Õpetajad ja lapsed kardavad kurja tüdrukut

Üheksa-aastase terroristi eest otsisid klassikaaslaste lapsevanemad kaitset isegi õiguskantslerilt, kuid abi ei pakutud sealtki.

Kõlab tunnikell. Anna on klassis, ta lükkab ukse lahti ja hõikab: “Kõik sisse!”

Susanna ütleb talle: “Mis sa õiendad!” Teiste algklassi laste seast paistab Susanna silma ebatavaliselt suure kasvuga ja on seepärast ka teistest tugevam. Tüdruk haarab ukselingist ning nõuab, et Anna laseks teiselt poolt lingi lahti. Anna laseb lingi lahti ja seepeale lükkab Susanna uksele hoo sisse ilmselge plaaniga Annale pihta saada.

Olukorda jälginud Markus pistab jala vahele ja ukse hoog raugeb Annat tabamata. Susanna raevub ja rebib Annat juustest, nii et sel pea rapub. Tüdruk puhkeb nutma.

Markus püüab jälle sekkuda ja Su­sanna kargab hoopis poisile kõri kallale ning kägistab teda.

Jõuga surub ta Markuse kõrisõlmele. Õnneks õpetaja tuleb tundi andma ning astub vahele.

Hiljem, klassis tõmbab Susanna kättemaksuks Markuse õpikud laualt maha.

Üheksa-aastast Susannat kardavad koolis kõik. Tema viha on ootamatu ja vägivald põhjendamatu. Tüdruk käitub koolis nagu maadleja wrestling’u-areenil.

Üks lapsevanem räägib, et olukord on enam kui tobe. Susanna käib tunni ajal mööda klassi ja kirjutab oma suva järgi märkeid kaasõpilaste vihikutesse. Ühe kontrolltöö ajal viskas ta end põrandale pikali, sest millegipärast ei tahtnud seda tööd teha. Ta roomab mööda lauaaluseid ja kallab kaasõpilaste kotte tühjaks.

Kaasõpilasi on õpetatud agressiivse lapsega “õigesti ümber käima”. Teda ei tohi ärritada, narrida, tuleb püüda olla sõbralik. “Tulemused on paraku kasinad,” tunnistab kooli direktor.

Klassijuhataja ütleb, et kui Susanna on ärritunud, ei ole võimalik temaga rääkida ega teda mõjutada. “Õpetaja lähenedes hakkab ta röökima, muutub veel vihasemaks või hakkab oma käitumises süüdistama teisi lapsi.”

Susanna klassikaaslaste vanemad on ülimalt murelikud. Kas nende lapsed peavad vahetama kooli, sest ilmselgete käitumishäiretega õpilane terroriseerib kõiki? Vanemad on kirjutanud avaldusi üheteistkümnesse(!) instantsi alates kohalikust omavalitsusest ja riigiametitest-ministeeriumidest ning lõpetades õiguskantsleriga.

Pinginaabriks turvamees

Et Susanna segas õppetööd, keeldus klassijuhataja teda möödunud aastal tundi laskmast: õpetaja seadis tingimuseks, et läheb kas tema või Susanna.

Seepeale võttis kool tööle abiõpetaja, kes viibib tüdrukuga koos, hoiab tunnis korda ega lase tekkida füüsilise kon­flikti olukordi. See tähendab, et tüdrukule palgati kooli kulul isiklik “turvamees”. Teiste laste turvalisuse huvides.

Kord aprillis jäi turvamees-abiõpetaja haigeks ning Susanna terveks päevaks valveta.

Vahetunnis jookseb Helen eest ära ja Susanna ajab teda taga. See pole mäng – Helen kardab Susannat.

Elisabeth püüab vahele astuda ja hõikab Susannale: “Ära aja teda taga, ta ei taha mängida.” Mispeale Susanna jookseb sekkuja hooga vastu seina. Kokkupõrkest saab too peapõrutuse ja sinika silma alla.

Lapsed pagevad WCsse varju ja Su­sanna ei lase neid sealt välja. Õnneks sekkub üks õpetaja.

Susanna jookseb klassi ja käigu pealt tõmbab kahe rea laudadelt kõik raamatud maha. Lööb kinni kla veri kaane, kus Anna just mängib – see saab kiiruga näpud kukkuva kaane alt välja.

Klassijuhataja kutsub lapsevanemad kooli. Kogunetakse direktori kabinetti.

Kool ei leia lahendust

Elisabethi isa jõuab kiiresti kohale. Tema laps väriseb vapustusest. Nad lähevad hiljem kiirabisse, kus selgub, et Elisabethil on on peapõrutus. Isa nõuab politsei väljakutsumist.

Kohale tulnud nooruke politseinik mainib: “Õhtuti käime neil kodus, päeval koolis.”

Täiskasvanud pinnivad Susannalt, miks ta nii käitus. Tüdruk vaikib jonnakalt. Ütleb, et tahab ema, aga siis pomiseb, et “teised räägivad mind taga”.

Sedasama fraasi on Susanna kasutanud ka kord varem, kui ta jooksis tänaval klassikaastele järele ning nõudis: “Kas te räägite mind taga?” Tüdrukud olid jahmunud. Susanna haaras ühel neist mütsi peast, viskas maha ja hakkas ohvrile rusikatega rindu taguma. Juhuslik mööduja sekkus. Ta võttis mõne päeva pärast ühendust ka kooliga.

Päevast, mil Susanna abiõpetaja haigestus ja Elisabeth sai peapõrutuse, ei jäeta Susannat enam üksi. Kui abiõpetaja peaks haigeks jääma, valvab Susannat keegi teine. Klassi laste vanemad on juhtunust šokis, kool vabandab lapsevanemate ees. Aga probleemile lahendust kooli juhtkond pakkuda ei oska. “Kaas­õpilased kardavad kooli tulla ja on kaotanud turvatunde ühe probleemse lapse ootamatutest rünnakutest ja tujudest. Siit läheb piir,” ütleb kooli direktor.

Laps kui kodu peegel

Susanna klassikaaslaste vanematel on kõrini, et nende lapsed osalevad sotsiaal­ses eksperimendis, mis on ohtlik laste füüsilisele ja vaimsele tervisele.

Ema ja last ei taha ametnikud lahutada, sest laps on toidetud, tal on puhtad riided seljas ja soe tuba olemas. Nad tunnistavad, et emal ja tütrel, meeletud nagu nad on, on siiski omavahel tihe side.

Susanna oli kohalik täht juba lasteaias. Mängukaaslaste vanemad olid mures ja teemaga olid kursis asjasse puutuvad ametnikud. Ometi lootsid nii ametnikud, õpetajad kui ka klassikaaslaste vanemad, et koolis laheneb olukord iseenesest. Ei ole lahenenud.

Susanna emaga rääkimisest pole kasu. Tema meelest kiusatakse taga nii teda kui ka tema last. Kord oli kool isegi sunnitud emale politsei kutsuma, sest ema hakkas õppealajuhatajat kätega klohmima. Susanna peale karjub ema aga iga väiksemagi üleastumise pärast. Õpetajad arvavad, et sellest ka tüdruku ettekujutus, et ta peab rääkima karjudes.

Kui Susanna ema mõistaks, et lapsel on abi vaja, siis aitajaid leiaks.

Kuigi see hull lugu on hoidnud lapsi ja õpetajaid pinges mitu aastat, arvavad klassijuhataja ja direktor, et tüdruk on ise ohver. Ta on küll agressiivne, kuid ilmselt mitte ise selles süüdi.

Koolil on kujunenud veendumus, et laps vajab erikohtlemist. Ta vajab keskkonnamuutust eelkõige kodust, teatud perioodil kaitset oma pere ja isegi oma ema eest. Kindlasti peaks ta õppima erivajadustega lastele mõeldud koolis väikeses kollektiivis.

Põhjused võivad olla nii keskkonnas kui ka psüühikas

Mida saavad teha kool ja klassikaaslased olukorras, kus klassis on käitumishäirega õpilane? Selgub, et vähe. Õigupoolest eriti mitte midagi.

Esiteks: alla 14aastast last ei saa kriminaalkorras karistada, ükskõik mida ta ka oleks teinud. Kuigi klassikaaslaste vanemate silmis on Susanna teod kri minaalse maiguga, saab Susannat karistuseks vaid hoiatada.

Sundida lapsevanemat kooli vahetama on võimatu. Ja mille poolest oleks teine tavakool parem? See laps vajab eriabi, kuid seda ei saa peale sundida. Ema teatab, et tema laps ei lähe sellest koolist kuhugi. Tegelikult pole Eestis sellist kohtagi, kus Susanna-sugustele lastele abi anda.

“Tavakool talle meie hinnangul ei sobi, sest lapse seni elatud elu jooksul ei ole ta ühiskonnas normaalseks peetavate käitumisnormidega harjunud,” ütleb direktor.

Koolile (ja klassikaaslastele) peaksid appi tulema kohaliku omavalitsuse tugistruktuurid – lastekaitse, sotsiaalhoolekanne. Kõik võimalikud asutused on tõepoolest olnud kaasatud, kuid tulemusteta. “Kriitilistel aegadel olime üksi,” ütleb kooli direktor.

“Sotsiaalhoolekandel on standardteenused, mida nad pakuvad. Aga see siin pole standard ja nad on abitud,” arvab üks lapsevanem.

On toimunud palju koosolekuid, nõupidamisi, komisjone, mis kõik on andnud sarnaseid juhiseid: mõjutada, vestelda, suunata, püüda lahendada.

“Mul oli pärast iga koosolekut tunne, et ametnikel oli hea meel koosistumise lõppemise üle,” ütleb kooli direktor. Lahendusi aga ei leita. “Vaadatakse koolile otsa ja loodetakse, et ehk saame ka seekord hakkama.”

Kohaliku omavalitsuse haridusamet kirjutab: “Me oleme pakkunud kõiki haridusvaldkonnast tulenevaid meetmeid. Lapsel on koolis oma tugiisik.”

Kaks korda on Susanna tänavu kevadel koos emaga osalenud alaealiste asjade komisjoni istungil, kus neid on suunatud vestlusele spetsialistiga. Aga – alaealiste asjade komisjoni otsused on soovitusliku iseloomuga. Täitmata jätmise eest ei ole karistust.

Asi on nii kaugel, et haridusametnikud pakuvad psühholoogide meeskondade töö käivitamist Susanna ja tema ema sotsiaalseks rehabilitatsiooniks, samuti tervele klassile, õpetajatele ja lapsevanematele. “Loodame, et see meede osutub tulemuslikumaks kui kõik eelnevad.”

Sotsiaalametnike hinnangul ei tohi Susannat ühiskonnast eraldada, sest hiljem teda inimeste sekka tagasi tuua on veelgi raskem.

Ainult et Susanna kohandamine ühiskonnaga käib klassikaaslaste arvelt.

Kõigi osaliste nimed muudetud.

Hüperaktiivsed lapsed vajavad erikohtlemist

Piret Visnapuu, lastepsühhiaater
 
Susanna-sarnaste laste teema on meie, psühhiaatrite jaoks olnud pikka aega lahendamata probleem.

Meie diagnoosime lapsel häire, aga mis saab pärast seda? Nad vajavad eriõpet.

Koolisüsteem on seadustes küll hoolikalt lahti kirjutatud ja meil on olemas lahendused pimedate, kurtide, füüsilise või vaimse puudega laste õpetamiseks.

Hüperaktiivsetel lastel ja autistidel on intellektiga kõik korras, aga nad ei suuda tavalises koolis õppida.

Selliseid lapsi on Eestis piisavalt palju, et saaks klassirühmi moodustada. Neid ei peagi ühes rühmas palju olema. Mõned neist suudavad vaid kolmekesi koos õppida, kui on juba neli, siis tähelepanu hajub.

Et hüperaktiivsed lapsed ei sobi tavaklassi, siis satub neid igale poole – sageli vaimupuudega laste kooli. Aga nad ei sobi sinna. Vaimupuudega lapsed õpivad kümnekesi koos, on rahulikud ja aeglased. Hüperaktiivne aga segab neid. Nad vajaksid oma klassitüübi ja erilise õppeprogrammi väljatöötamist.

Susanna moodi laps, kes on nii hüperaktiivne kui ka agressiivne, vajaks ilmselt ravikooli või ravikodu, kus ta õpiks inimestega koos olemise viise. See on väga vaevaline tee. Ta vajab aega maha rahunemiseks ja kohanemiseks.