PALJU KÜSIMUSI: Kes, kas, kui palju ja millal on Tõnismäe vennashauda maetud, pole tänaseni selge. TIIT KOHA

Oli 21. september 1944. Simuna aleviku taga metsas kihas meestest, veoautod tiirutasid ringi ja tankid käivitasid mootoreid. Midagi tähtsat oli teoksil, sest kohale saabusid parteisekretär Nikolai Karotamm ja laskurkorpuse ülem kindralleitnant Lembit Pärn.

Polkovnik Vassili Võrk lõi kulpi ja kandis olukorrast ette. Kõik ohvitserid koguti kokku ja kindral andis käsu: “Tungida esimesena Tallinna ja vabastada linn homme hommikuks.”

Karotamm lisas omalt poolt: “Sellel ülesandel on väga suur sõjaline tähtsus, kuid peale selle on tal ääretult suur poliitiline tähtsus.” Ehk teisisõnu, Eesti pealinna pidid võtma eestlased.

Mis aga sündis samal ajal Tallinnas, mille punaarmee n.ö kangelaslikult võideldes vabastas? “Tallinn oli neljapäeval, 21. septembril 1944 ei kellegi linn. Ei näinud enam tänavail ühtegi korravalvurit ega liiklusjuhti. Rahvas ei teadnud, kui kaugel asusid tõeliselt Tallinnale lähenevad punaväeosad, ega teadnud seda arvatavasti ka mitte linnas sagivad ja organiseerimishimulised “Pitka-mehed”. Kas Tallinna kavatsetakse kaitsta, millisel ulatusel ja viisil, see küsimus ei huvitanud nähtavasti enam kedagi. Tallinn oli jäetud saatuse hooleks,” kirjeldas linna Omakaitse Saaremaa Maleva ülem kapten Peeter Kangro.

Samal päeval kohtus Kangro oma ülemuse kolonel Jaan Maidega, kes ütles otse välja: “Meie oma rahva verega sakslaste taandumist ei hakka katma, sest nad on Eesti kaitsetult maha jätnud ning põgenevad siit ülepeakaela.”

Spontaanset vastupanu pealetungivale vaenlasele siin-seal siiski osutati, kuid mingitest Tallinna kaitselahingutest pole alust rääkida. Nagu iseloomustas seda Kangro: “Tallinn langes reedel, 22. septembri hommikupoolel vastupanuta punaväeosade kätte.” Sama kinnitab ka kaudselt nõukogude ajalookirjandus. Kõneldakse Võrgu dessantüksusele osutatud ja kiiresti murtud organiseeritud vastupanust Tamsalu ja Ambla vahelistes metsades ja Pirita jõel. Lahingutest, ei Tallinnas ega selle lähiümbruses, pole aga juttugi.

Jaht surnutele

Igas korralikus nõukogude pealinnas pidi olema esinduslik vabastajate monument ühes vennashauaga, kuhu olid sängitatud vabastamislahingutes langenud. Nii ka Tallinnas. Siin valiti sobivaks kohaks Tõnismägi, kuhu 1947. aastal püstitatigi skulptor Enn Roosi ja arhitekt Arnold Alase ühistöö Tallinna vabastajate monument. Varem asus sama koha peal ajutine puust mälestusmärk, mis pandi üles juba mõni päev pärast Tallinna vallutamist. 1946. aasta kevadel jõuti puuobelisk noorte vastupanuvõitlejate poolt korra isegi õhku lasta.

Monumendi püstitamine oli käkitegu, keeruliseks läks aga vennashauaga. Kuna Tallinna pärast lahinguid ei peetud, polnud ka langenuid. Nii tituleeriti Tallinna vabastajateks ka linnast umbes 45 kilomeetrit eemal, Kuusalu ja Loksa vahel asuva Kahala järve juures 21. septembril 1944 peetud lahingus hukkunud viis punaarmeelast. Kolme langenu nimed ilmusid Tõnismäe mälestussamba plaatidele kohe: jefreitor Dmitri Belov, polkovnik Konstantin Kolesnikov ja kapten Ivan Serkov.

Kolesnikovi hukkumisest on säilinud ka kirjeldus, mis muidugi ei pruugi tegelikkusele vastata – liiga trafaretne. “Teel Tallinna avasid hitlerlased Kahala juures tule eelsalgale, mida juhtis diviisikomandöri asetäitja polkovnik Konstantin Kolesnikov. Hitlerlaste automaadivalang tappis vapra komandöri. Lahingukaaslased tõid surmasaanud komandöri Tallinna ja matsid ta koos teiste langenutega Tõnismäele,” kirjeldas polkovniku surma Õhtuleht.

Kahe Kahalas langenu nimed olid aga veel kolmkümmend aastat pärast sõja lõppu teadmata. Mälestustahvlile oli märgitud, et ühishauda on maetud kaks tundmatut sõjameest. Alles 1975. aasta algul kirjutas major Enn Veskimägi Õhtulehes, et nendeks on alampolkovnik Mihhail Kulikov ja kapten Ivan Sõssojev. Kummaline on see, et need tundmatud olid kõrged ohvitserid – Kulikov oli 657. laskurpolgu komandör, Sõssojev sama polgu partorg. Andmed nende kahe kohta saadi Nõukogude Liidu Kaitseministeeriumi arhiivist. Miks see selgus alles kolmekümne aasta pärast, ajalehekirjutisest ei selgu. Uue, parandustega tahvli valmistamiseks kulus aga veel mitu aastat.

Kahala lahing oli märkimisväärne juba seetõttu, et seal takerdus kaks venelastest koosnevat dessantüksust, mis pidid vallutama Tallinna. Kolmas, Eesti laskurkorpuse dessantüksus, arvestavat vastupanu ei kohanud ning jõudis polkovnik Võrgu juhtimisel 22. septembril esimesena Tallinna. Nii hoiti väidetavasti ära venelaste suurem marodööritsemine linnas.

Kahalas aga võeti 21. septembri hommikul kell 11 tulega vastu esimene “vabastajate” väeüksus, mõne aja pärast sekkus lahingusse teinegi 125. laskurdiviisi dessantüksus. “Kangelaslikult võideldes murti vaenlase vastupanu Kahala piirkonnas. Kaberla ja Kodasoo joonel paiknenud vaenlase kaitsest õhtul läbi murda ei suudetud. Ööseks organiseeriti ringkaitse,” kirjeldas lahingut polkovnik Ilmar Paul aastal 1972.

Kahala lahingus hukkunud ja Tõnismäele maetute arvuga on segadus. Pole võimatu, et tegelikult langesid Kahalas lisaks eelmainitutele veel ka kaardiväemajor Vassili Kuznetsov, leitnant Vassili Volkov ja kapten Aleksei Brjantsev, kes kõik kuulusid 125. laskurdiviisi. Mujal ju lahinguid polnud. Seega ühtekokku kaheksa meest.

Kes aga avaldasid dessantüksustele nii visa vastupanu? Koguteos “Eesti rahvas Suures Isamaasõjas” nimetab, et tugeva kaitse organiseeris kindralmajor Kurt Geroki võitlusgrupp. Selle kirju üksuse ülesanne oli katta vägede evakueerimist Tallinna ja Paldiski sadama kaudu ning sinna kuulus ka eestlasi. Nimelt 19. septembril saadeti 20. Eesti SS-diviisi viimased allesjäänud motoriseeritud üksused Tallinna kaitsele ja allutati Kampfgruppe Gerok’ile. Nende vaprate meeste otsa “vabastajad” komistasidki.

Lahingusurm või mõrv?

Kaheksa surnut oli olemas, Tõnismäe vennashauda maeti aga väidetavalt 13 langenut. Kust saadi ülejäänud? 21. septembri õhtul 1944 toimus Raasiku lähistel kokkupõrge pealetungiva 152. Leningradi üksiku tankibrigaadi dessantüksuse ja taanduvate Saksa vägede vahel. Suur see ragistamine ei saanud olla, sest venelased kaotasid vaid ühe mehe.

“Polkovnik A. Kovalevski võitlussalga sõjameestest andis oma elu võidu nimel 26. tankipolgu suurtükikomandör kaardiväeseersant Stepan Hapikalo, kes sai haavata ja suri haavadesse.” Midagi täpsemat polkovnik Paul ei kirjuta. Ka seersant Hapikalo maeti Tõnismäele.

Dessante toetavate üksuste kaotused olid samuti väikesed. 30. kaardiväe-miinipildujapolgust langes seersant Vassili Davõdov, kelle surma täpsed asjaolud pole samuti teada. Temagi on maetud Tõnismäele. Kaugeltki kõik pole aga selge 40. kaardiväe-miinipildujapolgu meditsiiniteenistuse vanema Jelena Varšavskaja langemisega. Tema hukkumist pole täpselt kirjeldatud. On vaid lugu tema viimsest kirjast. “Siis aga tuli kohutav, vereplekkidega kaetud viimane kiri. Keegi oli selle hukkunud Lenina taskust võtnud ja isale saatnud. Kiri oli kirjutatud 16. septembril ja see oli tulvil rõõmu meie vägede kiire edasiliikumise üle ja helgeid tulevikulootusi,” jutustas Õhtuleht jaanuaris 1985. Samast lehenumbrist loeme, et 40. divisjon rajas võimsa tulejõuga teed 8. Eesti laskurkorpusele.

Jelena Varšavskaja hukkus väidetavalt 22. septembril ja “kõigi sõjaväeliste auavalduste saatel matsid kaardiväelased oma kalli võitluskaaslase”. Tema hauale pandi mälestusmärk ühes nime ja kaasvõitleja pühendusluuletusega. “Iga päev tõid kalmule lilli Leena sõbratarid.” Niisiis kui Varšavskaja ikkagi Tõnismäele maeti, siis tehti seda hiljem. Siis, kui oli vaja Tõnismäe vennashaua jaoks kokku otsida Tallinna vabastajaid.

Väga tõenäoliselt Varšavskaja ei langenudki lahingus. Ametliku versiooni järgi sai neiu surma Russalka lähedal. 22. septembril aga seal mingit lahingut polnud. Igatahes liigub legend, et Varšavskaja kaotas elu hoopis vägistajate küüsis – seega mõrvati. Seegi pole võimatu versioon, sest neil segastel päevadel esines vägivallajuhtumeid sageli.

Kus aga said otsa Tõnismäele maetud alamovnik Kotelnikov ja leitnant I. Lukanov, pole teada. Nende puhul puudub ENSV sõjakomissariaadi koostatud Tõnismäe vennashaua nimekirjas isegi väeosa nimetus, kus nad teenisid. Kotelnikovist on teada ainult perekonnanimi, ei midagi muud.

Kangelastest viinavargad

Tõnismäe vennashauaga on veel üks kummaline seik. Sinna matmisi on kirjeldanud vaid nõukogude ajalooallikad, ühtki tunnistajat, kes oleks pidulikku tseremooniat näinud, siinkirjutaja ei tea. Küll aga kirjeldab seda polkovnik Paul: “25. septembril 1944 maeti Tallinnas Tõnismäel suurte austusavaldustega diviisikomandöri asetäitja polkovnik K. Kolesnikov ja 657. laskurpolgu komandör alampolkovnik Kulikov. Nende kõrvale sängitati mulda ka teised võitluses langenud.” Kes olid need teised, pole teada.

See mälestuskild seab kahtluse alla kogu matmiseloo. Kui alampolkovnik Kulikov maeti suurte austusavaldustega, siis kuidas unustati tema nimi ühes polgu partorgi Sõssojevi nimega kolmekümneks aastaks? Või varjati neid nimesid mingil põhjusel?

Visalt liigub nimelt legend, et Tõnismäele maeti 25. septembril ööpimeduses hoopis kolm marodööri, mitte Tallinna vabastajat. Aga kas see ongi legend? Alkoholitehase Liviko koduleheküljelt leiab huvitava killu tehase ajaloost. 1944. aasta septembris oli sakslaste äraminek “sedavõrd kiire, et ei jõutud minema vedada ei toodangut ega purustada tehase sisseseadet. Ka ei toimunud võimuvahetuse ajal röövimisi, vargusi ega lõhkumisi. Teada on vaid üksikuid juhtumeid, kui kangema kraami juurde kippujad püüdsid tehase territooriumile hiilida. Peale seda, kui tehase oma konrolli alla võtnud polkovnik Vassili Võrk oli andnud käsu viinavaraste pihta tuli avada, ning kolm neist tõesti mahagi lasti, jäid sellised katsed ära.” Niisiis võisid seltsimehed Kulikov ja Sõssojev olla needsamad marodöörid – viinavargad. Pole siis ime, miks nad aastakümneteks unustati.

Ja veel üks arusaamatu matmine. Sõjakomissariaadi koostatud Tõnismäe vennashaua nimekirjas seisab neljateistkümnendana seersant Aleksandr Grigorovi nimi. Tema langemisajaks on märgitud 7. märts 1945, seega hukkus Grigorov tõenäoliselt Kuramaal. Mingil põhjusel toodi tema surnukeha Tallinnasse. Kuigi hiljem väidetavasti ta maeti ümber Kaliningradi oblastisse, muudab see terve Tõnismäe vennashaua loo veelgi vähem usutavaks.

P.S. Tõnismäele pole maetud ühtki eestlast, kuigi just eestlastest koosnev väeüksus vallutas Tallinna.