PLAANIB JÄÄDA MUUSIKASSE KOGU ELUKS: “Kui ühel hetkel otsustan võtta aja maha ja ise enam mitte esineda, ei takista see mul lugude kirjutamist teistele artistidele.”. erakogu

Koputust ei olnud. Uks löödi lahti ning sisse hüppas pressiteade, käes pott alpikanne ja näol paksu pumatiga võõbatud rõõmus ilme. “Hannah on esimese eesti lauljatarina jõudnud Ameerika Billboardi tabeli esiotsa ning edestab tänaseks isegi kuulsaid ameerika diivasid – Beyoncé ja Lady Gaga,” hüüatas ta. See oli sõnum, mis jõudis 1. veebruaril enam-vähem iga Eesti meediaväljaande postkasti, tuues mõnes kohas kaasa suude lahtivajumise – ja teises skeptilised irved. 

Nii nagu Hannah Montanal (murdeealistele mõeldud seriaali staaril; ameerika kooli­tüdrukul, kes elab öösiti salaelu ­popstaarina), on saladus ka juba pikemat aega Londoni Bayswateri linnajaos elaval Eesti Hannah’l. Me teame, et läinud aastal on ta lasknud end intervjueerida Guardianil ja BBC-l (“Mismoodi ta selleni jõudis?” hüüatavad nende meediakanalite mastaabi teadjad), tuuritanud endale noori fänne kasvatades briti koolides, andnud Londonis välja omanimelist ajalehte, mis tõi omakorda kaasa sealsetesse uudistesse sattumise. See kõik on igati avalik; kuid ebaselgeks jääb, kui suur osa edupildist tugineb oskuslikule turundusele, suure-eelarvelisele PR-ile. Hetkel juhtumisi oma Nõmme kodus viibiv Hanna Ild (28) möönab Ekspressile intervjuud andes isegi, et ta “kogu aeg mõtleb-mõtleb-mõtleb, mida veel teha”, sest “tänapäeval ei piisa ainult heast muusikast, või halvast muusikast – vaja on nii palju veel”. 

Me istume Madissonis. Hannah joob oma teed sidruni ja meega; ta tundub ­empaatiline, pehme ja heatahtlik. Silmad on suured ja sina­kashallid, ning kuigi muult kehakeelelt staatili­ne otsekui mõne keskaegse õlimaali ­madonna, haaravad väiksed hoolikalt maniküüritud sõrmed õhust aeg-ajalt pidepunkti või ristuvad sõnu otsides otsekui palveks. Ajakirjanik läkastab ja luristab ninaga ning Hannah (ta mainib, et pole üheksa aastat haige olnud) pärib kaastundlikult, et kas reporter ikka on arsti juures käinud – väike ­inimlikkuseakt, mis ­tekitab kohese vastusümpaatia. Päris kahju on hakata talle esitama kõiki neid jubedaid küsimusi, mida mul esitada paluti. Kuid mis teha, selline on elu. 

Lugesin BBC-le antud intervjuust, et käid Hyde Parkis oravaid söötmas...

Jah, see on mu ainuke kontakt Londonis loomadega. Ma oma loomi (Hannah’l on Tallinnas kolm kassi ja kaks koera – aut.) ei ole Londonisse viinud ja tõenäoliselt ka ei vii, sest see on üsna keeruline protseduur.

Kuidas BBC sinuga üldse intervjuu tegi? 

Mul on olemas oma tiim, kes minu heaks töötab. PR-firma Quite Great, kes kasutab oma kontakte ja võimalusi.

Kes on nende teised kliendid?

Seda on võimalik internetist leida (otsime ja selgub, et tuntuimaist näiteks Alice Cooper, Who, Boyzone, Ella Fitzgerald – aut).

Lähme nüüd edasi küsimustega, mida inimesed Ekspressi toimetusest arvasid, et võiks küsida. 

Üks majandusajakirjanik pärib, et “kui palju on raha kulunud sinu upitamiseks meelelahutustaevasse ja kas see kõik on olnud seda väärt?”

Nii. Okei! Ilma rahata ei saa mitte midagi paraku – täpselt nii nagu head sportlased, kui nad jõuavad maailma, vajavad majanduslikku toetust, sponsoreid. Aga mis puudutab neid summasid, siis kõigepealt ma olen artist ja kõige sellega, mis puutub rahasse, tegeleb minu plaadifirma. Plaadifirma teeb ise oma ­otsused, millisesse artisti ta panustab. See olekski minu vastus majandusosakonnale.

See ajakirjanik jätkab – “kas ta ise ei arva, et tema laulud ununevad kiiresti, nagu popsült ikka”?

(Sulgeb korraks silmad ja masseerib hetkeks ninajuurt. Siis vaiksemalt.) Eks ma ütlen sellele majandusinimesele niiviisi, et igaühel on oma arvamus ja igaühel on õigus oma arvamust avaldada, aga mina sellise arvamusega ei ühine.

Nüüd viimane küsimus temalt … 

Kas sel inimesel on muusikaline taust? Või on tal mingisugune huvi minu suhtes?

Ma ei tea. Tsiteerin: “Mul on jäänud mulje, et temast voolitakse hoogsalt staari, kuid see pole tema enda südame kutsumus, et silm väga ei sära tal. Ta on nagu produkt, mida kasutatakse ära.”

(Lükkab end toolis tagasi ja on jälle hetke vait.) Ta on ju ajakirjanik, tal on võimalik kõike seda öelda, kui ta soovib. Aga mulle pigem meeldib inimesega kõigepealt tuttavaks saada ja siis oma järeldused teha.

Aga sa oled õnnelik seda tehes, mida teed? 

(Rõhuga) Muidugi olen! (Siis avameelselt) Ma olen üsna jahmunud sellise küsimuse peale, kui aus olla. Ma ei varja oma pettumust. Aga ta on ka majandusajakirjanik, ja võib aru saada, et ta mõtleb ainult numbrites ja mitte tunnetes.

Järgmine küsimus teiselt ajakirjanikult: “Hannah jagas Londonis omanimelist tasuta ajalehte (50 000 eksemplarise titraažiga Daily Hannah – aut). Kas see toimus kesk- või äärelinnas?”

See toimus kesklinnas, suuremate keskuste ees Oxford streetil ja Mayfairis. Kohavalik oli soovitatud meie PR-tiimi poolt. 

Kes selle ajalehe kokku pani?

Idee oli minu oma, aga need lood kirjutas ­valmis professionaalne ajakirjanik – tagumine leht on enamasti näiteks spordi jaoks ja üldjuhul on olemas ka väike rubriik “Pet of the Day”. Sellised kohustuslikud osad olid mul täiesti olemas.

“Kes selle kõik kinni maksab,” küsib üks kolmas ajakirjanik.

Plaadifirma. Ma olen plaadifirma artist!

Ta jätkab: “Kas see raha tuleb äialt?”

(Köhatab, ristab sõrmed ja sulgeb silmad, on hetke vait.) Ma saan aru, miks sa ei tahtnud mulle neid küsimusi kirja teel saata. (Paus) Ma jätan vastamata.

“Kui kaua see rahapõletamine jätkub?” 

(Kuivalt) Kelle raha ma siis põletan täpselt? Selle ajakirjaniku? Ma ei ole kelleltki raha varastanud; ma ei ole kelleltki raha küsinud! Ma ei ole rahva raha kasutanud, mul ei ole kapis luukeresid! Ma arvan, et ma ei pea andma aru enda ja oma plaadifirma rahaliste seisude kohta.

Sa oled vältinud suuri plaadifirmasid...

Mul oli kunagi leping Sonyga ja mu laual on olnud Universali leping ja EMI leping. Sellest sai loobutud ja see oli selles mõttes väga õige otsus, et kuskil kaks kuud hiljem lasi EMI tuhatkond töötajat lahti. Kui sinu tiim sattub olema nende hulgas, kes lahti lastakse, siis põhimõtteliselt on sul seitsmeaastane leping, aga pole enam inimesi, kes sinuga tegeleks.

Suur firma töötab nagu suur masin.

“Mis muusikat naudid veiniklaasi taga?”

Mulle kohutavalt meeldib Wim Mertens. Ta on üks hästi kummaline helilooja, kes on välja andnud vist üle 60 plaadi – põhiliselt instrumentaalmuusika, aga mõnedes lugudes ka vokaal, kus ta improviseerib midagi ilma sõnadeta. 

See on nii lihtne ja samas laseb su mõtetel lendu minna.

Käisid esinemas Suurbritannia koolides. Mismoodi see tuur välja nägi?

(Innustunult) See oli hästi kihvt! Ma ärkasin 5.45 ja kell 6.15 juba läks tuuribuss välja, sest koolidesse oli vaja jõuda juba enne üheksat – ja muidugi ei olnud kõik need koolid Londonis.

Seal kohapeal oli asi siis sedasi, et kõigepealt ma tervitasin lapsi ja tegin ühe loo ja siis ma rääkisin nii 15 minutit Eestist. Siis ma tegin teise loo ja julgustasin lapsi kirjutama laule ja luuletusi ja siis tuli kolmas lugu. Siis ma rääkisin natuke veel sellest oma fashion-saidist, sest ma tegelikult ju disainin kindaid ise...

Kui sul on pool tundi ärkamise ja väljakihutamise vahel, siis mida selle ajaga teha jõuab? Või ei näe sa koolides esinemise puhul enda meikimisega vaeva näiteks? 

(Rõhuga) Ma meigin ennast alati – ja seda on võimalik teha tuuribussis näiteks. Aga poole tunni jooksul jõuab veidi mediteerida ja ennast puhtaks pesta ja siis ongi minek.

Teed sa mediteerides mingit häält ka?

(Naerab) Ei, ma olen lihtsalt vait. Ma tegelen enesesisendusega.

Kas Eesti artistid kadestavad sind?

Ma ei tea mitte midagi kadedusest. Ma ei oska sellele küsimusele vastata, sest ma ise pole kunagi kedagi kadestanud.

Mis tunne sind valdab, kui kuuled, et oled kellegi arvates, nagu siin öeldakse, “rikka mehe mängukann”? (See on veel üks toimetuselt laekunud küsimus.)

(Silmad muutuvad väga nukraks. Siis vaikselt, küsivalt) Et ma olen rikka mehe mängukann? Millele selline väide tugineb?

Ilmselt tuginebki kadedusele, ma arvan. 

Siis see inimene peaks püüdma leida oma elus midagi sellist, mis pakuks talle midagi niisugust, et see kadedus lahtuks. (Veel kord pikk paus). Me oleme abikaasaga koos olnud kümme aastat. Ma leian, et ta on liiga intelligentne selleks, et pidada mängukanni.

Mainisid, et sa pole üheksa aastat olnud haige. Kuidas sa selle saavutanud oled?

Esiteks seeläbi, et ma ei tarbi ravimeid – ma arvan, et meie organismil on suuresti võime end ise parandada. Ja teiseks positiivsus – tuleb endale ise sisendada, et kõik on hästi. Pole mingit mõtet langeda negatiivsete emotsioonide kätte.

Edetabeli-edu tagamaadel

Sünnimaal heidetakse Hannah’le ette esiteks tema vastust briti nurgatagusele telekanalile Nuts TV. Hannah väitis seal et Eestis tal konkurents puudub, et ta on kodumaal väga edukas. Teiseks seda, et tema senise tegevuse taga on tema abikaasa ja tema raha.

Esimene neist oli tõenäoliselt suuline lapsus. Teine aga... See on muusikaajaloos täiesti tavaline, et mõni jõukas plaadimogul või produtsent enesele sümpaatset noort daami suurtele lavadele proovib upitada. Peavoolu popmuusika valdkonnas, kus võistleb Hannah, läheb vaja suurt raha artisti üles töötamiseks. Reeglina maksavad arveid suured plaadifirmad. Pealegi, eks Ander Ild armastab oma abikaasat ja selge see, et aitab kallimal unistusi täide viia nii palju, kui võimalusi on.

Sel esmaspäeval laekunud pressiteate esimene lause on klassikaline peibutuskonks: “Hannah on esimese eesti lauljatarina jõudnud Ameerika Bill­board tabeli esiotsa ning edestab tänaseks isegi kuulsaid ameerika diivasid – Beyoncé ja Lady Gaga.” Omaette keemia on siin mulje jätmine, justkui oleks Hannah kõvem tegija kui Beyoncé ja Lady Gaga. Alles järgmises lauses täpsustatakse, et nimetatud Billboardi tabel on Hot Dance/Club 50, mitte sealne popmuusika kraadiklaas Billboard Hot 100, ning et see esiots, kuhu on jõutud, on tabelipositsioon 15. 

Hot Dance/Club 50 pannakse ­kokku Billboardile aruandvate ööklubide ja neis töötavate diskorite mängukavadest (playlist’id), kus on kirjas milliseid lugusid ja kui palju nad nädala jooksul ette on mänginud. Billboardile ei anna aru sugugi kõik Ameerika ööklubid ja DJd, vaid need, kes vastavad ajakirja poolt ettenähtud kriteeriumidele. Loo tõusuks tantsutabelisse tuleb kasuks, kui DJdel on käepärast remikse originaalloost ja Hannah’ palast “Keeping Score” on ports remikse tehtud. 

Pürgivale artistile nagu Hannah on kahtlemata suur asi jõuda Billboardi klubitabelisse. See võib tekitada kasvavat tähelepanu, järgmine singel võetakse äkki veelgi paremini vastu. 

Siim Nestor