Parteide sogased rahaasjad valimistel, II osa
Aastal 1952 kirjutas Ralf Parve luuletuse, mida vanem põlvkond teab siiani peast. Luuletus lõpeb järgmiselt:
Kes need on -
kaks jalameest?
Need ju on
-
kaks kalameest?
Vanaisa piibuga,
tillukese Tiiduga
kalalt koju tulevad.
Taat käib tümpa-tampa ees
aga väike
kalamees
pänta-pänta järele.
Taat tõi kalu perele,
Tiit ainult alustassile
kiisapoegi kassile.
Vaatamata veel luuletuse kirjutamise Stalini ajastule sobivad need read iseloomustama ka tänavuseid valimisi, kus kalameesteks olid meie parteid, kaladeks ehk konksu otsa läinuteks aga meie - valijad. Kuidas aga iseloomustada neid kõiki kalamehi - kes oli taadi rollis, kes Tiidu rollis. Kes olid võitjad, kes kaotajad? Kuidas ja kui palju kulutati raha usside saamiseks? Kellelt see raha saadi? Kuidas kalu konksu otsa meelitati?
Valimiskampaania aruannetest
Eelmises loos vaatasime ainult kahe erakonna - Reformi ja Keski rahaasju valimistel. Õnneks ilmusid möödunud nädalal ka teiste erakondade valimiskampaania aruanded Riigikogu kodulehele. Sealt on mitmedki ajalehed saanud ainest oma lugudele a la palju keegi annetas. Kahjuks kannavad mitmedki lood kiirustamise ja pealiskaudsuse jälgi. Nopitakse välja suurimad annetajad ja pannakse need ühte patta - nii erakondade liikmetest kui parteitud annetajad. Siin on aga põhimõtteline erinevus. Oma parteile võib minu meelest iga parteilane annetada nii palju kui soovib. On ta ju parteisse astumisega oma valiku teinud, mis võib olla sõltuvuses tema tegelike soovidega. Hoopis teine külg on aga nn parteitutel suurannetaajatel. Miks nad ikkagi seda teevad? Kas tõesti lihtsalt heast südamest? Andke mulle andeks, aga heal juhul võite seda lugu rääkida "kiisapoegi söövale kassile". Kui temagi seda usub...
Ka esitatud aruanded - nii valimiskampaania omad kui kvartaalsed, mida peavad erakonnad esitama, on vaja omavahel ära võrrelda ja kooskõlla panna. On ju kampaania aruanded raskesti kõrvutatavad, kuna algavad eri aegadel. Nii on reform ja rohelised (?), keda erakonnana veel siis polnudki, alustanud kampaania tulude kogumise näitamist juba jaanuarist 2006 (tegelikult reform isegi varem töötasude osas). Kesk näitab tulusid märtsist, Rahvaliit juulist, sotsid oktoobrist ning IRL novembrist. Kulude näitamine hakkab samuti pihta eri aegadel - rohelistel jaanuarist 2006, reformil veebruarist, Rahvaliidul aprillist, IRL septembrist, sotsidel oktoobrist ja Keskil detsembrist. Nii et ruumi ja vabu käsi hämamiseks ning sogamiseks jätkub küll ja küll.
Õige pildi saamiseks tuleks võrrelda ka erinevate erakondade aruandeid annetuste kohta. Kuid see on keerukas ja töömahukas ettevõtmine - on ju aruanded praktiliselt töödeldamatud - esitatud erinevates versioonides (Word, pdf, excel jm, kord antud esimesena eesnimi, kord perenimi jne). Lihtsam on ju esitatud kampaaniaaruandele pilk peale lasta ja teha kiirelt lühike nupp, millega tegelikult moonutatakse üldpilti. (Näiteks on leidnud äramärkimist Elsa Gretshkina annetus oma koduparteile Keskerakonnale 1000 kr (17.02), kuid tähele on jäänud panemata tema annetused Konstitutsioonierakonnale 08.02 10 tuh ja 19.02 1 tuh kr).
I kvartali aruanded, et saada õiget pilt, on kodulehel esitamata või mitte leitavad 16.04 hommikuks Keskil, IRL-l ja sotsidel. Samuti on veel saamata majandusaasta aruanded. Seetõttu on erinevad ka mõnedes ajalehtedes toodud annetuste numbrid siintoodust, kus on proovitud ühtlustada kõiki aruandeid ja lähtutud ühtlaselt 2006.a. algusest, mitte valimiskampaania esitatud aruandest. Näiteks on Reform kampaania aruandes näidanud Toomas Lumani panusena kampaaniasse ainult 300 tuhat (tehtud jaanuaris -veebruaris 07). Välja on aga jäänud sama inimese poolt eelmisel aastal annetatud 900 tuhat. Vaevalt kulus see raha ainult nn ülalpidamiskuludeks. Tõesti vabad käed aruandmiseks ja fantaasia lennuks...
Kallid valimised
Need valimised on Eestile tõeliselt kalliks maksma läinud - 117,5 miljonit Riigikokku saanud erakondadele, lisaks veel 5,5 miljonit sealt välja jäänutele. Kokku 123 miljonit krooni. Siin ei ole arvesse võetud riigi poolseid kulutusi. Kuna teame, et valimas käis 550 tuh valijat, on ühe valija poolt antud hääle hind ca 224 krooni. Ühe koha hind Riigikogus tuli aga ca 1,16 miljonit.
Ühe hääle kõrgeim hind on hoopiski kristlikel demokraatidel, kes kulutasid valimistele 4,9 miljonit, said aga 9456 häält. Ühe hääle hind seega ligi 522 krooni. Madalaim hääle hind oli aga Vasakparteil ja Iseseisvusparteil - vastavalt 8 ja 9 krooni. Kuid ühe koha maksumus Riigikogus oli suurim Rahvaliidul, madalaim aga rohelistel.
Kes said rikkamaks?
Aga otse loomulikult meie meedia (televisioon, raadio, trükiajakirjandus), trükikojad ning kampaaniat korraldanud meedia- ning suhtekorraldusfirmad. Üle 21 miljoni pandi magama telesse. Trükistele kulus 11,6 miljonit ning veidi allapoole jäi trükiajakirjandus. Omaette nähtuseks on aruandes aga "muud kulud". Mõned panid sinna sisse töötasu (Reform), mõned ka reklaamikingitused, lilled jm tähtsad asjad (Keskerakond). Viimane tõi ainsana ära ka välireklaami rea, kuhu kulus ligi 2,7 miljonit. Ainsana tõi Kesk välja ka rea "kampaania korraldamine", millele aruande järgi kulus ligi 14,5 miljonit. Ning tõsise tegijana selle rea all tuleb välja Idea AD AS, kellele tasuti vaid mõne arvega üle 14 miljoni. Tuleb tunnistada, et see firma on ennegi olnud Keskiga heades suhetes (Kohukese reklaam jm). Ja ka tema usaldus selle erakonna vastu on nii suur, et kampaania käigus muutus ta parteile võlausaldajaks tervelt 13,4 miljoni suuruses summas tasumata arvete näol. On ikka hea aruandlus küll, kui mõne arvega näidatakse ära üle 27 miljoni.
Võlausaldajatel jääb üle vaid loota, et nad saavad oma raha tulevikus tagasi ja seega ka rikkamaks. Tasumata arvete osakaal oli tegelikult suurim SDE-l - 44 % eelarvest ehk 3,5 miljonit. Pingereas teine ongi Keskerakond (üks kolmandik eelarvest) ja kolmas IRL (31 %). IRL ja SDE tegid rikkamaks ka pangad. Esimene võttis Hansapangast üle 5 miljoni, sotsid aga Sampost 3 miljonit. Rohelised said samuti Sampost lgi 700 tuhat. Suur laen on peal ka kristlikel demokraatidel - ligi 2,5 miljonit OÜ Saare Arendusbüroost. Seega on seoses valimistega 4 erakonda võtnud laenu üle 11 miljoni ulatuses ning jätnud tasumata arveid 27, 5 miljoni ulatuses. Kokku ollakse võlas ligi 40 miljoniga ehk kolmandikuga valimiste eelarvest. Tõeliselt kaasaegne lähenemine, kus ei kardeta riske võtta!
Vaadates erinevate erakondade tulude struktuuri, torkavad oma kalduvusega riskile silma just sotsid ja IRL. Esimene ei näidanud aruandes üldsegi liikmemakse ja annetusi, teine aga eraldisi riigieelarvest. Teistest suurem on nii laenude kui tasumata arvete osakaal. Kui võtta arvesse sellist pingelist olukorda, siis tuligi pangale välja minna, et saada valitsusse ning hakata võlgu tagasi maksma.
Kuid peaaegu igal parteil on oma "suurvõlausaldaja" ehk kellele on jäänud arved tasumata. IRL-l on see Inspired Communications (ca 5,3 miljonit), sotsidel OÜ Carat Estonia (ligi 2,2 milj) ja OÜ Vanzetti (ca 0,5 miljonit), rohelistel OÜ Bummi (300 tuhat). Rahvaliidul on sellisteks firmadeks Brilliant Marketing (ligi 500 tuhat) ning Refleks OÜ (425 tuhat). Reformil on selliseks võlausaldajaks Kontuur LB OÜ ca 2,5 miljoniga. Keskerakonnast enam ei räägigi - need summad on suurimad. Kuid ka kristlikud demokraadid jäid võlgu OÜ-le Media House ca 2,3 miljonit.
Nii et - kes said rikkaks, aga andsid ise tegelikult parteidele ka võlgu! Tekiks nagu surnud ring ...
Kes jäid vaeseks?
Ehk teisisõnu - kes panid küll valimisteks oma raha kõvasti alla, aga jäid väikese Tiidu kombel vaid kiisapoegadega ehk ei pääsenudki Riigikogusse. Neid, kes panid valimisteks raha alla vähemalt 150 000, olid valimisnimekirjas, aga sisse ei saanud, oli tosina jagu. Esikohal on Andres Oper (KE) 1,5 miljoniga, aga vaevalt ta valimisi väga tõsiselt võttis. Järgnevad pingereas Tiit Tammsaar (RL) ca 550 tuhande ning Reformist Georg Gavronski ja Robert Antropov ca 470 tuhandega. Ligi 250 tuhat pani magama Vello Tafenau (RL), Koit Pikaro ligi 230 tuhat ning Igor Sumarok (Ref) 210 tuhat. Ago Silde (RL) summa oli ca 190 tuh, Sven Sesteril (IRL) üle 180 tuhande, Toomas Vitsutil ligi 180 tuhat. Antud pingerea lõpus on Janno Reiljan (RL) ja Väino Hallikmägi (Ref) 150 tuhandega. Ilmselt on see poliitika ikka üks armas asi, et sellised summad oma rahana kirja pannakse, aga eesmärk jääb saavutamata. Pole viga, küll järgmine püük läheb paremini...
Kes olid taadid?
Riigikokku või isegi valitsusse sissesaanute isiklik panus kas partei kassasse või otseselt oma valimistesse oli vägagi erinev. Vähemalt aruannetes ei leia me omarahastamise pingereas parteide tippnumbreid. Küllap nende tööd hindavad erakonnad ka ilma isikliku rahapanuseta.
Milline pilt siis välja joonistub? Üle 300 tuhande, vastavalt 350 ja 330 tuhat, on välja käinud Reformi üle tulnud Jaanus Rahumägi ja Harri Õunapuu. Ester Tuiksoo panus (RL) oli 290 tuhat. Sama palju andis Jüri Ratas (KE), järgnesid kindla reana samast parteist Lembit Kaljuvee (275 tuh) ning Aivar Riisalu (255 tuh). Ikka samast parteist eraldas Rein Ratas ca 220 tuhat ning Ain Seppik üksinda, ilma poegadeta, 200 tuhat. Vahepeale mahub Villu Reiljan ligi 170 tuhandega. 160 tuhande piirile jäi Erik Salumäe (Ref). 150 tuhat eraldas Jaak Aaviksoo (IRL), 146 tuhat Vilja Savisaar, üle 140 tuhande Jaanus Marrandi (RL) ja Valeri Korb (KE). Edasi tulevad Ott Lumi (IRL) 135 tuhande ning Tatjana Muravjova (Ref) ligi 125 tuhandega. Ühtlase reana on siin grupis jälle paigas Keskerakond. Mailis Reps 133 tuhat, Kadri Must 127 tuhat, Kalev Kallo ning Jaak Aab ligi 125 tuhat, Toomas Varek ja Kalle Laanet 119 tuhat, Olga Sõtnik 117 tuhat, Aadu Must 113 tuhat ning Heimar Lenk 102 tuhat. Jällegi torkab silma kindel parteidistsipliin. Keskerakonna valimisnimekirja võetu peab oma taskust ilmselt andma vähemalt 100 tuhat. Alles siis võib hakata rääkima edasisest tööst.
Kuid sellist kohustust, eraldada oma nime all valimisteks vähemalt 50 tuhat, on märgata vähemalt poolel praegustest Riigikogu liikmetest.
Nii et kes tahab kelguga mäest alla lasta, peab selle ka ise üles vedama. Ning järelikult selline liulaskmine paljudele meeldib...
Kes aga olid parteitud söödatoojad?
Kalapüügiks on ju vaja sööta, ja mitte ainult ussikesi. Kalameestel on ju endal käed-jalad tööd täis, et kalu konksu otsa meelitada. Küll pärast ka tasumise aeg tuleb. Aga parteitute suursponsorite käest tuleb ju lõviosa annetustest, seda ka nn uute erakondade puhul.
Nii on rohelistel annetuste kogumaht 1,2 miljonit ehk see katab ligi poole kuludest. Kes aga on need väidetavalt "taastuvenergia pooldajad"? Tegelikkus näitab, et leiad kümmekond rahameest, ja ongi üle miljoni käes! Esikohal on Aivar Berzin (seotud metsa- ja kinnisvaraäriga) 550 tuhandega, järgnevad Rain Lõhmus 250 tuhande ning Janno Kell (AS Veeseadmed) ja Armin Kõomägi kumbki 100 tuhandega. Kui panna juurde veel Tiit Pruuli 50 tuhande, Tullio Liblik ning Ants Ink (tõesti Roheline Ring) 25 tuhande ja Arvo Kost 21 tuhandega, on juba miljon suurelt täis. Ilmselt oli hädasti vaja saada endale vähemalt keskkonnaministri koht, aga ma võin ka eksida. Nii et uued näod, aga vanad tuuled ja vanad sõbrad.
Parteitud suursponsorid |
|
|
|
|
| |
| Reform | IRL | Rohelised | Rahvaliit | Kesk | Kokku |
Sõõrumaa, Urmas | 2 000 000 | 2 000 000 |
| 1 500 000 | 2 000 000 | 7 500 000 |
Kruuda Oliver | 1 500 000 |
|
| 1 500 000 | 1 550 000 | 4 550 000 |
Arakas, Arti | 2 600 000 |
|
|
|
| 2 600 000 |
Vooglaid, Märt | 1 500 000 |
|
| 500 000 |
| 2 000 000 |
Luman, Toomas | 1 100 000 | 300 000 |
|
|
| 1 400 000 |
Aava, Tiit | 600 000 |
|
| 450 000 |
| 1 050 000 |
Helenius, Joakim Johan | 1 000 000 |
|
|
| 1 000 000 | |
Seppik, Siim |
|
|
|
| 875 000 | 875 000 |
Seppik, Sulev |
|
|
|
| 875 000 | 875 000 |
Kell, Janno | 250 000 |
|
| 250 000 | 250 000 | 750 000 |
Siff Endel | 500 000 |
|
| 200 000 |
| 700 000 |
Sarri, Andres | 300 000 |
|
| 300 000 |
| 600 000 |
Värnik, Peeter | 300 000 |
|
| 300 000 |
| 600 000 |
Berzin, Aivar |
|
| 550 000 |
|
| 550 000 |
Aare, Annus | 500 000 |
|
|
|
| 500 000 |
Hansar, Marje |
|
|
|
| 500 000 | 500 000 |
Jõeleht, Kaido | 250 000 | 250 000 |
|
|
| 500 000 |
Rihvk, Tõnis |
|
|
|
| 500 000 | 500 000 |
Avila, Andri | 250 000 |
|
|
|
| 250 000 |
Teder, Hillar |
|
|
|
| 500 000 | 500 000 |
Undrest, Mihkel |
|
|
|
| 500 000 | 500 000 |
Kaldoja, Väino | 200 000 | 200 000 |
|
|
| 400 000 |
Lõhmus, Rain |
|
| 250 000 |
|
| 250 000 |
Volohhonski, Vladimir | 210 000 |
|
|
|
| 210 000 |
Laidvee, Anneli |
|
|
|
| 200 000 | 200 000 |
Tromp, Toomas |
|
|
| 200 000 |
| 200 000 |
Kokku | 12 060 000 | 3 750 000 | 800 000 | 5 200 000 | 7 750 000 | 29 560 000 |
Pingerea esiots on niigi üldteada. Samas tuleks teatud reservatsioonidega suhtuda mõnedesse numbritesse ja nimedesse. Märt Vooglaid on ju Reformierakonna liige ja tema 1,5 milj suurune annetus tuleks siit tabelist maha võtta. Vennad Seppikud küll ametlikult ei kuulu Keskerakonda nagu Marje Hansargi, aga perekondlikult on nad Keskiga seotud. Nii et üldsumma kukuks seega küll 26 miljoni piirile, kuid ikkagi on see ülisuur summa ja läheneb kolmandikule kõigist kampaania jooksul makstud kuludest. Ning erakondadest on kõige rohkem selliste sponsorite raha kokku ajanud Reform, Kesk ja Rahvaliit ehk eelmise koalitsiooni liikmed.
Kes aga on annetanud mitmele parteile? Neljale on andnud Urmas Sõõrumaa, kolmele Oliver Kruuda ja Janno Kell. Kahte erakonda on eelistanud Märt Vooglaid, Toomas Luman, Tiit Aava, Endel Siff, Andres Sarri, Peeter Värnik, Kaido Jõeleht ja Väino Kaldoja. Ülejäänud nn mitmenaisepidamist ei harrasta ja annavad raha ainult ühele.
Kuidagi kahtlane tunne tekib. Kui Eestis on võimalik leida paar tosinat rahameest, kes annavad kokku raha rohkem kui tuleb eelarvest - ning ongi järjekordsed valimised tehtud - tekib tunne, et miski on mäda...
Kordan seetõttu mõtteid, mis kirjas sama teema eelmises ülevaates.
Ilmselt on tõsi taga õiguskantsleril - parteide rahastamises tuleb kord majja lüüa. Ning ega ilmaasjata sõdinud mõned erakonnad vanas Riigikogus selle arvamuse vastu. Põhiküsimusele on ju vastus saamata - kuidas tasuvad erakonnad parteitute sponsorite tehtud suurannetuste eest? Mida teha - kas uuesti lubada annetada juriidilistel isikutel? Või jätta erakonnad annetustest hoopiski ilma, et ainult riigieelarvest saadud summade kasutamist saaks kontrollida riigikontroll? Või kehtestada valimiskampaaniaks kasutatavate summade ülempiir?
Küsimusi on palju, selgeid vastuseid aga pole. Siiani aga jätkub sogases vees erinevate parteiliste vapiloomade kalapüük, kus konksu otsa tõmmatakse meid, olgu me või kõrgema võimu kandja.
Ning nii taadid kui Tiidud ei tohiks kalapüügil vähemalt vett sogaseks ajada.
