29.08.2008, 00:00
Oscar, Jonathan, Nino ja Eppu Normaali
Veidi pärast seda, kui olin seisnud peldikus kõrvuti olümpia korvpalliturniiride kõigi aegade ühe resultatiivsema mängumehe Oscar Schmidtiga ning mõelnud, et jube tobe oleks suurelt korvpallurilt niimoodi pissuaari ees intervjuud küsida, pöördus mu poole üks Tšiili ajakirjanik: „Mis oli sinu jaoks olümpiamängude kõige võimsam hetk?“
”Eks ikka Kanter ja sõudmise kahepaat,” vastan. Ei ütle
ju talle, et säravaim hetk oli see, kui kuulsa Brasiilia korvpalluriga
koos WCs viibisin.
Tšiili mees täpsustab: “Kas
Jamaica sprinter Usain Bolt oma hiilgavate rekorditega või kaheksa kulda
võitnud Ameerika ujuja Michael Phelps? Kumma tulemused on
võimsamad?”
Ah nii... Mida sellise küsimuse peale
vastata? Ma nägin oma silmaga Phelpsi suuri starte. Nägin
“Linnupesa” staadionil Bolti imejookse. Nägin-nägin.
Arvan, et neist räägitakse veel aastaid, kui tuleb juttu Pekingi
mängudest.
Ladina-Ameerika kirjamees jääb rahule.
Naljamees Jonathan ja nukker lõpp
Ühel toredal päeval, pressikeskuse einelauas, kus oma
lõunast pitsalõiku mugisin, kostus üle saali vali naer ja
kilkamine. Kuulus britt Jonathan Edwards, kolmikhüppe maailmarekordimees,
kaelas ajakirjaniku kaart, istub koos kellegi nirginäoga afroga. Nalja on
neil kahel kõvasti.
Tundub, et peaks minema ja Edwardsiga
rääkima. Aga millest? Et mis te, mehed, siin naerate?
No
ei hakka ju küsima. Lähen ligi, tutvustan ja küsin.
“Jonathan, oskad sa öelda, miks tänapäeval hüpatakse
suurvõistlustel kolmikut pool meetrit vähem kui sina?”
Kuulus mees on viisakas. Ütleb, et ta võiks hiljem mu
huvitavale küsimusele vastata. Otsigu ma ta üles. Praegu ta
läheb. Ja lähebki. Kirun ennast, et nii lolli küsimusega mehelt
naljatuju võtsin.
Aga kes oli see nirginägu? Tuttav
kuidagi, olen teda varem näinud. Õige, Colin Jackson, ka britt,
omaaegseid parimaid tõkkesprintereid.
Nüüd,
teisipäeval, on Pekingi olümpiamängude peapressikeskus
tühi nagu hilisöine vaksal. Ei Edwardsit, Jacksonit ega kedagi.
Alles paar päeva tagasi sagis siin ringi tuhandeid ajakirjanikke,
fotograafe ja muid asjamehi, nüüd aga on siin mõni üksik
meistrimees, kes ühendab juhtmeid lahti. McDonalds võtab muidugi
veel viimast, aga sajad suured ja väiksed ekraanid, kust kogu mängude
vältel jooksis ööl ja päeval infi võistluste kohta,
on ära viidud.
Internetti pole. Valvurid, abistajad,
vabatahtlikud – kõik nad vaatavad nüüd, paar päeva
pärast mänge, pressikeskusse sattunud ajakirjanikku nagu paha vaimu,
kes mingil põhjusel majast välja minna ei taha. Nukker. Alles oli
siin elu, kogu maailma tähelepanu keskpunkt. Siin olid inimesed, keda
varem vaid teleris nähtud.
Kindlad tegijad ja head
mängud
Enne olümpiat ütles Eesti
olümpiakomitee president Mart Siimann, et kui Eesti võidab medali,
on hästi, kui kaks, siis väga hästi. Kolm medalit oleks juba
ime. Jah, imet ei juhtunud. Vana tõde pidas ka seekord paika. Kuigi enne
olümpiat krutitakse ikka ootusi üles ja oodatakse, et keegi, kel
näikse olevat annet ja tahtmist, üllatab, siis tegelikult seda ei
juhtu. Medali saavad ikkagi kindlad tegijad. Tagasi mõeldes
– kas meil oligi kellelegi teisele loota, kui Gerd Kanterile ja
Jüri Jaansonile/Tõnu Endreksonile? Ei olnud ju.
Tuleb
rahul olla. Rahul medalitega ja sellega, et Kaia Kanepi mängis
olümpial ilusat tennist ja et Kaire Leibak hüppas end
lõppvõistlusele, 12 maailma parema hulka. Et
meeskümnevõistlejad tegid hea võistluse ja ujujad oma
paremad ujumised just olümpial.
Epeemees Nikolai Novosjolov
tegi sitke võistluse nagu ka keskmaajooksumees Tiidrek Nurme ja noored
rattapoisid. Isiklikult imetlesin Grete Treierit, kuig
i võistlus tal ju ebaõnnestus. Ma ikka loodan, et ta ei loobu.
Kuigi see pole ju minu asi.
Mõned vanemad kolleegid,
paljudel olümpiatel käinud mehed, ütlesid, et Pekingis olid
läbi aegade parimad olümpiamängud. Just ses osas, mis puudutab
korraldust. Kõik toimis, sujus, edenes. Nuriseda oleks patt.
Väikesed pisiasjad, mille üle siin olles aeg-ajalt irisetud sai, on
juba meelest läinud. Mõtleks, mõnel korral jäid bussid
hiljaks. Tegelikult toimisid need kümned ja kümned bussiliinid
võistluspaikadesse, hotellidesse, pressikeskusse ja mujale minuti
pealt.
Tallinnas pole linnaliini busse kunagi nii hästi
liikuma saadud. Et vabatahtlikud-teenindajad olid tüütult
pealetükkivad oma aitamissoovidega. Aga on see, kui nüüd
hästi mõelda, asi, mille pärast kella lüüa?
Naeruväärne.
Suur John ja väike
Nino
Kord sattusin kokku suure musta mehega, kel seljas
roosa T-särk ning jalas lühikesed püksid. Tuttav nägu, ei
mingit kahtlust. Tublisti üle kahe meetrine mees läks rahulikul,
kergelt taaruval sammul edasi. John Amaechi, ütlesin poolvaljult, kui mees
oli silmapiirilt kadunud. Ma tean teda, olen temast lugenud. Ta polnudki teab
mis eriline korvpallur, kuigi mängis ka NBAs.
Hoopis enam
pälvis ta tähelepanu siis, kui “kapist” välja
tuli. Ta on gei. Üle kahe meetri pikk gei, kes julges seda kogu maailmale
tunnistada.
Need, kes temaga kunagi üht riietusruumi olid
jaganud, pritsisid muidugi tatti.
Meeskonnamängudes on valdav
homofoobne hoiak.
Ma ei jõudnudki vaadata, kas John
oli ajakirjaniku või külalise kaelakaardiga.
Tegelikult
oleks olnud temaga huvitav rääkida. Mis elu elab, kuidas suhtutakse?
On elu raske või kergem pärast seda, kui oma sättumuse
avalikuks tegi?
Kui mõnus oli sarmika Gruusia laskja,
20aastase vaheaja järel taas medali võitnud Nino Salukvadzega
mööda laia Pekingi tänavat kõmpida ja niiviisi
käigupealt temaga intervjuud teha. Me ei leidnud kohta, kus rahulikult
istuda ja vaikselt vestelda. Jalutasime ja rääkisime.
Ma
ei tea, mida küsisid kõik need kümned ajakirjanikud temalt
enne mind. Ilmselt midagi Vene-Gruusia sõja kohta. Tundus, et koos
minuga jalutades sai ta ennast lõpuks päris tühjaks
rääkida. Kõik, mis hingel näis olevat, purskus sellest
väheldase kasvuga suurest naisest välja.
Ei tahtnud teda
katkestada oma küsimustega, mis tahes või tahtmata tundusid sel
hetkel kaunis banaalsed. Väljas oli juba pime, aga tema rääkis.
Jah, huvitav, et talle meenus, kuidas ta omal ajal Elvas seeni tundma
õppis.
Kui me lõpuks suure ringiga tagasi
jõudsime, ootas väravas keegi teleajakirjanik koos kaameramehega.
Ameeriklased. Tahtsid sõja kohta küsida. Nino ütles neile
ära. Läks õhtust sööma, sest
õhtusöök, nagu ta ütles, on püha.
Vapustavad hetked ja kodune soomlane
Olümpia
eelviimase päeva õhtupoolikul küsisin Peebult, kolleegilt
Postimehest, mis oli tema jaoks neil mängudel kõige vapustavam
hetk. Ta ütles, et vist siis, kui meeste 50 km käimise finišis
üks norrakas, mis ta nimi nüüd oligi, jalapealt minestas ning
tribüünil istuv väike tüdruk selle peale nutma hakkas.
Vaeseke ehmatas ära. Õnneks toodi mees kiirelt teadvusele.
Olümpia läks edasi.
Mõtlen, et
päris vapustav oli ka see hetk, kui Iraan
i kettamees Ehsan Hadadi, tänavuse hooaja esimese poole kindel valitseja,
eelvõistlusel põrus. Kuidas suur mees murdus, kui ajakirjanike
ette jõudis. Nuttis lohutamatult. Raske oli seda vaadata.
Või need nutu piiril, kergelt veekalkvel silmadega kümmekond
vabatahtlikku, kes unustades viivuks oma töö, jälgisid
kangestunult telekast uudist sellest, et nende Liu Xiang vigastada sai.
Hiina tõkkejooksja Xiang, Ateena olümpiavõitja,
Pekingi olümpia ikoon. Suurim lootus. Tema nägu oli terve linn
täis. Ja nüüd selline laks. Paar minutit vaatasid tublid
vabatahtlikud seda hirmsat uudist. Ja siis, krõps, ajasid nad seljad
taas sirgu, kuivatasid silmad, manasid näkku mõnusa naeratuse ning
asusid oma asjatoimetuste kallale.
Ja kui nüüd aus olla,
siis see moment, kui Jaanson pärast medalisõitu oimetuna
paadisillal pikali lesis, punaristi mehed ümber, oli vapustav. Vana mees,
võinuks võtta vähe leebemalt ja leppida pronksiga. Tubli
seegi. Aga ta sõitis end pildituks, et võita nelja sajandikuga
britte ja koos sellega ka hõbemedali.
Aga esmaspäeval,
kui olümpiatuli oli kustunud, istusin Take 5 nimelises pubis, kus
peremees, kui ma asjast õigesti aru sain, on üks soomlane. Jussi,
vist.
”Mis muusikat võiks kuulata?” küsis ta
”Eppu Normaalit,” vastasin. Ja panigi. “Vuosi 85”
Kurat, kui hästi epukad sel hetkel mõjusid. Nagu
sõõm külma Tsingtao õlut lämbel
olümpiapäeval.
Usun, et Tšiili ajakirjanik, kui ta seda
loeb, saab minust aru, miks ma tema küsimusele pisut kõhklevalt
vastasin. Olümpia puhul ei ole lihtne rääkida mingist ühest
tähtsast asjast.