Kummaline on vaadata, kuidas maailm on sõna otseses mõttes hirmust hulluks läinud. Plastikkombinesoonides haigla maskidega kaasreisijad lennukites (mis on täiesti mõttetu, sest isegi parim filter kestab vaid kaks tundi ning võttes maski peast piirivalves, turvakontrollis ja lennukis vee joomiseks kaob ju igasugune “kaitse”). Eriti põnev on vaadata, mis valikuid inimesed kriisiolukorras teevad — kes kardab kõiki võõraid ja isoleerib end vs. kes püüab hoopis teisi aidata. Isiklikult usun, et sellest epideemiast saame me läbi vaid koostööd tehes, üksteist aidates, mitte riigipiire sulgedes ja rahvaid üksteisest isoleerides. Jah, käte pesemine ja mõistlik ajutine sotsiaalne distants on vajalikud, aga kas epideemia varjus mobiiltelefonide kaudu meie kõigi asukoha jälgimine või väljamaalastel riiki sisenemise keelamine on mõistlik? Äkki tasuks meil sellest viirusest hoopis õppida ja oma elu muuta? Minu arvates on tänane epideemia selge märk looduse poolt, et me lõpetaksime maakera (loe: oma kodu) lõpmatu saastamise, ületarbimise, loomade väärkohtlemise, põlismetsade maha raiumise…ja kui me seda hoiatust praegu kohe kuulda ei võta, siis oleme varsti silmitsi palju laastavamate epideemiatega. Maakera on lihtsalt käivitanud oma immuunsüsteemi, et tõrjuda viirust nimega “inimkond” — tehkem siit omad järeldused — kas ja mida ma ise oma elustiilis saan täna kohe muuta?”