Õpetaja: "'Kui kodu nõuab, siis laps pingutab!"'
Matemaatikaõpetaja Ramil Nisametdinov on õpetanud lapsi juba üle 20 aasta, enamasti Tallinnas, aga ka Tartus. Praegu töötab Tallinna Täiskasvanute gümnaasiumis ja samuti vanglakoolis, kus asub õhtukooli filiaal. Paar aastat tagasi käis õpetamas Tallinna 21. keskkoolis, mis kuulub eliitkoolide Suurde Viisikusse.
Nisametdinov on tatarlane, kuid räägib soravalt eesti keelt.
Olid õpetajana esimest korda klassi ees 1974. aastal. Kas lapsed on sellest ajast muutunud?
Nad on eneseteadlikumad, neile on tähtis majanduslik heaolu. Mõned käivad tööl või ajavad oma firma asju, kahjuks sageli koolitöö arvelt.
Nüüdsel ajal on tekkinud haridusse kaubanduslikku suhtumist, mis, ma arvan, tuleb kodust. Näiteks viimase klassi tüdrukud, kellel on olnud matemaatika kaks semestrit kolm, ei viitsi kevadel tunnis käia. Ütlevad, et ma võin kahe ka panna, sest aastahinne tuleb ikka positiivne.
Ma ei taha neid õpilasi halvustada - eks meie ehk õpetajad oleme ise ka süüdi. Laps on nagu elektron, kes valib ümber aatomi tiirlemiseks trajektoori, mis võtab kõige vähem energiat.
Samas ma arvan, et kui kool anda võimeka juhtkonna kätte, siis läheb neli aastat ja samas koolis pole mitte 600 last, vaid 1000 ja järjekord ukse taga.
Kooli tugevus sõltub siis juhtkonnast?
Praegu pole Eesti hariduses üldist selget suunda ja sellepärast sõltub kooli juhtkonnast, kas nemad suudavad kehtima panna mõistliku ideoloogia. Võtame näiteks meie eliitkoolid - need algavad juhtkonnast. Ma ei väida, et neis koolides probleeme pole, kuid õpilased teevad seal kõva tööd ja saavad targaks.
Mis eristab head ja keskpärast kooli?
Häid ja mittehäid koole eristab kaks asja. Esiteks: hea kool näeb eelkõige laste huvisid. Näiteks hea kool, kus ma olen õpetanud, seal on raskemate ainete tunnid hommikul. Tunniplaani koostajale või õpetajale võiks olla mugavam mõni teine variant, aga selles koolis on esikohal lapse vajadus.
Teiseks: hea kool tiksub nagu eestiaegne Krulli aurukatel, pot-pot-pot. Tarkused peavad tulema tilkhaaval aasta jooksul ja mitte enne eksamit järelevastamise tundides. Heas koolis ei jäeta tunde ära, kui on vaja harjutada jõuluetendust või tuleb välisdelegatsioon või miski muu.
Autosõitu ei saa selgeks, kui ühe päevaga sõita korraga 15 tundi. Iga päev peab natuke sõitma.
Kas eliitkoolidel on meie haridussüsteemis kohta?
Mina olen eliitkoolide tuline pooldaja. Selliseid tuleks rohkem teha. Nende koolide tase ei tule õhust - kooli juhtkond ja õpetajad on selle nimel vaeva näinud.
Tuleks motiveerida häid inimesi rajama tugevaid koole ja nendes õpetama. Need ei pea ilmtingimata olema kesklinna koolid. Ka Mustamäel või tavalises agulirajoonis on koole, kus on tehtud head tööd.
Lapsevanemad arvavad, et kui laps ei õpi eliitkoolis, siis ei saa ta üldse korralikku haridust.
Mis pole ka õige. Tegelikult tehakse enamikus koolides tublit tööd ja nendes õpivad tragid lapsed. Selles intervjuus mina räägin - ja nagu ajakirjanduses sageli üldse on juttu -äärmustest.
Ma olen õpetanud kahes tippkoolis. Üks neist on Tartus Miina Hä rma gümnaasium ehk tookordne 2. keskkool, ja paar aastat tagasi Tallinnas 21. keskkoolis.
Mõlemas oli põhikoolis lisaks oivikutele ka kolmas klass piirkonna laste jaoks, kuhu ei võetud lapsi mitte katsete, vaid elukoha järgi. Suurt vahet õpilaste tasemes minu aines ei olnud, sest terves koolis valitses vaimsus, et õppimine on lahe. See on näide, kuidas keskkond mõjutab last.
Tugev kool tõmbab ka keskpärase lapse käima?
Just täpselt. Hea haridus annab võrratud eelised. Tugeva kooli lõpetanu ei pruugi teada, mida ta edaspidi teha tahab, aga tal on valikuvõimalusi rohkem.
Mis saab tublidest lastest, kes satuvad nõrka kooli?
Mis neist ikka saab? Keskmises koolis määrab paljuski kodune suhtumine, mis lapsest edaspidi saab. Kui kodu nõuab, siis laps ka pingutab.
Eks töökamad ja andekamad võtavad lõpuks ikka oma, aga see nõuab neilt suuremat pingutust. Nad peavad otsima võimalusi juurde õppimiseks. Õpetaja ei saa keeta ühes pajas head, keskmist ja lurri suppi. Soo võtab kogu võhma ära.
Eliitkoolide laste kohta aga öeldakse mõnikord, et neil on liiga kõrge enesehinnang...
Kui laps tõesti oskab midagi teha teistest paremini, siis miks ta ei võiks end paremini tunda? Mingil määral on see enesehinnang ju õigustatud.
Eliitkoolide pluss on selles, et sealsed lapsed on tõepoolest küll andekamad, aga mis veel olulisem - nad on harjunud tööd tegema.
Eesti koolis on praegu suhteliste väärtuste aeg. Lastel ei ole täpselt selge, mis on lubatud, ja õpetajad ei tea, kuidas lastega käituda.
Täpselt nii nagu kogu meie ühiskonnaski. Koolides puudub selge ettekujutus suunast. Ametnikud reisivad mööda ilma ringi. Ühele meeldib üks ja teisele teine süsteem.
Vana kooli mehena arvan, et liigne lõtvus või liberaalsus ei ole hea. Väike sund on õppimisel vajalik.
Minu parimad õpetajad olid need, kes tahtsid, et ma targemaks saaksin, ja seepärast nad nõudsid rohkem - nad ei olnud oma õpilaste vastu ükskõiksed.
Kas meie hariduses pole süsteemsust?
Üks asi on see, et ministritel on erinevad eelistused. Üks minister viis ministeeriumi Tartusse, mis minu arusaamist mööda tekitas teise haridusministeeriumi juurde. Teine minister võitleb ühe kvartali koolivägivallaga ja teise kvartali peab lahingut tasuta piima pärast. Veel terve rea näiteid võiks tuua kampaania kaupa juhtimisest.
Teine asi on selles, et kooli tegevust reguleerivat bürokraatiat on palju ja see muutub sageli. Kui mina läksin 1959. aastal esimesse klassi, siis ma esimeste aastatega vaikimisi omandasin pildi reeglitest, et kuidas toimub hindamine, kuidas üleviimine järgmisse klassi ja mis tingimustel ma lõpetan põhi- ja keskkooli. Need reeglid toimisidki, kuni ma kooli lõpetasin, ja põhijoontes toimisid ka siis, kui mu lapsed kooli lõpetasid.
Toivo Maimets haridusministrina võttis suuna, et mitte ainult eliitkoolide lastel, vaid kõigil peaks olema õigus heale haridusele ja seepärast tuleks eliitkoolides katsed lõpetada.
Kui kõrgkoolid omavahel konkureerivad, siis miks mitte gümnaasiumid. Häid koole on muidugi juurde vaja. Näiteks võiks gümnaasiumide arvu vähendada ja teha ju urde kutsekoole. Mõte oleks selles, et me võiksime olemasolevate gümnaasiumide ühtlases tasemes kindlad olla. Hariduses peavad olema kindlad standardid.
Gümnaasiumi lõpus peaks laps oskama elementaarset matemaatikat. Minu poolest võiksid nad läbida kas õhukese või paksu kursuse. Tähtis on, et me täpselt teaksime, mida temalt oodata. Standardiseerimist on vaja.
Olid mul kord 12. klassi tüdrukud, kes tunnis ei viitsinud käia. Küsisin neilt järeleaitamise tunnis, et kui ruudu külg on a, siis mis on ruudu pindala. Nemad ütlesid, et 4a. Proovisin veel, et ristküliku üks külg on a ja teine b, mis on pindala. Nad ei osanud vastata - keskkooli viimane klass.
Kuidas nii, et neil tüdrukutel on õnnestunud põhikool lõpetada ja nad on saanud ka keskkooli diplomi?
Osa hädast tuleb sellest, et praegu saavad koolid raha õpilaste arvu pealt - on pearaha süsteem. Õpilasi hoitakse iga hinna eest hingekirjas.
On koole, kus juhtkonnal on suhtumine õpetajasse, et kui sa hinnaalandust ei tee ja hindeid välja ei pane, siis sa oled põhijoone vastane.
Et koolil on vaja õpilasi, siis on mõnes koolis õpilased käituvad nii, nagu neile sobib.
Mida see tähendab?
Näiteks mul olid ühed neiud, kes ei viitsinud tunnis käia. Ma küsisin nende käest järelevastamise tunnis, et mis nad teevad tundide ajal, kui nad koolis ei käi. "Käime jõusaalis," ütlesid nemad. Ega päev läbi ei jaksa jõusaalis olla, ütlesin mina. "Siis lähme ujuma, see on hea lõõgastus," ütlesid nemad.
Siis näiteks oli viimase klassi poiss, kellel oli vaja kaks kontrolltööd järele teha, et eksamile pääseda. Andsin talle neli päeva aega. Teisipäev ja neljapäev ühel nädalal ja samad päevad teisel nädalal. Ta ütleb mulle tõsiselt, et ta ei saa tulla, sest esimesel nädalal toob sõber talle auto värvida ja tal läheb sellega kindlasti üle neljapäeva. Järgmisel teisipäeval ta saaks tulla, aga neljapäeval mitte, sest siis on Metallica kontsert.
Mul üks kolleeg ütles, et ta oli kevadel enne eksamit 400 krooni eest helistanud õpilastele mobiilidele, et need kohale tuleksid ja oma tööd ära teeksid.
Vanematega ei ole mõtet sellel teemal suhelda. Õpetajad laovad õhtuti olematu palga eest hindeid internetti üles. Mis mõte sellel on, kui vanemad ei tee isegi välja, et lapsed ei käi nädalate kaupa koolis?
Iga õpetaja peab oma ainet kõige tähtsamaks, kuidas sinuga on?
Minu meelest hakkab koolides fookus ära nihkuma sellelt, et anda lapsele hariduses põhitõed. Hariduse alus on emakeel ja matemaatika - see on sajandeid nii olnud.
Tänapäeval ei pea keskkooli lõputunnistuse saamiseks tegema matemaatika eksamit, see on vabatahtlik.
Suulist matemaatika eksamit pole ammu enam olnud. Järjest raskem on nõuda valemite tuletamise või teoreemide tõestamise oskust, mis on läbi aegade olnud parimad vahendid loogika ja süsteemse mõtlemise arendamiseks. Kust võtavad tulevased juristid või teadlased arutlemise põhioskused?
Selle asemel tehakse psühholoogia või kodanikuõpetuse eksameid, mis on toredad, kuid pole vajalikud elementaarse hariduse omandamiseks. Neid teadmisi saaksid lapsed, kui nad loeksid roh kem.
