Pärdil suurepärane ettekanne Los Angeleses

10. ja 11. jaanuaril toimus Los Angeleses Walt Disney kontserdimajas Arvo Pärdi 4. sümfoonia maailma esiettekanne, tellijaks Los Angelse Filharmoonia Ühing. Keelpilliorkestrile, harfile, timpanitele ja löökpillidele kirjutatud ning Venemaal Siberis vangis istuvale Mihhail Hodorkovskile pühendatud sümfoonia esitasid Los Angelese filharmoonikud Esa-Pekka ­Saloneni dirigeerimisel. Ettekandeil osales ka autor.

Kontserte spetsiaalselt Viinist kuulma lennanud Eric Marinitsch, Universal Edition Wien’i avalike suhete juht ja Pärdi kirjastusagent, oli esmaspäeval nõus lahkelt telefonitsi jagama esimesi kontserdimuljeid.

Kuidas te iseloomustaksite Pärdi uut sümfooniat?

Väga emotsionaalse ja ilusa tööna. Ta algab väga aeglaselt ja meloodiliselt, hakkab kujunema rütmiline kood, siis lisanduvad keelpillide sekka harf ja timpanid, areng muutub väga jõuliseks, lausa uskumatult dünaamiliseks. Teose keskmine osa väljendab puhtalt inimlikke tundeid.

Ütleksin, et sümfoonial on Pärdi tüüpiline kvaliteet, ta on filosoofiline, meditatiivne ja üldinimlikke tundeid puudutav.

Pärt on ka varem oma loominguga tagakiusatud venelasi toetanud, näiteks pühendas ta 2007. aastal oma teoste esitused mõrvatud Anna Politkovskaja mälestusele.

Jah, see on tema õilis moraalne seisukoht toimunu suhtes.

Paari aasta eest lindistas Esa-Pekka Salonen suurepäraselt Pärdi “Credo”. Kuidas te Saloneni dirigenditööd hindaksite, kas ta tabas sümfoonia mõtet?

See oli minu teada ka Arvo Pärdile suur ja ülimalt meeldiv üllatus, et Salonen nii hästi, nii süvenenult oli tema sümfoonia ettekandmisega töötanud, arvukalt proove teinud. Ta juhatas teost väga hästi! Orkester oli lihtsalt sensatsiooniliselt hästi ette valmistatud.

Milline 37 minutit kestev sümfonia vormiliselt on?

Tal on kolm osa nagu klassikalisel sonaadil. Pärt lähtub mõningal määral, vormiliselt, traditsioonidest, kuid igal sümfooniaosal on oma karakter.

Publik võttis teose vastu...

... lummatult. Mõlemal õhtul oli 2000 istekohaga saal muuseas välja müüdud. Nii publik kui muusikud olid muusikast pisarateni liigutatud, uskuge, nägin paljudel orkestrantidel silmis pisaraid! Teise kontserdi publiku vaimustus oli veelgi suurem ja aplaus seda võimsam. Pärast jagas Pärt terve tunni fuajees autogramme.