VALLO KRUUSER
98. sünnipäev jääb ära. Paul Luhtein on lahkunud. Tüpograaf, graafik, presidendi ametiraha looja, kes veel. ERKI graafikakateedri kardetud õppejõud, klassik, kelle ametlikult tunnustet looming sobis nii Pätsu, Käbini, Meri kui Rüütli aega.
Mida väärtustada nii kõrges eas surnud inimese eluteel? Kas õnnestunud teenetemärke? Raamatukujundusi? Rahvuslikul ornamendil põhinevat kirjatüüpi? 1934. aasta Tallinna ­Kunstihoone avamisplakatit? Karmi pedagoogikat? Isepäisust? Või hoopis oludega kohanemist? Oskust elada kaua ja tegusalt?
Disainer Ivar Sakk on avaldanud imestust selle üle, et kuidas Luhteinal õnnestus õppida Saksamaal ja samas ­Bauhausist mööda minna. See oli võimalik.
Luhtein tähendas konservatiivsust ja kas see oli halb? Ei. See oli ametlik disainikeel, ülim professionaalsus, möödaminek kahtlastest uutest asjadest.
Ja karisma. Eesti Kujundusgraafikute Liidu jõulupidudel oodati, kas Luhtein tuleb. Ja Siima Škop? Klassikute kohalolu kaunistas pidusid...
Kui aastatel 1931–1932 täiendas ­Luhtein ennast Leipzigis, siis 1940ndatel kuulus ta kurioossel kombel Jaroslavli Eesti kunstiansamblitesse. Kui 1936. aastal kujundas ta Riigivapi teenetemärgi ja selle keti, siis 1952. aastal kavandas ta juba Eesti NSV riigilippu. Ligi 40 aastat oli ta graafikakateedri juht ja õpetaja.
 Mida hüüda järele igasse aega sobitunud õukonnakunstnikule?
Kas ei ole selline oludega leppimine, pärivoolu ujumine just see ehe eestluse elujõud? Päris aus olles, kas just Luhtein pole meie rahvuse õiglane peegelpilt? Veidi auahne, kuid samas leplik? Võimuvahetuste kiuste oma tööd armastav? Pigem kaalutlev ning mõistlik kui tundlev ja tormav. Nii heas kui halvas mõttes moodi järgiv, kuid ometi südames traditsioone ausatav jne.
Mida temalt õppida? Et elu väärib elamist ja päevad noppimist?