juhuslikud inimesed. koer oli jooksnud ringi Kristiine kandis. Kiip tal toimib, administraator võtab omanikuga ühendust, aga omanik palub koera Hoiupaika jätta. Omanik on liiga vana, jõud ei käi noorest koerast enam üle.

Pole raske arvata, mis jutud on sel päeval ülekaalus Lagedil asuva firma kontoris. Põhiliselt räägitakse lokkiskarvalisest koerast, kes hommikul hoiupaika viidi. Ingrid (kes hommikul jopeta ringi lippas) on kolleegidega pannud koerale nimeks Sõber. Ta võtab hoiupaigaga ühendust, palub saata endale Sõbra foto ja paneb selle koos vajalike telefoninumbritega Lagedi mõlemas kaupluses üles. 

Lagedi rahvas vaatab ja imestab, et on alles ilus koer, aga tunnistab, et siinkandis pole sellist varem nähtud.

Äkki pererahvas ei ilmugi välja, mõtleb Ingrid. Äkki jääbki koer hoiupaika kurvalt oma saatust ootama? 

Ingrid valmistub juba mõttes kodustele suunatud veenvaks etteasteks, mille teema on ühemõtteline – missuguseid plusse lisab korterielanike ellu suur, karvane, ärajooksnud koer.

Randvere rahvas ootab ja muretseb. Kõik kohad on läbi helistatud. Perenaise sõbranna käis hiljuti esoteerikakoolis ja oskab pendliga igasugu asju avastada. Ka tema on asjast informeeritud. 

Ja siis, umbes kella kolme paiku, heliseb perenaise mobiil. Loomade Hoiupaiga administraator Ethel palub, et Randvere rahvas vaataks pilti Hoiupaiga koduleheküljel. Ega see lokkiskarvaline tegelane ei ole äkki nende Villu.

Randvere pere jookseb arvuti juurde. Suur rõõm on sel pärastlõunasel tunnil Randvere loomarohkes peres.  

“Muidugi! See lokkiskarvaline tegelane on tõesti meie Villu!” 

Mõni minut pärast kella nelja õhtul tõmbab Villu oma perenaisel mahlase keelega lurtsti üle nina. 

Elo on lõpmata tänulik, et Ingrid hoiupaigaga ühendust võttis. Nüüd on veel jäänud Ruudi. Perenaise Elo esoteerika-asjatundjast sõbranna pendel oli andnud teada, et Ruudi on 30 kilomeetri kaugusel kodust, elus ja terve. 

Koerapüüdja amet on selline, et pensionipõlveni seda ei pea. 

“Siis võib juhtuda nagu staažikate naispedagoogidega, kellest kuuekümneselt saavad närvihaiged fuuriad. Saasta on selles ametis kordades rohkem kui rõõmu!”

Rein sõidab sinise bussiga koju oma suurte sõbralike dogide juurde.

Saatus pole hellitanud

  • Väheldane punane koer Tiina on hoiupaigas teist raksu. Esimesel korral läks perenaisega jalutama. Koer sattus varjupaika, perenaist pole siiamaani leitud. Nüüd, septembris suri ära Tiina peremees. Ja jälle on Tiina hoiupaigas…
  • Segavereline nimeta beež koer oli linnas auto külge seotud. Algul oli ta hästi arg, nüüd on juba vähehaaval hakanud inimestega suhtlema.
  • Koer, kelle ukse küljes on hoiatus: Ei salli mehi, võib rünnata.
    Ta leiti metsast, kus ta oli puu külge seotud. Talumees kuulis ­öösel, et keegi ulub keset metsa. Järgmisel ööl võttis teise mehe kaasa ja sõitis ATVga vaatama. Koer puu külge seotud… 
  • Aga siin on ka 14aastane kaukaasia lambakoer, kes tõsteti koos pererahvaga tänavale, aga kellel õnnestub saada elama Soome.