Paneme sõdurid kuivikuid sööma!
Rain on tegelikult hotellis Olümpia kõvem käsi kookide ja pirukate küpsetamise alal. Leivateo võttis ta seal paari nädala eest käsile esimest korda.
“Esimene laar läks aia taha,” tunnistab Rain. Ta jättis taigna liiga kauaks hapnema. Pätsid said nirud nagu kehva toidu peal hoitud koer. Teine katse tuli hoopis teisest ooperist – sõime krõbeda koorikuga leiba isukalt ka värskest peast.
“Kas see on täiesti tavaline leib?” uurib Rainilt harrastusmatkaja ning alpinist Valdek Udris. Valdeku organism on kõigega harjunud. Nepaalis jõi ta 40 päeva puhastamata jõevett ega surnudki ära, nagu teised kartsid.
Matkadele on Valdek kuivikuid kaasa võtnud küll. Kui toiduaineid vene ajal nappis, oli tema matkaseltskonna peakuivikumeister. Võis ja küüslaugus röstitud leivakuubikud läksid tavaliselt ahju kuivama viimasel ööl enne ärasõitu.
Rain annab oma leivateost lühikese ülevaate: esiteks tegi ta taigna ilma juuretiseta (nagu Eestis tavaliselt leiba tehakse) ja laskis sellel soojas kohas 24 tundi hapneda. Teiseks ei pannud ta soola ega teisi maitseaineid, nagu professor Lindeberg juhendas. Ja kolmandaks lisas Rain nisujahu (kolmandiku kogusest), et taigen paremini koos seisaks.
Kaitseväelane teeb kuivikutest lõket H1>
Kaitseväe tagalakeskuse toitlustusspetsialist Reeme Unnuk vaatab tumepruuni leivakuubikut terava pilguga, enne kui selle suhu pistab: “Millest selline mõrkjas maitse?”
Paljalt meenutab kuivik tõesti lapsepõlves joodud viljakohvi ja see maitse tuleb rukkijahust, mida kuivatamine mitu korda võimendab.
Reeme ütleb otse välja, et Eesti kaitseväelase moonakotti kuivikuid ei panda. “Poisid ei ole nõus neid sööma.” Näiteks pähklid pistavad nad alati pintslisse. Kuivikud poetavad põõsa alla või kütavad nendega lõket. Sellepärast saab sõdur rännakule kaasa pätsi värsket leiba.
Mägimatkajad kuivikuid ei põlga: need võetakse ühes, kui rännusihiks on koht, kust leiba osta ei saa või on see liiga kallis. Näiteks käis Valdek kuivikutega Alpides, sest seal oli leival restoraniprae hind. Pamiiri karjustelt sai valget leiba aga mõne kopika eest.
Järgime professor Lindegreni soovitust ja proovime kuivikuid tosina vedelikuga, mida sobiks matkale kaasa võtta. Kohvi ja kuivikute peale krimpsutavad kõik nägu. Järgmisena kallan tassidesse tee. Kerged kuubikud jäävad selle pinnale kauaks ulpima. Hamba all teevad need ikka kõva raginat, kuigi Rain tunnistab, et lõikas leibadel meie hammastele mõeldes koorikud ära.
Aga magusa teega maitseb Karl XII leib väga hea. “Üleelamislaagrisse oleks päris hea panna igale sõdurile kaasa pakike kuivikuid, mida teega süüa,” leebub Reeme. Ka piim sobib nende juurde suurepäraselt – nii võiks neid süüa maisihelvestest hommikueine asemel.
Meie lemmik on rumm
“Professor Lindegreni lemmikud olid konjakiga kuivikud,” räägib Rootsi ajaloolast usutlenud raadioreporter Mare Rebas. Tõstab leivatükile suure lusikatäie hapukoort, pistab selle suhu ja naeratab: väga maitsev!
Rain õpetab veel ühe nipi: kuivikule lusikatäis pohlamoosi ja teine hapukoort. Ta teab rääkida magustoidust nimega Taani talutütar, mis koosneb suhkru ja võiga röstitud riivleivast vaheldumisi pohlamoosi ja hapukoorega.
Kraadiga jookidest proovime esimesena õlut. Valdek joob esimest korda elus Guinnessi ja arvab, et see on jube ning selles immutatud kuivikud õudsed. A le Coqi pilsner istub talle palju paremini. Rain paneb aga ette, et tumeda õllega sobiksid hästi magusad kuivikud, mis täiendaksid selle mõrkjat maitset.
Pärast konjakisse kastetud kuivikute proovimist nendib Reeme juba üsna optimistlikult: kui kaitseväelastele panna retkele kaasa konjakipudel, söövad ka nemad kuivikuid. Avastame, et imelikul kombel ei too kuivatatud leib esile mitte konjaki enda, vaid alkoholi maitse: see põletab suus nagu 90kraadine piiritus.
Ning tervelt kolm inimest meie viieliikmelisest seltskonnast arvavad, et rummis immutatud kuivikutel on veel palju parem maitse kui konjakisse kastetutel.
Lõppkokkuvõttes maitsesid Marele kuivikud konjaki, hapukoore ja magusa teega. Rainile rummi, hapukoore-pohlamoosi ja teega. Valdekule hapukoore, magusa tee ja rummiga. Reemele magusa tee, piima ja hapukoorega. Helenile rummi, hapukoore-pohlamoosi ja piimaga.
Lahendus kaitseväe moonaprobleemile
Kaasaegsele sõjaretkele tuleb kaasa võtta toitu, mis annab piisavalt energiat, on kerge, säilib kaua ja mida saab kiiresti süüa. Eesti tööstus praegu midagi sellist ei tooda. Kuivikud on tegelikult kasulikud: neis on palju kiudaineid ja B-vitamiini. Järeldame oma eksperimendist, et kui kuivikud oleksid pehmemad ja magusamad, oleks Karl XII salarelv arvatavasti ka meie sõduritele mokka mööda.
Panen eksperimendist järele jäänud kuivikud toimetuse köögis välja ning need kaovad krõbinal vähem kui tunniga. (Konjak ja pohlamoos muidugi ka.)
“Parimad kuivikud, mida mina saanud olen,” kiidab üks kolleeg. “Kui niisuguseid toodetaks, ostaks kindlasti.” P>Uskumatu, et kaitseväelased kuivikuid ei söö.
