Peeter Rebane: maakera käivitas immuunsüsteemi, et tõrjuda viirust nimega inimkond

Tänases Ekspressis kirjutame, kuidas koroonakriisi ajal on välismaalt koju aidatud üle 2000 eestlase. Oma seiklusi meenutab ka ettevõtja Peete Rebane.

“Meil läks 8 päeva, et koduteele asuda. Olime nimelt 32-päevasel ekspeditsioonil Antarktika sügavustes koos Scott Polar Research Institute’iga. Alustasime Uus-Meremaalt ja lõpetama pidime Argentiinas. Seilasime kaugele lõunasse McMurdo uurimisjaamani välja, külastasime kapten Scotti ekspeditsiooni maja, sh koos kapten Scotti pojatütrega. Eriti põnevaks läks tagasi seilates, kui Argentiina teatas vaid päev enne maabumist, et nad meid enam maale ei lase (kuigi olime üks viirusevabamaid kohti maailmas:)). Nii pidime veel nädal aega edasi põhja poole purjetama, aga õnneks Uruguay võimud (Eesti riigiametnike aktiivse ja tänuväärse abiga) lubasid meid maale. Päris naljakas tunne oli, sest lennujaama sõitsime kahe politseiauto ja nelja politsei mootorratta eskordi all. Kõik ristmikud suleti teel, nagu presidendi visiidil. Eks nad hoolitsesid selle eest, et me mitte mingil juhul liiklusõnnetusse ei satuks (ja seega kohalikku haiglasse) mis meie vaatenurgast oli muidugi tänuväärne. Edasine sõit kulges väga rahulikult ja meeldivalt, kolme lennuga Helsingisse ja sealt juba edasi Tallinna poole. Helsingi lennujaamas läks pea tund aega, et piirivalvest läbi murda, sest mitte keegi ei teadnud, kuidas peaks käituma. Nende endi sõnul muudetakse Soomeski reegleid kolm korda päevas.

Kummaline on vaadata, kuidas maailm on sõna otseses mõttes hirmust hulluks läinud. Plastikkombinesoonides haigla maskidega kaasreisijad lennukites (mis on täiesti mõttetu, sest isegi parim filter kestab vaid kaks tundi ning võttes maski peast piirivalves, turvakontrollis ja lennukis vee joomiseks kaob ju igasugune “kaitse”). Eriti põnev on vaadata, mis valikuid inimesed kriisiolukorras teevad — kes kardab kõiki võõraid ja isoleerib end vs. kes püüab hoopis teisi aidata. Isiklikult usun, et sellest epideemiast saame me läbi vaid koostööd tehes, üksteist aidates, mitte riigipiire sulgedes ja rahvaid üksteisest isoleerides. Jah, käte pesemine ja mõistlik ajutine sotsiaalne distants on vajalikud, aga kas epideemia varjus mobiiltelefonide kaudu meie kõigi asukoha jälgimine või väljamaalastel riiki sisenemise keelamine on mõistlik? Äkki tasuks meil sellest viirusest hoopis õppida ja oma elu muuta? Minu arvates on tänane epideemia selge märk looduse poolt, et me lõpetaksime maakera (loe: oma kodu) lõpmatu saastamise, ületarbimise, loomade väärkohtlemise, põlismetsade maha raiumise…ja kui me seda hoiatust praegu kohe kuulda ei võta, siis oleme varsti silmitsi palju laastavamate epideemiatega. Maakera on lihtsalt käivitanud oma immuunsüsteemi, et tõrjuda viirust nimega “inimkond” — tehkem siit omad järeldused — kas ja mida ma ise oma elustiilis saan täna kohe muuta?”