Paadiga Rootsi
Sügisel 1944 vasardas paljudel eestlastel peas küsimus, kas põgeneda või mitte. Venelaste väeüksused tungisid järjekindlalt edasi üha sügavamale Eesti territooriumile. Olukord muutus päev-päevalt lootusetumaks. Ja 18. septembril teatasid sakslased ametlikult Eesti mahajätmisest. Eesti ranniku suunas hakkasid liikuma põgenike voorid. Meri täitus laevade ja paatidega, mil kõigil oli ainult üks siht – Rootsi.
Valdav osa põgenikest oli pärit mereäärsetest maakondadest, ligi 80 protsenti. On kokku arvutatud, et 1944. aastal põgenes üle mere Rootsi umbes 32 000 eestlast, kellest paljud rändasid hiljem edasi USAsse, Kanadasse ja Austraaliasse. Need on kohalejõudnud – mitu tuhat oli neidki, kes hukkusid sügistormisel merel.
Põgemine oli suur inimlik tragöödia. Ühelt poolt küll pääseti Vene okupatsiooni haardest, teisalt tähendas kodumaalt lahkumine paljudele purunenud elu. Kel jäi maha abikaasa, kel lapsed, kel vanemad või õde-venda. See ei olnud minek parema elu peale, nagu vahel ekslikult arvatakse.
Esimesed paadipõgenikud
Jaanuari lõpul 1944 kuulutati Eestis välja üldmobilisatsioon. Kuigi veebruaris soovitas endine Eesti peaminister Jüri Uluots mopiga kaasa minna, ei jaganud paljud mehed tema arvamust. Kõrvalehoidmise eest aga ähvardas mahalaskmine. Nii hakatigi rannaküladest paatidega üle mere Rootsi põgenema.
Hiiumaalt Õngu külast pärit Valter Vannas oli üks neist. Ja mitte esimene Õngu külast. Siit mindi juba varakevadel. Aprillis 1944 otsustas ka Valter põgenemisteekonna ette võtta. Paat lükati merre Õngu ja Mänspe külade vahel. “Olime seitsmekesi, kuus meest ja üks naine. Mina andsin vööris tüürimehele andmeid, mis kompass näitas. Aga selge ilm oli, nii et öösel sai sõita tähtede järgi. Ka tormi polnud, kuigi tuul oli kõva ja lained kõrged,” meenutab Vannas.
Kuigi ilm oli hea, juhtus merel ikkagi äpardus. “Meil oli üksainus küünal mootorile, teine oli ühe mehe taskus, kes jäi maale. Merel hakkas vett paati sisse lööma. Panime siis põrandalauad mootorile vee eest kaitseks, aga see värk kukkus mootorile peale ja küünal läks nässu.”
Ei jäänud muud üle, kui tuli edasi sõita ainult purje abil. Kaks ööpäeva kestnud seilamine lõppes siiski õnnelikult. “Maabusime Dalarös, Stockholmist natuke lõuna pool. Seal tuli piirivalve meile vastu. Saaremaalt mindi enamasti ikka Gotlandile,” jutustab Vannas.
Valter saabus Rootsi 22. aprillil, paljas kui püksinööp. Tal polnud taskus öörigi Rootsi raha ega kulda või väärtasju, mida müüa. “Mul oli vaid pool seasinki kaasas, rohkem peaaegu vast midagi. Seda sõime laagris ka veel.”
Suur põgenemine Rootsi algas sügisel, eriti septembris, kui Eesti okupeerimine oli vaid aja küsimus. Rannakülad jäid inimestest ja paatidest tühjaks. Hiiumaal oli üks tuntumaid minekukohti juba mainitud Õngu küla. Külarannas seisid reidil suured laevad, mis, põgenikest tulvil, merele läksid. Siit mindi ka paatidega.
Valter Vannase sõnul oli Õngult minejaid üle 400 – nii hiidlasi kui ka mandrirahvast. Aga neid võis olla ka palju rohkem, sest täpset arvet ei pidanud keegi. Põgenejatest jäi maha hobuseid ja vankreid, lehmi ja lambaid, ühesõnaga palju seda, mida polnud võimalik merele kaasa võtta. Kui hirmunud põgenike voor mööda külatänavat mere poole liikus, haaras õngulasigi paanika. Põgeneti nii, et ühes peres jätsid lapsed maha isegi halvatud ema. Aga oli ka neid, kes säilitasid kaine mõistuse ja ülepeakaela paati ei tormanud.
Septembri lõpuks oli kogu Eesti mandriosa vallutatud. Oktoobri algul alustasid venelased rünnakut ka saartele, mis tähendas ka siit põgenemisele peatset lõppu. Nii näiteks teadaolevalt viimane paat lükati Õngu rannast merre 3. oktoobril 1944. Selle paadi teekond oli nii iseloomulik kogu 1944. aasta sügise pagemise meeleheitlikkusele, et väärib eraldi tähelepanu.
Minek kaheteistkümnendal tunnil
Viimses paadis oli seitse inimest, üks naine ja kuus meest. See ainuke naine oli Hiiumaa tuntud kaugesõidukapteni Ado Hanslepa tütar Renate Salem. Tema aastaid tagasi jutustatul põhinebki järgnev lugu.
Oli septembri viimane nädal 1944. Tallinn oli juba langenud, kuid Läänemaa ja saared veel sakslaste käes. Ühel päeval ilmus väikese kaptenimaja õule kolm Saksa mundris sõdurpoissi ja küsisid, kas veel on lootust siit Rootsi põgeneda. Rinne oli kokku kukkunud ja nende väeosa lagunenud.
“Olete hiljaks jäänud. Laevad on kõik ära läinud,” said poisid vastuseks. Kaptenitütar Renate juhatas sõdurid siiski samas külas elava Niidi Heini juurde. “Koos ehk mõtlete midagi välja.”
Heini naabrimehel Masti Kaarlil oli poegade ehitatud tuliuus kalapaat. Väike küll, viis meetrit pikk. Aga abiks seegi. Ja Kaarel oli nõus paadi andma. “Minu pojad on kõik Rootsis, kui kohale jõuate, andke paat neile edasi.” Heini ja sõdurpoisid seadsid mõne päevaga paadi merekindlamaks, ehitades pardad kõrgemaks. Ning ühel päeval nad tulidki ütlema, et homme läheb sõiduks.
Selleks ajaks olid sakslased Hiiumaalt jalga lasknud. Haapsalu oli venelaste käes. 3. oktoobri päeval kihutasid külateed mööda hirmsa vaardiga kaks vankrit. Olid Pendi talu naised. “Venelane on juba Puski metsas!” See ju vaid kuus kilomeetrit, ehmatas Renate ära. Ta läks jooksujalu Masti tallu. “Paat kohe merre,” otsustasid poisid. “Mina tulen ka,” ütles Renate. “Tule siis, aga tee ruttu!” Renate jooksis koju paki järele. Hirm oli nahas, nii et jalad olid nõrgad all. Ta oli saksa ajal olnud Tallinnas Revaler Zeitungi korrektor ja pelgas, et ei tea mis venelased teevad. “Nüüd ma lähen. Tunnen, et saan kohale,” ütles Renate emale, kes pani kiiruga tütrele veel leiba kaasa.
Randa jõudes nägi Renate, et Heini oli paadiga juba merel. Ta jooksis kaldale ja vehkis käega. Heini märkas ja keeras paadinina jälle maa poole ning võttis Renate peale. Samal ajal tulid jooksujalu randa kaks keskealist meest. “Võtke meid kaasa, me oleme meremehed!” “Tulge siis,” ütles Heini.
Reis algas soodsalt, puhus taganttuul. Puri oli üleval, sest paadil mootorit polnud. Oli umbes kell neli peale lõunat. Varsti kadus Hiiu saar silmist ja läks pimedaks. Ilm muutus tuulevaikseks, ei ühtki lainet. “Soo, vaikus enne tormi,” mõtles Renate. Poisid võtsid aerud ja hakkasid sõudma. Möödus vaevalt kümme minutit, kui korraga tõusis kõva torm. Ja vales suunas – tuul puhus paati Saaremaa poole. Järsku olid silmapiiril näha sähvatused. Paat liikus Sõrve suunas, kus käisid lahingud! Aga teha polnud midagi. Öeldakse, et sügise ööl on üheksa poega. Tuul keeras jälle ja viis paadi ulgumerele, eemale Saaremaast ja lahingukärast. Lained olid väga kõrged, oma neli meetrit. Paat kerkis õhku ja prantsatas siis alla nii et ragises.
Esimene öö oli merel ära oldud ja algas päev. Vihma sadas. Poisid lõgistasid hambaid. “Pange taskurätik suhu, muidu hammustate keelde,” soovitas Renate. Ta luges, kas ikka on seitse pead, ega keegi pole üle parda läinud. Need jutu järgi meremehed aga olid paadi ninas pikali merehaiged ja oigasid.
Kui lained lõid üle paadi, hakkasid Renate ja üks sõdurpoiss vett välja viskama. Nii sai ka sooja. Süüa ei tahtnud keegi, küll aga juua. Selgus aga, et joogivesi oli maha ununenud. Renate ütles siis meestele, et Balti mere vesi pole nii soolane, joome õige merevett. Aga see tegi veel rohkem janu.
Varsti saabus jälle öö. Hakkas rahet sadama, nii et paadi põhi oli valge. Renatel polnud und, vaid korra ta tukastas natuke. Tuul vilistas masti ümber. Peagi hakkas valendama. Päev ei toonud midagi uut. Maad ei kuskil, kaugel-kaugel valendas vaid korraks üksik puri. Tuli juba kolmas öö. Tuul ajas paati lääne suunas. Korraga hakkasid prožektorid sähvima. Nad otsisid põgenike paate. “Oi, see peab ju olema Rootsimaa,” rõõmustasid kõik. Oli kole hea meel, et varsti-varsti satume tulede sisse. Siis aga tuul keeras korraga ja viis paadi jälle merele tagasi. Prožektorid kadusid ja lootus koos nendega.
“Ega me ikka kohale ei jõua, võtame kivi kätte ja hüppame üle parda vette,” ütles see “kange” meremees.
“Mis, tekitate siin paanikat, olge vakka,” põrutas Renate. Palavikus vähkrev sõdurpoiss Anti küsis, ei tea kas me jõuluks ikka kohale saame. “Saame küll, ole mureta,” lohutas Renate.
Saabus päev, merel möllas hirmus torm. Maad ei paistnud kusagilt, tuul puhus paati tagasi ida poole. Ja nii kogu päeva. Siis saabus neljas öö. Oli vist kesköö, kui kaugelt korraga paistis plink-plink. See pidi olema Rootsi majakas, sest Eesti omad olid kõik pimedad. “See peab olema üks väike saar, Gotlandist oleme liiga palju põhja pool,” arvas Renate. Hiljem selgus, et tal oli õigus.
Heini suunas paadi tulede poole, ta oli olnud 70 tundi roolis ja surmväsinud. Paati tuli ju jõuga hoida, et risti lainet pidada. Puri oli üleval ja paat lausa lendas tule poole. Nähtavale ilmusid saare kontuurid. Ja majakas, igavene võimas. Ka majakast märgati paati. “Puri maha,” kamandas Renate, “muidu sõidame vastu kaljut puruks!” Majakast tuli kaks meest suure jooksuga kaldale, sest nemad teadsid, milline suur murdlaine seal oli. Siiski läks kõik õnneks ja paat saadi tervena rannale.
Põgenike jalad olid nii kanged, et maale astudes kukkusid nad liiva peale. Kaks Rootsi madrust võtsid Renatel käe alt kinni, tõstsid püsti ning talutasid ta majja. “Mis saar see on?” “Gotska Sandö,” kostsid madrused. Selgus, et saarel asusid peamiselt sõjaväelased. Köögis ootas põgenikke ees juba kaetud laud ja soe tee. Esimese asjana küsiti aga vett. Renate arvas, et ta jõi vist kolm liitrit ära. “Mul oli likööripudel kaasas, mille lubasin lahti teha, kui jalad on Rootsi pinnal. Andsin selle majakavahi kätte. Külakostiks,” lõpetas Renate seiklusrohke loo.
Pagemine Soomest
Rootsi ei põgenetud mitte ainult Eestist, tuhandetel tuli venelaste hirmus pageda ka Soomest. 18. septembril 1944, päev enne venelastega vaherahulepingu sõlmimist, sai Soome kaitsepolitsei ametnik Otto Kumenius Soome sõjaväe vastuluure ülemalt kolonel J. S. Walldenilt ülesande korraldada eestlaste transport laevadega Rootsi. Keskuseks sai sadamalinn Rauma. Sealt õnnestus Rootsi toimetada umbes 7000 eestlast, keda muidu oleks ees oodanud sunniviisiline tagasisaatmine okupeeritud kodumaale. Ka Kumenius ise lahkus pärast ülesande täitmist Rootsi. Teda meenutasid eestlased alati tänuga.
Üks põgenikest, Joel Haukka, lahkus Raumast 25. septembril laeval nimega Venus. Pardal oli 836 inimest, neist 120-150 endised Soome sõjaväes võidelnud Eesti vabatahtlikud. Nende seas oli ka kergemalt haavatuid.
“Laeva sihtkoht oli Gävle, kuid sattudes tugeva tormi kätte ja selle tagajärjel tekkinud laeva mootori rikke tõttu oli laev manööverdamiskõlbmatu – triivisime tuule ja lainega kaks ööpäeva põhja poole, piki Botnia lahte. Triivimine lõppes õnnelikult tänu sellele, et laeval oli eesti meremehi, kel olid kogemusi purjelaevadega. Nad taglastasid kaks abipurjekat, mille abil oli võimalik rahuldavalt roolida laeva ja hoida teda Botnia lahe keskel, nii et me ei sattunud skääridele,” meenutab Haukka.
Merehädalised päästis üks Rootsi rannakaitselaev, mis pukseeris Venuse Örnsköldsviki sadamasse. Haukka sõnul ei pääsetud ohvriteta: “Kolm meest olevat lained merre viinud, üks kaotas närvid ja lasi ennast teiste juuresolekul maha ning kaks imikut surid värske õhu puudusel.”
Rootsis paigutati põgenikud laagritesse. Meeleolu oli masendav, elati usu najal, et varsti saab Eesti jälle vabaks ja siis saame koju. “Olime kõik kaotanud, järel ainult purustatud lootused. Isa leidis, et Rootsi on Eestile kõige lähemal, saab kiiresti tagasi. Ta ei saanud kunagi tagasi!” meenutas 14aastasena koos vanematega põgenenud Vello Erenurm.
Rootsi rahva suhtumine eestlastest põgenikesse oli üldiselt hea, kuigi oli neidki, kes pidasid eestlasi natsideks. Kokku põgenes 1944. aastal Rootsi, Soome ja Saksamaale ligi 90 000 eestlast.
