PROPAGANDA TÖÖTAB: Kui sulle näidatakse 78 tundi nädalas sõjafilme ja korrutatakse, et su vanaisad võitsid sõja, siis on raske aru saada, mis okupatsioonist siin veel räägitakse. TERJE LEPP / EPL

Mustavalgetriibulises hommikumantlis istub Volk mahukas tugitoolis, pea sassis ja habe turris, antiigileksikonid ja sõnaraamatud käeulatuses.

Öö on ta veetnud televiisorist snuukeri MMi medalikohtumisi jälgides. (Snuuker on piljard.) Nüüd läidab ühe sigareti teise järel; sihib ühe silmaga AK uudiseid; valab õlut; hüüab “emmet” (abikaasa Maria), et see otsiks üles, kus on telekapult; tutvustab oma pooleliolevat tõlketööd – Shakespeare’i näidend “Perikles”, mis on “kõige segasem näidend”, mida Inglise geenius iial on kirjutanud; ja ootab televiisorist venelaste vestlusringi pronksmehe teemal.

Volk: “Vaata. On üks tähtis asi, millele ma tahaks rõhuda ja mis mind kõige rohkem nende märatsejate puhul häiris. Mitte see, et nad valimatult poodide aknaid lõhkusid, vaid et nad trampisid Euroopa Liitu ­kuuluva riigi pealinna tänavatel ja karjusid “Rossija, Rossija!””

Volk klõpsib laual olevaid välgumihkleid – et missugune neist töötab ja missugune ei.
“See näitas järjekordselt, et Venemaal ei ole kunagi olnud konkreetseid piire. Katsu sa venelasel lasta joonistada Venemaa piire! Sellist asja nagu Venemaa piir pole võimalik joonistada! Venemaa on lihtsalt seal, kus venelane elab.”
Suits saab põlema.

“Kui neile öelda, et mingu nad koju, siis nad ei saa sellest aru. Kuhu nad peaksid minema!? Brighton Beach Ameerikas on nende jaoks samuti Venemaa. Ta võib elada 30 aastat Ameerikas, ta ei ole inglise keelt ära õppinud. Sa küsid ta käest New Yorgi tänaval: kak u vas s angliskim?

Ta vastab: S angliskim u menja no. Kusjuures ta hääldab seda “no”, mitte “nõu”.”

Volk esitab sketši New Yorgi venelasest suure sisseelamisega ja naerab pärast kaua aega. Ja siis peab pausi. Ta peab üldse pikki pause ja valib sõnu ja tõdeb, et olgugi, et on ise venelane, ütleb siinsetest venelastest rääkides nemad ja eestlastest rääkides meie.

“Mis sa arvad, mis meie venelasi rohkem möllama ajas – kas see, et nad on totaalselt mõjutatud Vene telekanalitest, või see, et neil Eesti riigis tõesti on vilets ja ängistav elu?”
Volk: “Need on kaks teineteist toetavat asja. Kui äng on sees, siis saab see hoolikat toetust Vene meediakanalitelt. Vaata!”

Volk haarab telekapuldi (see polnudki kadunud) ja kukub klõpsutama.

“Need on siin kõik Vene kanalid. Siit saad uudiseid, siit, näe, tuleb sõjafilm. Näe, Vene­maa muudkui võitleb ja vabastab. Putini poolt tuleb selline jutt, et “meile tullakse ­kallale”. Igalt poolt...

Kui olla pidevalt sellise meedia mõju all, tekib kohalikul vene elanikkonnal hirm – meile tehakse liiga!”

“Miks Vene propaganda nii tõhusalt toimib?”

Volk: “Kirjaoskus on olnud Venemaal alati üsnagi kehv. Põhiline, mida loeti, oli pühakiri, mis oli ilma kommentaarideta tõsi ja õige. Sellest tekkis arusaam, et kõik, mida loetakse, on õige ja püha ja vääramatu.

Ja kuna ka nõukogude ajal oli külas üksainuke inimene, kes oskas lehte lugeda, siis oli iga rida, mida ta teistele Iljitši lambikese valgel ette luges, vaieldamatu tõde.

Kui infokandjaks muutusid raadio ja televisioon, siis muutus ka sealt kuuldud iga lause automaatselt vaieldamatuks tõeks.”

“Peab olema energiat, et olla teistega opositsioonis.”

Volk: “Jaa, aga energia on neil tohutu!”

Vahepeal tuleb Volgile kõne Moskvast. Abikaasa Maria käib ringi, toob termosega teed, sidrunit. Kantseldab retriiverit, kellel nimi on Rjurik. Sätib siit-sealt, läheb teise tuppa, istub arvuti taha.

Volk: “Nad ei jaga iial ära, mis toimub. Nad on ju võitjad, nad on võidetud maal. Nad ei saagi iialgi aru, milles neid süüdistatakse. Kogu aeg oled majoriteet ja muutud siis äkki minoriteediks – see on tõesti raskesti arusaadav. Kui Jermak läks Siberisse, siis ta ju vabastas Siberi, mitte ei vallutanud!”

Volk naerab kähinal.

“Mis tehti pronkssõduri teisaldamisel valesti?”

Volk jääb mõttesse. Valab õlut.

“See on nüüd tagantjärele jutt, aga...”

Volk esitab iseendale valjul häälel rea küsimusi.

“Kas pronkssõduri teisaldamine oli õige? – Jah, oli!

Kas teisaldamise  v i i s  oli õige? – Mitte nii väga!

Kas teisaldamise  p õ h j e n d u s  oli õige? – Põhjendus oli  r a u d s e l t  vale!

Ausambale ei oleks tulnud läheneda nagu okupatsiooni sümbolile, vaid kui hauamonumendile. Kõigepealt oleks pidanud ametlikult ja valjult pöörduma Vene riigi poole. Et teie kodanikud on siia maetud ja hauarahu ei ole tagatud. Ja kas te ei aitaks meil teostada väljakaevamisi ja identifitseerida sugulasi.”

Volk puhub suitsu lae alla ja naerab kavalalt.

“Poleks olnud mingeid probleeme.”

Maria tuleb teeb
akna lahti ja ütleb, et kui akna all on külm, siis võib midagi peale võtta.
Teles algab “Foorumi” erisaade pronkssõdurist, kus Inimõiguste Teabekeskuse juhataja Aleksei Semjonov pahandab Eesti politsei toorutsemise pärast. Ta pälvib Volgi terava kriitika.

Stanislav Tšerepanov (Vene Erakond Eestis) räägib, et siinsed venelased peaksid olema Eestimaa patrioodid, ja pälvib selle eest Volgi siirad kiiduavaldused!

“Mis oleks siis, kui oleks selle kuju jätnud – mis sellest, et käivad kaks korda aastas kesklinnas joomas?”

Volk naerab. Lonksab õlut. Ja läidab sigareti.

“Tead. Mu sõbra tütrel oli täna eetika eksam. Ja see tuletas mulle meelde minu kunagist eetika
eksamit lavakunstikateedris.

Ma tulin Kivimäelt taksoga, oli 9. mai. Ja keset Vabaduse puiesteed hääletas üks rinnuni habemega vanake, kuuehõlmad olid ordeneid täis riputatud. Ma lasksin takso kinni pidada ja võtsin veterani peale. Tal oli rinnuni habe ja mul olid rinnuni juuksed. Aga mul ei olnud ühtki ordenit! (Volk naerab kähinal)

Ta oli õnnelik, et sai minuga kesklinna, et viia pronkssõdurile nelgid ja tähistada Nõukogude sõjameeste võitu fašistlike vallutajate üle. Ja mina olin õnnelik, et tema oli õnnelik.

Ma läksin eksamile, tõmbasin pileti ja mulle tuli teema “ülev”. Ja ma rääkisin eksamikomisjonile ülevast tundest, mida tundis rinnuni habemega taat. Ma rääkisin siiralt, missugust ülevat tunnet tundsin ma hommikul, kui rinnuni habemega mehel oli hea meel, et minusugune karvane võttis ta peale ja viis ta sinna. Tal oli hea meel ja mul oli ka hea meel...”
Volk naerab.

Kas me ei peaks venelasi meelitama sellega, et püstitame väljapaistvatele kultuuri- ja ühiskonnategelastele mälestusmärke? Lasen peast läbi inimõiguste eest võidelnud ­Sahharovi ja filmirežissö&a mp;o uml;r Tarkovski ja nalja pärast ka Šiškini (“Kolme karu” autor), kes tihtilugu Narva-Jõesuus jõe kaldal istus...

Volk: “Kui palju venelasi teab, et Tallinnas on Dostojevski mälestussammas!? Keegi ei tea. Kultuuriheerostele pole mõtet mälestusmärki panna. See neid ei huvita.

See oli absurdne nõudmine, et miks ei ole nende jaoks märgilise tähtsusega ­näiteks Vene teater. Mis see Vene Draamateater on?! Seal ees ei saa ju pulmade ajal piltigi teha!!!”
Volk naerab.

“No aga kuidas peaks kohalikele venelastele vastu tulema?”

“Võib, ma pakun sulle selle  v a s t u t u l e-­m i s e g a seoses kaks varianti?”

Ole lahke!

“Esimene võimalus on  o l l a  v a s t u. Vastu olla tähendab Euroopa Liitu ja Natot. Teine võimalus on  p u g e d a. See tähendab SRÜd.”

Kas ETV venekeelne telekanal aitaks pingeid leevendada?

“Ei!”

Volk valab õlut ja mõtleb. Ja teatab siis käskival toonil.

“Võta oma pliiats ja kirjuta!”

“Mis mõtted sul on?” Maria istub Peetri kõrvale ja küsib leebe vaikse häälega: “Mis mõtted sul
on?”

Volk (peaaegu skandeerides): “Enne, kui vene noored ei hakka kuulama Alo ­Mattiisenit ja Rein Rannapit, ei muutu mitte midagi! See on ainuke ravim, mis suudaks ühendada – musa!!!”
Tõsi?

Volk: “See on ainuke asi! Ma tegin kunagi Narva Rockfestivali... See oli...”

Maria: “See oli 1993.”

Volk: “See oli ikka väga äge. Ma siiamaani ei usu, et ma selle orgunnisin.
22 Eesti bändi tuli tasuta kohale. Ja Vene bände oli ka. Oli täielik pidu ja ma kavatsen seda jätkata...
Ega Narva või Mustvee venelastega ei olegi eriti muret. Mure on Tallinna venelastega. Mure on sellega, et meil on Tallinnas kasvanud peale venekeelne põlvkond, kes on sündinud, elanud ja koolis käinud Lasnamäel. Kes pole Tallinna vanalinnas üldse käinud, kellel ei ole tekkinud tahtmist luua oma kultuuri.”
Volk ohkab.

“Ainuke asi, mis annab lootust, on musavärk. See on ainuke värk, mis ühendab.”

“Rock-kontserdil läheb kindlasti eriti veriseks löömiseks?”

“Vaat ei ole niimoodi! Ei ole! Üle maailma saavad rokimehed kokku – ei lähe löömiseks! Rokkarid on need, kellel on mõjujõudu ja kes suudavad masse mõjutada!”

“Kuhu venelased edaspidi 9. mail lilli hakkavad viima?”

Volk: “Nad tahavad käia vana koha peal. Nad ei ole harjunud kalmistutele lilli viima. Nad tahavad pildistada. Kuidas sa lähed pulmade ajal kalmistule!”

 

Peeter Volkonski
Näitleja ja rokimees Peeter
Volkonski, Vene vürstisugu­võsa esindaja, on sündinud Tallinnas (12.09.1954) helilooja
Andrei Volkonski ja kirjanik Helvi Jürissoni pojana.