Petserimaa separatistid ja salakuulajad
On 14. märtsi varahommik 1927. Tartu sõjaringkonnakohtu saal on pilgeni rahvast täis, paljud neist üliõpilased. Kell üheksa tuuakse kohale vahialused, kuid kauaoodatud vaatemängu algus venib tunnistajate hilinemise tõttu. Pole ka ime, sest neid on kokku kogunisti 36. Mittetulijaid ootab 1000 marga suurune trahv. Pooleteise tunni pärast astuvad lõpuks saali mundris õigusemõistjad. Algamas on sõjakohus Eesti riigi reeturite üle. Neid on kokku 16.
Reeturid on enamasti “rahvusvähemuse” esindajad, aga ka mõned eestlased. Kohtu all on isegi üks Riigikogu liige, Vassili Grigorjev. Temaga koos endine Petseri maavalitsuse esimees Dimitri Beresin, Lisje küla preester Valentin Smirnov, 2. jalaväe rügemendi nooremleitnant Aleksander Vervald, aurik Kungla meremees Aksel Sirge ning endised Loodearmee sõdurid Sergei Batanov ja Nikita Baldin. Nemad on “koorekiht”.
Ülejäänud, venelastest kalurid, on väikesed vennad, kel puudub hariduski. “Omas suures enamikus kujutavad kaebealused enestest tüübilisi halle Vene kalamehi, Petseri “setukesi”. Nad on üksluised, flegmaatilised. Vastavad rahulikult ja selgelt küsimustele, selgitavad omalt poolt asjalikult: üks seda, et ta Jaapani sõjas käinud, teine – et ta lugeda ei oska,” kirjeldab ajaleht Vaba Maa.
Kiire sissekukkumine
Juuni keskel 1925 potsatas kaitsepolitsei Võru jaoskonda venekeelne kiri, kus anti teada Petserimaal tegutsevast Vene luurevõrgustikust. Kirja autor oli Petseri kaupmees Feodor Leontjev. Kaitsepolitsei asus infot kontrollima ning Leontjevist sai nende tihe külaline ning kogu loo võtmetunnistaja.
Leontjev tunnistas kaitsepolitseile, et “Petserimaal tegutseb juba 1919. aastast saadik Nõukogude Venemaa kasuks tegutsev salakuulajate organisatsioon, missuguse üheks tegelaseks on minu vend Ivan Volin”. Leontjevi sõnul üritati tedagi värvata. Kahe venna läbisaamine polnud sugugi hea. Nad läksid aastate eest isakodu pärast nii kõvasti tülli, et istusid mõlemad kümme päeva arestimajas.
Sügisel 1926 kaitsepolitsei paljastaski Leontjevi abil Petserimaa salakuulajate sepitsused. Nende juht Eesti kodanik Ivan Volin oli Pihkva GPU luureosakonna teenistuses ning tema organiseeriski luurevõrgu Eesti relvastatud jõudude kohta andmete kogumiseks. Volin oli Petserimaalt Venemaale põgenenud 1925. aastal, kui tuli ilmsiks tema raharaiskamine kalameeste ühingus. Vene luurele oli Volin sobiv mees, ta tundis hästi kohalikke olusid Petserimaal ja Lõuna-Eestis. Ka oli ta nende leival juba 1919. aastast alates.
Kalurite seas hakkasid peagi levima jutud, et Volin käib sageli üle piiri Eestis ja organiseerib külades salaorganisatsiooni. Külades tegi Volin Eesti-vastast kihutustööd ja meelitas sõjaväekohuslasi Venemaale põgenema. Paljud võtsidki soovitust kuulda. Need jutud Volini tegevusest jõudsid 1926. aasta alguses ka kaitsepolitsei kõrvu.
Andmeid Eesti sõjaväe kohta kogusid Volini jaoks meremees Aksel Sirge ja nooremleitnant Aleksander Vervald. 1926. aastal värbas Volin kulleriteks vangist vabanenud sunnitöölised, endised loodearmeelased Sergei Batanovi ja Nikita Baldini. Nende ülesanne oli toimetada kogutud teated Tartust Varnjasse, sealt edasi paadiga kokkulepitud kohta Peipsi järvel, kuhu Volin oma paadiga vastu tuli. Kättesaadud teadete eest tasus Volin kulleritele kohapeal. Iga õnnestunud käigu eest teenisid mehed 10 000-15 000 marka.
Kullerite tulus töö ei kestnud kaua. 27. oktoobri ööl 1926 jäid nad luureandmete Venemaale toimetamisel Eesti piirivalvele vahele. Piirivalvet oli ette hoiatatud, et rühm relvastatud isikuid kavatseb piiri ületada. Batanov ja Baldin võeti kinni, kolmandal mehel, Sirgel, õnnestus aga tulevahetuse käigus põgeneda. Ülekuulamisel Tartus tunnistasid Batanov ja Baldin oma süü üles ning andsid välja kõik, keda teadsid.
Edasi oli kõik vaid aja küsimus. Tartus arreteeriti Sirge, Tallinnas Vervald. Nendelt omakorda sai kaitsepolitsei kinnitust, et jälil ollakse suurel luureorganisatsioonil.
Kuller Batanov tunnistas, et kohtumisel Voliniga Zahodõi küla juures ühel juunikuu ööl 1926 osales veel mitu inimest, nende seas ka preester Valentin Smirnov. Smirnov aga juba oli kaitsepolitsei jälgimise all. Nimelt tegeles püha isa kohalike elanike ässitamisega Eesti riigi vastu. Paar aastat varem ütles ta vallasekretärile, et Pihkva-äärsed vallad tuleks Venemaaga liita. Vahetult enne 1. detsembri putši 1924 kõneles Smirnov avalikult kohalikele elanikele, et Eesti valitsust pole enam kauaks ning varsti puuakse kõik maksude sissenõudjad üles. Ka Smirnov oli teeninud Eestile vaenulikus Loodearmees.
Preester Smirnov ei piirdunud ässitamisega. Märtsis 1926 teatati kaitsepolitseile, et Smirnov töötab juba pikemat aega salakuulajana Venemaa heaks. Kogutud teated annab ta Vene agentidele üle kaks korda kuus Peipsi järvel. Neid süüdistusi kinnitas kaupmees Leontjev.
Suure suuga oli teinegi salakuulajate juhtivtegelane, Petserimaa maakonnavalitsuse esimees Dimitri Beresin. Ka tema halvustas avalikult Eesti riiki ning seletas, et kõik saab olema nii nagu enne ja piir saab lahti olema. “Eestlased tuleb Püssa jõe taha saata, siis oleks setudel parem elada,” rääkis Beresin.
Kalavõrgud luureandmete eest
Juurdluse käigus selgus täpselt, missuguseid luureandmeid venelastele koguti. “Volin tegi ettepaneku muretseda teateid Eesti sõjalaevade ja väeosade kohta Tartus, lubades tasu umbes 10 000 marka kuus,” tunnistas Batanov. Ta ütles, et sai nooremleitnant Vervaldi käest andmeid Peipsi laevastiku ja 2. diviisi koosseisu kohta.
Vene luure tundis suurt huvi ka Kaitseliidu vastu. Ülekuulamisel seletas preester Smirnov, et Volin tegi talle ettepaneku koguda andmeid Kaitseliidu koosseisu ja varustuse kohta. Smirnov ütles, et keeldumise korral ähvardas Volin ta revolvriga maha lasta. Siin püha isa küll valetas, sest hiljem muutis ta oma tunnistusi. Smirnov väitis, et ettepaneku tegi hoopis keegi teine, Nikolai Žutskov. Temalt sai preester õhukese paberilehe, kuhu olid vene keeles trükitud juhtnöörid teadete kogumiseks sõjaväe kohta.
Kaitsepolitsei selgitas välja, et Volin polnud ainuke Pihkva GPU agent, kes luurevõrguga seoses Eestis tegutses. Niisamuti ilmnes, et luureandmete kogumine oli vaid üks ülesanne – GPU organiseeris Petserimaal venelaste mässu. Volini otsene ülemus oli GPU töötaja Tšubajev, kes käis korduvalt salaja Eestis. Julgust ja jultumust Tšubajevil jagus. Ühel Kamenka külas toimunud koosolekul teatas ta kohalikele kalameestele, et vastuhaku alguse aja annab neile teada Volin.
Salakuulamisloo nimekaim osaline oli kahtlemata Riigikogu liige Vassili Grigorjev, kes tundis GPU agenti Volinit juba aastaid. Uurimise käigus sai kaitsepolitsei vihjeid, et Grigorjev töötab Vene luure heaks 1920. aastate algusest peale. Protsessi võtmetunnistaja kaupmees Leontjev jutustas, et Volin viis ta Grigorjeviga kokku 1922. aastal.
“Eesti ei ole miski iseseisev riik, see on kartulivabariik, mis peagi kokku langeb. Meie saame kõik varsti Vene valitsuse alla,” rääkis Grigorjev Leontjevile nelja silma all. Ta kinnitas, et Petserimaal ja Narva taga juba kogutakse allkirju, et need piiriäärsed Eesti osad liidetaks Venemaa külge. Ja ühel pimedal sügisööl ongi Eesti Vabariigiga lõpp. Juhtnööre sai Grigorjev ka GPU agendilt Tšubajevilt. Paraku ei õnnestunud kaitsepolitseil Riigikogu liikme sidemeid Vene luurega tõestada.
Tänu kaupmees Leontjevi tunnistusele sai kaitsepolitsei üksikasjaliku ülevaate ka luurevõrgu rahastamisest. 1922. aasta sügisel toimetas Volin selleks Venemaalt Eestisse 850 000 marga väärtuses kalavõrke, mille ta peamiselt Tallinnas maha müüs. Poole saadud rahast pistsid oma taskusse riigikogulane Grigorjev ja maavalitsuse juht Beresin, kumbki 200 000. Väiksemad vennad said vähem.
Beresin eitas ülekuulamisel raha saamist täielikult, niisamuti igasugust luuretegevust Venemaa heaks. Neist asjadest oli ta ainult põgusalt kuulnud. Küll aga nägi ta Grigorjevi korteris Tallinnas kord üht kalavõrku. Riigikogulane öelnud talle siis, et see on Volini oma.
Ka Grigorjev eitas ülekuulamisel kõike. Salakuulamisest ei teadvat ta midagi, kihutustööst ka mitte, niisamuti ei mäletavat ta Volini võrku. Küll möönis Grigorjev, et Volin külastas teda Tallinnas käies ning vahel jättis oma asju tema poole. Kaitsepolitsei küsimuse peale, miks käis Grigorjev Vene saatkonnas, vastas ta, et pidas läbirääkimisi tindikala müügi üle.
Kohtusse tõi Grigorjev tunnistaja – kaitsepolitsei vastu. Riigikogulase teenija Morozova ütles, et Petseri kaitsepolitsei agent Kolbasov palus tal kohtus tunnistada Grigorjevi vastu, pakkudes selle eest naisele tasuks 50 000 marka.
Kahe ässitajate ja salakuulajate juhtfiguuri seletused kaitsepolitseid ei veennud. Neil oli küllaga andmeid Grigorjevi ja Beresini kohta. Kas või see, et enne Riigikogu valimisi praalis Grigorjev, et kui ta Riigikokku ei pääse, siis minna ta Moskvasse, kus temal soe koht valmis olevat. Või see, kuidas Beresin lihtsameelseid ja väheteadlikke kalureid kavaluse või ähvardustega Eesti riigi vastu üles ässitas. Rääkimata sellest, et Grigorjev kogus luureandmeid Riigikogu tegevuse ja Tallinnas asuvate väeosade kohta. Ometi kujunes probleemiks juurdlusel kogutud andmete tõendamine kohtus, mis viitas uurimise nõrgale tasemele.
Riigireeturid või ohvrid?
“Otsige tindikalale turg ja Petserimaal pole kommuniste,” kommenteeris Vaba Maa tabavalt protsessi. Leht viitas õigustatult sellele, et karistamistega Petserimaa hädasid ei lahenda. Külad, kus Eesti-vastast kihutustööd tehti, asusid Piusa jõe taga, alal, mis Tartu rahulepingu järgselt Pihkva kubermangust Eesti külge liideti. Nende külade peamine elatusallikas oli tindikala, mida seni müüdi Pihkva linnas. Pärast rahulepingut polnud kaluritel oma kala enam kuhugi müüa ja nende elu muutus väga raskeks.
Majanduslikele põhjustele juhtis tähelepanu ka riigikogulase Grigorjevi advokaat Otto Strandmann. “10 000 elanikku on kaotanud Eesti külge liitumisega oma ülespidamise allika. Riik ei ole suutnud olukorda parandada, ja meil tuleb otsida abinõusid parandamiseks,” kritiseeris Strandmann valitsuse saamatust ja ükskõiksust.
Pühapäeval, 20. märtsil 1927 lõppes Petserimaa separatistide ja salakuulajate vastu esitatud süüdistuste kohtulik läbivaatamine. Sõna võttis sõjaprokurör kolonel August Trakmann, kes pidas ligi kahe tunni pikkuse süüdistuskõne. “Seda asja ei tule võtta mitte kui kohalikkudest oludest sündinud poliitilist asja, nagu seda ajakirjandus on püüdnud näidata. Siin on tegemist peaasjalikult salakuulamisega,” tähendas prokurör alustuseks. Ta oli ilmselgelt häiritud kriitikast, mis ähvardas tema süüdistuskõne lammutada.
Õues oli juba pime, kui kaebealustele anti viimane sõna. Ainsana tunnistas end salakuulamises süüdi kuller Batanov. “Ei tea, kas teadetel, mis ma olen kogunud, mingisugust tähtsust oli,” lisas ta juurde. Riigikoguliige Grigorjev rääkis, kuidas ta on rahva huvides välja astunud. Preester Smirnov pidas kirikuisale kohase kõne. “Olen elu eest võlgu Eesti rahvale, minu oma rahvas on mind ära tõuganud. Olen selle eest karistatud, et ma Voliniga korra kokku sain. Palun mind surma mõista, kui mind süüdi tunnistatakse.”
Surma sõjakohus kedagi ei mõistnud, karistused kuulutati välja järgmisel õhtul. Batanov ja Sirge mõisteti kaheksaks aastaks sunnitööle, Baldin ja Vervald kolmeks aastaks. Preester Smirnov ja maavalitsuse esimees Beresin pääsesid üldse salakuulamissüüdistusest, neil tuli vähem kui aasta vangis istuda ässitamise eest. Riigikogulane Grigorjev aga mõisteti süütõendite puudumisel õigeks. Loo peategelane, GPU agent Ivan Volin, lasi õigeaegselt Venemaale jalga ning teda kaitsepolitseil tabada ei õnnestunud. Niisamuti kadus ka teine Pihkva GPU agent Tšubajev.
Kaheksa päeva kestnud protsess oli läbi, kuid õhku jäi vastuseta küsimusi. Vaba Maa imestas, missuguse “agaruse ja meelekindlusega kaitsepolitsei asjata süüdistusi on tõstnud Riigikogu liikme V. Grigorjevi vastu. Korter puistatakse läbi, kahtlustatakse äraandmises, kohtuminister nõuab isegi Riigikogult tema vahi alla võtmist..., kuid kohtus ei selgu midagi tõestavat nende kohutavate sündmuste vastu”.
Järgmiste päevade lehtedes jõuti loogilisele järeldusele – tindikalaprotsess ei näita midagi muud kui Eesti valitsuse saamatust Petserimaal inimeste elujärje parandamiseks midagi ette võtta. Niisiis jäid rahva silmis peasüüdlasteks mitte türmi pistetud petserlased ega ka karmikäeline kaitsepolitsei, vaid Toompea poliitikud. Täpselt nagu praegugi.
