17.10.2008, 00:00
Pigem kolin ära
Hiljuti võis meie riigi välireklaamidel näha musta huumori
maigulisi plakateid, mis kujutasid endast kollaaže tuntud action-filmide
tegelastest ja postritest. Õnnestunuim neist kandis Tartu tunnuslause
parafraasi. “Halbade mõtete linn” ilutses visuaalil, kus
esiplaanil Bruce Willis ja taamal sünge Vabaduse sammas. Meenutas Robert
Rodriguezi “Sin Cityt”. Plakat mõjub nagu tabav ja otse
närvile suruv nali, mis uue 18 protsendilise käibemaksu kehtestamise
kõrval mitteriiklike korraldajate kultuuriüritustele, EKA uue maja
ehitamise raha nullimise ja Kultuurikatla 200miljonilise toetuse nullimise
valguses on tegelikult naljast väga kaugel. Näiteid on kindlasti
veel.
Asi ei ole pahasti mitte ainult Tallinna linnas, vaid terves
Eestis. Paljud kultuuritegelased saavad täna ja edaspidi progresseeruval
hulgal oma projektidele äraütlevaid vastuseid, sest riigis, mis
ennast küll kultuuririigina reklaamib, kehtib riikliku
“kõrg”-kultuuri redutseeriv poliitika. Väidetavalt on
meil nüüd kultuuritööstus, mille teket millegipärast
aga silmanähtavalt ei toetata. Vastupidi – makse hoopis
tõstetakse. Kultuuritööstus saab ju olla põhiliselt
omaalgatuse põhine ning peamiselt erakapitalil põhinev. See
kultuur, mis immitseb ainult läbi riiklike toetuste filtri ja
tänu neile, on heal juhul vaid esinduskultuur ning tegelikult selline...
kuidas öeldagi, anorektiline. Eesti ei ole rikas riik ega saa kunagi eriti
rikkaks, võrreldes vana Euroopa ja Skandinaavia riikidega. Just
sellepärast peaksime investeerima otsustavalt oma kultuuri. Me peame
soodustama oma kultuuri ilminguid igal moel, et jääda ellu. Me ei saa
käituda ainult kui transiitriik, mida me pärast pronksiööd
enam niikuinii just eriti eesrindlikult ei ole.
Usun, et kultuuri
simuleerimise või – mu enda tegevusvaldkonnas – kunsti
simuleerimise asemel pigem kolin Eestist ära ja kutsun ullikesi,
näiteks Kunstiakadeemias, sama tegema. Armsad kunstitudengid, teid ei oota
selles riigis vähemalt lähema viie aasta jooksul ees arvestatav uue
kunsti turg ega esindusjõulised galeriid, mis suudaksid kunstnikke art
fair’idel müüa. Pole suutnud senini ega suuda ka tulevikus,
tingimustes, kus omakultuuril sihikindlalt ja jätkuvalt vaipa alt
rebitakse.
Tänapäeva teravmeelseim mõtleja Slavoj
Žižek on täheldanud, et populaarkultuur on kõrgkultuuristunud. See
tähendab, et “kõrgkultuuri” mõiste on
devalveerunud ja elitaarsuse presumptsioon riiklikul tasandil ei kehti enam.
Kõrgkultuur on kõikjal meie ümber ning vajab soodsaid
tingimusi just nüüd. Kultuur võiks popp olla ka meie
poliitikute meelest. Vastasel juhul emigreerub kultuur Eestist.
Siiski, sama palju kui poliitikute mõistmist vajame me praegu noorte
endi protestimeelsust ja sõnavõtmist. Tere, noor Eesti
kultuurisõber, võta sõna ja nõua oma õigusi
täna, sest muidu tõepoolest tuleb unustada mõttes pakitsevad
ideaalid ja teha seda, mida ei taha.