Peaministri suur saladus
“Põhimõtteliselt ei olnud ega saanud mul olla mingisugust suhet sellega, mis toimus 2. veebruaril 1988 Tartus. Ei olnud ma ei ühel pool, ei teisel pool.”
Sellise vastulause saatis peaministri büroo tänavu 16. mail Eesti Päevalehele. Ajaleht oli meenutanud juba aastaid ringi hulkuvat väidet, et noor Andrus Ansip osales rahvuslaste meeleavalduse mahasurumises. Tegemist oli Tartu rahu aastapäeva esimese eestimeelse tähistamisega nõukogude ajal.
Võimud ei andnud Lagle Parekile ja tema kaaslastele Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustamise Eesti grupist miitinguks luba. Kui inimesed ikkagi tänavatele läksid, ootas neid ees Tallinnast kohale toodud, kumminuiade ja kilpidega eriüksus. Rahva ja koertega patrullivate miilitsate vahel puhkes üksikuid kokkupõrkeid, millega kaasnes vahistamisi.
7. veebruaril mõistsid kuus Tartu ülikooli
õppejõudu eesotsas Marju Lauristiniga ajalehes Edasi
võimude käitumise hukka: “Ebaadekvaatsete jõumeetodite
demonstreerimine suurendas pingeid ja kokkupõrgete
tõenäosust linna tänavail.”
Mida keegi
tollastest võimumeestest seoses 2. veebruariga täpselt tegi, pole
tänaseni teada.
31aastane Ansip töötas tollal
Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) Tartu rajoonikomitee
organiseerimisosakonna juhatajana. Süüdistused tema aadressil on
lähtunud kahest rajoonikomitee dokumendist, mille originaale hoitakse
riigiarhiivis.
“Vaenlane on muutunud
tugevamaks”
Esimene dokument on EKP Tartu rajoonikomitee
organiseerimisosakonna nõupidamise käsikirjaline protokoll 15.
jaanuarist 1988. Rajooni põllumajandusettevõtete
parteisekretäridega peetud koosolekut juhatas Andrus Ansip.
Koosoleku algul rääkis rajoonikomitee sekretär Maie Nisu
uudiseid Tallinnast EKP Keskkomiteest. Hiljuti oli Moskva Balti
liiduvabariikide juhtidele tärkava rahvusluse pärast pähe
andnud.
“Viimasel ajal esineb natsionalistlikke
ilminguid, vabariigis kogutakse allkirju stalinismi ohvrite monumendi
püstitamiseks,” tutvustas Nisu keskkomitee käsulaudu.
“Vaenlane on muutunud tugevamaks. Tuleb suurendada
parteiorganisatsioonide mõju, prognoosida ideoloogilist situatsiooni, et
edestada vaenlast. Teha kõik, et rahvustevahelised suhted oleks
rahuldavad, poleks pingeid. Kui on inimesi, kes ideoloogiliselt ei ole
nõus, anda vastulöök.”
“Praegu
valmistutakse Pareki jt poolt, et 24. veebruaril tähistada kodanliku riigi
aastapäeva. Kogutakse allkirju, isegi Tartu KEKis. Selles osas pole vaja
paanikat, kuid vestelda inimestega. Küsida, miks antakse allkirju, mis
mõtted neil on, kui vaja, küsida rajoonilt abi.”
Keskkomitee oli võtnud juba 13. novembril 1987 vastu otsuse
vastupropaganda tegemise kohta. Selle kohaselt tuli “rääkida
eesti ja vene ajaloolisest sõprusest”. Parteisekretärid pidid
teadma hävitatud vabadussõja ausammaste asukohti ja oskama
rääkida kodanlikust vabariigist.
Seejärel
võttis sõna külaline, KGB ohvitser Albert Gektor.
Tšekist hoiatas, et “kaadrinatsionalistid” toetuvad
välisabile: “Lääs mobiliseerib teraviku Baltikumi vastu.
Väljaastumisi tehakse pimedas, kalmistutel, valgekaartlaste kalmudel ja
kirikutes. Igas linnas on nende kuraator. Kui kedagi arreteeritakse, on
dublandid.”
“Kui aktsioon ei õnnestu, ikkagi
protesti avaldavad, asetavad akendele küünlaid, et rahvas elaks
taassünni tähe all. Tartus leiti lendlehti venelaste vastu. Tegutses
raudteejaamas ja Annelinnas
grupp noori.”
Gektor pakub välja, et Tartus tuleks
moodustada tuhandest inimesest koosnev aktiiv. See peaks minema natsionalistide
kogunemisele ja selle blokeerima.
Ansip võtab sõna
viimasena. Ta räägib Vanemuise saalis toimuvast
tööeesrindlaste kokkutulekust, kus esinevad Silvi Vrait ja
Tõnis Mägi.
Koosoleku protokoll lõpeb Ansipi
mõttega: “Parteisse vastuvõtu küsimus tähtis,
mõjujõudu vaja tõsta.”
2005. aastal
peaministriks saades ütles Ansip Ekspressile, et sellist koosolekut
tegelikult polnud: “Dokument on fabritseeritud! Neid protokolle kirjutati
tagantjärele, nagu vaja oli.”
Igastahes on Prangeli poolt
käsitsi kirjutatud protokoll antud riigiarhiivile üle koos teiste
rajoonikomitee paberitega.
Vastupropaganda
operatiivgrupp
Teine paber on rajoonikomitee büroo istungi
salajane protokoll 28. jaanuarist 1988. Üks päevakorrapunkt on
“Parteialgorganisatsioonide ülesannetest natsionalistlike ilmingute
ja korrarikkumiste ärahoidmiseks Tartu rajoonis seoses läheneva
kodanliku Eesti Vabariigi aastapäevaga”.
Rajoonikomitee esimene sekretär Peep Tarre ja teised
sõnavõtjad räägivad, et:
“Võidakse
kasutada kodanliku Eesti Vabariigi sümboolikat, lendlehti, rikkuda
avalikku korda.”
“On andmeid, et
“initsiatiivgrupi” liikmed teevad juba praegu nimetatud
ürituseks propagandat ning koguvad allkirju toetuseks ehitada Tallinna
“stalinismiohvrite mälestussammas” ning
nõukogudevastasele kirjale “pöördumine eesti rahva
poole”.”
“Allkirjade kogumisi on olnud ka Tartu
rajoonis. Mõnedes parteialgorganisatsioonides ollakse passiivsed, ei
teata töökollektiivi meeleolusid tekkinud ideoloogilises
situatsioonis.”
Osakonnajuhataja Andrus Ansip osaleb istungil, kuid
protokolli järgi sõna ei võta.
Rajoonikomitee
büroo otsustab alustada ulatuslikku vastupropagandat. Näiteks tuleb:
“Korraldada eriplaani alusel kohtadel hästi
läbimõeldult Nõukogude armee ja sõjalaevastiku 70.
aastapäeva tähistamine.”
“Selgitada välja
koos parteisekretäridega aktivistid vastupropagandaalaseks tegevuseks ja
viia läbi seminar regulaarselt kord nädalas eriplaani
alusel.”
“Parteisekretäridel tutvuda oma
töökollektiivi liikmete meeleoludega, selgitada välja
natsionalistlikke põhimõtteid kandvad inimesed ning viia nendega
läbi individuaalset kasvatustööd.”
Vastupropagandat hakkab juhtima spetsiaalne 22-liikmeline operatiivgrupp, mis
peab nõu igal esmaspäeval. Peale parteiametnike kuulub sinna
kohaliku omavalitsuse esindajaid, nagu Tartu rajooni täitevkomitee esimees
Robert Närska. Grupi liige on ka Ansip.
Mõlemas
protokollis räägitakse korduvalt 24. veebruarist. Sellele eelneva 2.
veebruari ehk Tartu rahu aastapäeva kohta pole sõnagi.
Ka pole teada, et rajoonikomitee operatiivgrupist oleks jäänud maha
ühtki dokumenti.
Tänavu aprillis kommenteeris Ansip 20 aasta
taguseid sündmusi Päevalehele järgmiselt: “Mina
töötasin EKP Tartu rajoonikomitees. Sel ei olnud küll mitte
mingisugust suhet sellega, mis toimus Tartu linnas. Neid asju juhiti ikka
hoopis kuskilt kõrgemalt poolt.”
“Iseloomult halb, kuid tark”
Eesti Ekspress tutvus
riigiarhiivis kõigi 1971.–1989. aastal loodud komsomoli ja
kompartei paberitega, mis võisid kajastada Andrus Ansipi tegevust.
Kokku mitme tuhande lehekülje läbi vaatamisel ilmnes kaks seni
tundmatut dokumenti.
25. novembril 1988 toimus EKP Tartu rajoonikomitee
konverents, millest võttis osa 374 kommunisti.
Rajoonikomitee
liikmete valimisel kogus Ansip 267 poolthäält ja osutus valituks.
Samas võis kandidaatidele anda ka vastuhääli ning Ansip sai
neid ülekaalukalt teistest rohkem – 107.
Konverentsile
järgnes samal päeval rajoonikomitee pleenum. Nüüd asuti
valima uut juhtkonda. Rajoonikomitee esimene sekretär Peep Tarre
esitas teise sekretäri kandidaadiks Ansipi.
Mõte
Ansipi kandideerimisest oli sündinud 16. augustil rajoonikomitee
organiseerimisosakonna töötajate ja parteisekretäride
nõupidamisel. Idee käis välja Koosa sovhoosi
parteisekretär Rein Salumets.
Ansip vastas talle tehtud
ettepanekule nii: “Oma edaspidised plaanid olen sidunud
majandustööga. Samas ei pea ma õigeks keelduda kandideerimast,
kui kommunistid leiavad mu parteitööl vajalikuma olevat kui
majandustööl. Praegune parteitöö mulle meeldib.”
Niisiis oli Ansip rajoonikomitee ametlik kandidaat teise
sekretäri kohale. Nüüd juhtus pleenumil midagi ootamatut.
R. Kuku tegi ettepaneku valida teiseks sekretäriks Ants
Verliin. Tartu rajooni täitevkomitee esimees Robert Närska seadis
üles Urmas Tensingu kandidatuuri.
“On vaja teada,
millega hakkab tegelema teine sekretär,” nõudis J. Kalm.
“Ideoloogiatööga,” vastas Tarre.
Seejärel esitas Ansip oma poliitilised seisukohad. Need kantakse ka
pleenumi protokolli: “Toetab Eesti NSV suveräänsust,
kodakondsust ja keeleseaduse vastuvõtmist. Leiab, et on vaja rohkem
tööd teha, et muuta meie igapäevane elu paremaks.”
Järgmisena võttis sõna Robert Närska:
“Kas sinu seisukohad on praeguseks tõeliselt muutunud
võrreldes selle aasta veebruarisündmustega Tartus? Sinu arvates
eksisteerib alati kaks seisukohta – Sinu oma ja vale seisukoht. Oled
poliitiline prostituut.”
Ansip: “Ma pole kusagil
veebruarisündmusi valgustanud. Tookordne minu seisukoht oli EKP
Keskkomitee seisukoht. Olen poliitilistelt vaadetelt radikaalne. Oma arvamuse
eest olen võimeline võitlema ja kaitsma seda.”
Seepeale tegi Kalm ettepaneku Ansipi kandidatuur maha võtta.
A. Kislova: “Meil pole õigust kellelegi silte külge
kleepida. Ansip on iseloomult halb poiss, kuid ta on tark poiss. Arvan, et ta
on tugevam kui sm Tensing.”
Tekkinud olukord oli saalis
viibinud kommunistidele täiesti uus. Esimest korda said nad osaleda
demokraatlikel, mitme kandidaadiga valimistel. Kuna Ants Verliini kohal ei
viibinud, tõmmati tema nimi maha.
Pleenumit juhtiv EKP
Keskkomitee büroo liige Tallinna Polütehnilise Instituudi rektor
Boriss Tamm kuulutas välja salajase hääletuse.
Ansip
sai 32, Tensing 34 häält. Teise hääletamisvooru
võitis Tensing selgelt 45:31.
Pole kahtlust, et riigiarhiivis
hoitava pleenumi protokolli kujul on tegemist ehtsa dokumendiga. Omal ajal
salajasele paberile on löödud rajoonikomitee tempel ning selle
õigsust kinnitab esimese sekretäri Peep Tarre allkiri.
“Milles seisneb minu viga?”
Mis 25. novembril 1988 rajoonikomitee konverentsil ja pleenumil õieti
juhtus? Miks oli nii palju kommuniste tänase Reformierakonna esimehe ja
Eesti peaministri vastu? Mida tähendas Robert Närska küsimus? Ja
Andrus Ansipi vastus?
Ansipi jutust saame teada, et ta esindas
veebrua
ris 1988 EKP Keskkomitee seisukohta. See oli aeg, kus Eestit juhtis Karl Vaino
ning sinimustvalge lipp oli keelatud. Mõni kuu hiljem vahetus Eestis
võim ning uus parteiliider Vaino Väljas kuulutas varasema
poliitika tagurlikuks.
Protokollist ei selgu, millist
veebruarisündmust Ansip mõtleb. Kas 2. veebruari, kui miilits ajas
Tartus meeleavaldajaid laiali? Või rahulikumalt möödunud 24.
veebruari?
Ansipiga samas ruumis viibinud kommunistidele pidi see
üheselt selge olema.
Vastuse sellele olulisele küsimusele
annab neljas dokument. See on kolm päeva pärast pleenumit, 28.
novembril peetud rajoonikomitee aparaadi nõupidamise protokoll.
Ansipi läbikukutamine tõuseb koosoleku kõige
tähtsamaks teemaks. Esimene sekretär Peep Tarre nõuab:
“Aparaadi töötajad peavad välja selgitama, kes tegi
vastupropagandat sekretäride kandidaatide kohta.”
Valimiskaotuse tagamaadest räägib Ansip ise: “Käesoleva
aasta 2. veebruar oli selline situatsioon, mil ilmus Edasis Kadastiku artikkel
“Kättpidi suures poliitikas”.”
Tegemist oli
tol ajal suurt tähelepanu äratanud artiklisarjaga, mis portreteeris
Lagle Parekit ja tema kaasvõitlejaid. Mart Kadastik kirjutas seal, et
tema arvates ei toonud Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustamist
nõudnud Hirvepargi meeleavaldus eesti rahvale kasu.
Aga
laseme Ansipil edasi rääkida: “Kõik me olime väga
vastakatel seisukohtadel. Anda praeguses olukorras selle päeva
seisukohtadele hinnangut ei ole objektiivne. Milles seisneb siis minu
viga?”
“See, et ma armastan vaielda ja seisukohtasid
kaitsta? Kas siis arvamuste erinevuse võitlus võib üle
kanduda eriarvamust kandvale objektile?”
Sõna
võtab keegi Ansipile alluv orgosakonna instruktor: “Oleme stagnatsiooni kammitsates. Olla hea inimene – see
ei ole eriala. Inimeses on vaja hinnata ajusid. Ansip on tõeline
parteitöötaja. Tema on meie osakonna aju.”
Peaministri saladus
Mida Ekspressi poolt
riigiarhiivist leitud dokumentide põhjal võib peaminister Andrus
Ansipi kohta uut öelda?
Esiteks oli teise sekretäri
valimistel äpardumine mehele valus hoop.
Teiseks oli tal mingi
nõukogulik seos 2. veebruaril 1988. aastal Tartus toimunud
vägivaldsete sündmustega.
Kolmandaks pidas Ansip just
seda seost põhjuseks, miks teised kommunistid teda pärast laulvat
revolutsiooni ei usaldanud.
See seos on tänaseni peaministri
saladus.
Peagi pärast parteilise karjääri luhtumist suundus Andrus Ansip ärisse.
- 1971: Tartu 5. keskkooli õpilane. Astub 8. klassis komsomoli, valitakse kooli komsomolikomiteesse.
- 1974: Alustab õpinguid Tartu ülikoolis. Valitakse keemiaosakonna komsomolibüroo liikmeks, ülikooli komsomolikomitee liikmeks. Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva Leevaku rühma komissar.
- 1975: Valitakse ülikooli komsomolikomitee organisatsioonilise töö sektori juhatajaks. Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva Väimela rühma komissar.
- 1976: Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva Vigala rühma komandör.
- 1977: Valitakse keemiaosakonna komsomolibüroo sekretäriks. Käib Ungaris turismireisil. Eesti Õpilasmaleva Tartu piirkonna komissar.
- 1978: Astub kommunistlikku parteisse. Käib Rumeenias ja Bulgaarias turismireisil. Eesti Õpilasmaleva Tartu piirkonna komandör.
- 1979: Lõpetab ülikooli orgaanilise keemia erialal. Asub tööle ülikooli orgaanilise keemia kateedris insenerina. Valitakse keemia osakonna parteibüroo sekretäri asetäitjaks organisatsioonilise töö alal.
- 1980: Käib Jugoslaavias turismireisil. Eesti Õpilasmaleva Tartu piirkonna komissar. Septembrist teenib aega Balti laevastikus, sõjaväeosas nr 63413, Tallinna Linnahalli kõrval asuvas 414. sõjaväeehitussalgas. On roodukomandöri asetäitja poliitalal, väeosa komsomolikomitee ja parteibüroo liige.
- 1982: Nõukogude armeest arvatakse reservi vanemleitnandina. Asub tööle ülikooli üld- ja molekulaarpatoloogia instituudi röntgenkontrastainete laboratooriumi vaneminsenerina.
- 1983: Valitakse instituudi parteibüroo sekretäri asetäitjaks organisatsioonilise töö alal. Instituudi rahvakontrolligrupi esimehe asetäitja.
- 1984: Ungaris Veszprémi Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva rühmakomandör.
- 1985: Kutsutakse EKP Tartu Rajoonikomitee tööstus- ja transpordiosakonna instruktoriks. Kultuuritöötajate ametiühingu Tartu rajoonikomitee esimehe asetäitja. Karskusühingu EKP Tartu Rajoonikomitee algorganisatsiooni esimees. Tartu rajooni seltsimehelike kohtute ühiskondliku nõukogu liige.
- 1987: Kinnitatakse EKP Tartu Rajoonikomitee organiseerimisosakonna juhatajaks.
- 1987–1989: Õpib Eesti Põllumajanduse Akadeemias agronoomiat.
- 1988: Kandideerib edutult EKP Tartu rajoonikomitee II sekretäri valimistel.
- 1989: Vabastatakse EKP Tartu rajoonikomitee organiseerimisosakonna juhataja ametikohalt seoses üleviimisega teisele tööle: Nõukogude-šveitsi ühisettevõtte Estkompexim Tartu filiaali juhataja asetäitjaks.
Allikas: Riigiarhiiv