05.06.2009, 00:00
ÕUDSED LOOD: Kirvega naabrimuti ukse taga ehk harjumuse jõud
Mõne aja eest juhtus sõber Rauliga alljärgnev lugu. Ta elas
tollal ühetoalises üürikorteris vanemat sorti Kadrioru puumajas
esimesel korrusel. Majal oli kaks välisust – ühes
trepikoja otsas tänava ja teises otsas hoovi poole avanev.
Raul oli sisse-välja käima harjunud ühest-samast uksest,
sellest hoovipoolsest. Ja ühtlasi oli ta harjunud, et tema
üürikorteri uks on trepikojas kohe esimene paremat kätt.
Sel varahommikul sammus ta koju populaarsest öölokaalist
Levist Väljas, kus oli sõpradega lõbusasti ja rutiinivabalt
aega veetnud. Sääraste lõbusate ööde puhul
tõuseb mingil hetkel esmatähtsaks soov võimalikult kiiresti
koju koti peale välja puhkama jõuda. Viimaks ju ikkagi
väsitab.
Öölokaali lõbudest parajalt uimase peaga tegi Raul
lihtsakoelise, ent olulise vea. Nimelt sisenes majja välisuksest, kust
kaudu ta käima polnud harjunud, sellest tänavapoolsest.
Harjumuspäraselt pistis ta võtme trepikojas paremalt esimese
korteri lukuauku, kuid võti muidugi ei sobinud. Ragistas Raul mis ta
ragistas, proovis ka terve oma võtmekimbu läbi, aga miski ei
aidanud. Sest oli ta ju majasse sisenenud harjumuspäratult poolelt ja
seetõttu oli tema korter tol hetkel vasakult viimane.
Esimese
hooga mõtles Raul, et majaomanik on tema äraoleku ajal salaja
ukseluku ära vahetanud ja korterisse uue üürilise asustanud.
Sest peagi hakkas korterist kostma hädaldav ja hirmunud
vanamutihääl. “Ma toon kirve ja löön ukse maha, kui
sa kohe lahti ei tee,” ähvardas Raul. Vanamutt läks
hääle järgi otsustades järjest rohkem ähmi täis,
aimates ukse taga hullunud Raskolnikovi.
Ka Raul oli parajas
segaduses, kui oli korteriukse taga juba omajagu aega tulemusetult kolkinud ja
märatsenud. Ta otsustas helistada sõber Ainile, et küsida
nõu, mida niisuguses olukorras ette võtta. “Kutsu politsei,
otse loomulikult,” soovitas Ain unesegase häälega, kui Raul oli
talle oma aimusi salajasest üürnikuvahetusest kirjeldanud, ja magas
edasi. Raul leidis Aini pakutud nõu olevat päris hea.
Politsei saabuski varsti, kuid selle aja peale oli Raul oma eksitusest
naaberkorteri uksega iseseisvalt aru saanud. Üsna ehmunult jutustas ta
kogu loo politseinikele puhtsüdamlikult ära, muretsedes, et mis nood
selle peale küll ette võtavad. Rauli suureks imestuseks ei saanudki
politsei pahaseks, kõik nad koos said hoopiski hea lõuatäie
naerda. Kõik olid huumorisoonega. Ja oli ju Raul
põhimõtteliselt iseendale politsei kutsunud.
Kui
politsei oli ära sõitnud, meenus Raulile, et selles korteris, mille
ukse taga ta just oli laamendanud, elab ju majaomaniku ema. “Hea, et nad
uksele uksesilma polnud pannud,” mõtiskles Raul endamisi.
“Hääle järgi nad mind vist ära ei tunne,” ohkas
ta kergendatult. Ning suikus pärast lõbu- ja seiklusterohket
ööd ja hommikut sügavasse, terve päeva pikkusesse unne.
Viimaks ju ikkagi väsitab.
No näete, kuidas võib
inimest painutada harjumuse jõud. Seepärast tulebki püüda
elada küll võimalikult lõbusalt, ent samas kindlasti ka
rutiinivabalt. Ja seejuures mitte liialt ära väsida.