Pikk tee Lennox Lewiseni
Saaga sai alguse möödunud kolmapäeval.
Pealik Tiina Kaalep küsib möödaminnes: “Pakutakse intervjuud Lewisega. Ei tea, kas võtta või mitte?” Mida? Lennox Lewis!!! Atleet, keda olen aastaid imetlenud. Maailma tugevaim poksija, kellele unetul ööl teleri ees tuliselt kaasa elasin, kui ta juuni alguses Mike Tysoni veriseks peksis. Loomulikult tuleb võimalus ära kasutada! “Hea küll, tee siis ära,” ütleb Tiina ja teatab, et edasi suhelgu ma sel teemal Hans H. Luigega.
Kaks järgmist päeva kulgevad internetist Lewise kohta infot kogudes.
Lapsepõlv, statistika, suhted Tysoniga (muide – mehed said tuttavaks juba ligi 20 aastat tagasi) jne.
Lootusrikas laupäev
Laupäeva lõunaks kutsub Hans mind ühte Kadrioru kohvikusse, et “kooskõlastada tehnilised detailid asja meiepoolsete korraldajatega”. Eestis hoolitseb maailmameistri eest Ekspressile varemgi kõneainet pakkunud ärimees Kalev Kurg. Pool tundi enne kokkulepitud kohtumisaega helistab Hans veel korra: “Janar, ma tausta mõttes ütlen sulle, et siinpool ajavad asja sellised… ütleme… allilmaseostega mehed.” No peaasi, et ajavad.
“Lepime siis nii kokku,” ütleb Hans Kalevile korduvalt, “et meie ja ainult meie saame eksklusiivse intervjuu ja fotod. Okei?” “Tehtud,” vastab Kurg. “Pane nüüd tähele – nad jõuavad homme (pühapäeval – J. F) kolmveerand kolme paiku D-terminaali. Super SeaCatiga. Olge siis platsis,” õpetab Kalev. “Teete esimesed klõpsud rahulikult ära. Siis me läheme edasi Olegi (Oleg Lvov – J. F) restosse Pae tänaval. Ja pärast on Terrariumis ülemine korrus kinni pandud. Vaatame, millal ja kus see intervjuu tuleb. Helistame. Ok?” Kuulen ja kuuletun.
Pöördeline pühapäev
Pühapäeva hommikul helistan fotograaf Vallo Kruuserile. Kas tead, et Lennox Lewis saabub täna? Ole nii kena mees ja mine tee temast pilti…
Vallo muljed tšempioni saabumisest on kirevad. “Nii suur. Nii must. Ja turvamehed on veel suuremad!” Vallol lubati rahulikult pildistada. Superstaar soostus isegi päikseprillid eest võtma. “Aga mingi somm üritas oma seebikaga Lewist pildistada. Sellele pani turva laksti käe aparaadi ette,” räägib Vallo. “Niipea, kui pildid tehtud said, hüppas Lewis valge Mercedese kupee rooli ja kukkus Viru poole uhama.” Kurg pajatab hiljem, et Lewis tegi punaste fooritulede alt julgeid parempöördeid. Paljudes USA osariikides on niisugune manööver lubatud.
Samaks päevaks on esialgne kokkulepe intervjuu osas. Kell pool kuus helistan Kalev Kurele. Täht viibib sel hetkel Viru hotellis, kus on kinni pandud terve ülemine korrus. “Me liigume nüüd Pae tänavale õhtust sööma. Tagasi jõuame kusagil poole kaheksa ja kaheksa vahel,” teatab Kurg. Selge. "Kas ma tulen siis selleks ajaks hotelli juurde?" “Jah. Aga võtke asja rahulikult. Ärge seal rabelema hakake, eks!”
Hoiame madalat profiili. Kedagi jalust maha ei jookse. Oleme rääkinud.
Kell 19 võtame hotelli fuajees kohad sisse. Küsimused vihikus ja mälus ritta seatud, diktofon valmis. Minule kui ajakirjanikule, aga ka fännileon see elu võimalus.
Kell saab pool kaheksa. Järgmised poolteist tundi on telefon kogu aeg kõrva ääres. Helistan Kalev Kurele – kutsub, ei vasta. Nii kolm korda järjest veerandtunniste vahedega. Vahepeal helistab Hans: “Kuidas läheb?” “No kuidas… murelikult.” Olen kannatlik. Kell hakkab üheksa saama. “Ei saa me siit halligi,” paneb Vallo asja paika. No ma ei tea! Siis helistab uuesti Hans: “Kuule, Kalev võttis vastu küll ja ütles, et nad jõuavad kohe alla, aga peategelane juba magab.” Peategelane m a g a b ?!? Või nii. Mida kuradit nüüd siis? Kuid enne, kui mõttega lõpuni jõuan, peatub Viru ees suur buss. “See on nende oma,” teab Vallo, kes nägi sama sõiduriista sadamas. Ja bussist valgub Viru fuajeesse paarkümmend mustanahalist ja muidu erakordselt jõulise olekuga meest ja – mis siin salata – ka umbes tosin esmaklassilise välimusega noorikut. Hotelli pöördukse juures tekib seltskonnal viivitus, sest ühel mehel on raskusi uksest sisse mahtumisega. Ja seal ta seisab – Tema Ise! Hüppame Valloga püsti, et rühmale järgneda, kuid juba on nii Lewis kui ka meie ühenduslüli Kalev Kurg lifti lipsanud. Pole viga, küll me jutule saame, mõtlen ja helistan Kalevile. Järgneva oleksin hea meelega ära unustanud, aga – paraku: “Kuradi mees! Kus sa enne olid? Sai ju räägitud, et me läheme Pae tänavale sööma. Miks sa seal ei olnud? Huinjaa! Nüüd helistad ja küsid, et kas saab või ei saa. Midagi ei saa, kurat!” lendab torust sajatusi.
Selge pilt! Selleks ajaks on juba teada, et homse päeva veedavad Lewis & Co Naissaarel ja sealt sõidetakse Pärnusse Ammende villasse poissmehepidu pidama. Nii et siis “elu võimaluse” asemel “elu tüng”?
Hull esmaspäev
Valikut ei ole. Helistan uuesti Kalev Kurele. Hommik osutub õhtust targemaks. “Me oleme nüüd saare peal. Ansamblid, värgid. Niipea tagasi ei jõua, helista kella kahe paiku.” Oleme Valloga terve päeva saba peal. Iga kord, kui helistan, lükkub mandrile tagasi jõudmise kellaaeg tunni või kaks edasi. Telefonikõne taustaks kostev naer on aina valjem. Püüan vähemalt teada saada, kuhu maabutakse, aga ei. Kell kuus õhtul ütleb Kurg, et olgu me poole kaheksa paiku Pirital Regati baari juures.
Oleme pool tundi enne kokkulepitud aega kohal. Kohal on juba tuttav roheliste külgedega reisibuss ja kuus-seitse pirakat turvameest. Teiste hulgas ka aastaid tagasi allilmategelaseks ristitud Toivo Berg.
Ootame. Närvitseme. Sigaret sigareti järel. Siin kai peal ju intervjuud ei tee ja kes kurat meid ikka bussi peale laseb, arutleme Valloga. “Pakun, et 30 protsenti on tõenäosus, et siit üldse midagi saab,” arvutab Vallo. Ainuke asi, mis mind veel imestama paneks, on see, kui me mõne tunni pärast ennast Pärnust leiaksime.
Kell on üheksa läbi, kui turvamehed sagima hakkavad ja merelt läheneb metsiku kiirusega hiigelsuur kaater. Kohal. Vallo sätib fotoka valmis, peab Lewise meeskonnale veel selgitama, et on Ekspressist ja et on kokku lepitud.
Kurg teatab meile nagu vana rahu ise: “Minge ilusti bussi, istuge maha, hakkame sõitma ja siis räägime.” Nii teemegi. Meie istume keset bussi, staar võtab koha sisse taga paremas nurgas. Ligemale pooled reisikaaslased on imeilusad tütarlapsed. Poissmeesteõhtu.
Sõit algab. “Jälgi mind. Niipea, kui märku annan, võid pihta hakata. Seni istu rahulikult,” juhendab Kurg. “Ja ole hea, pane see aparaat ära. Ei ole mõtet tema nina ees sellega vehkida,” lisab ta Vallole.
Sõidame. Linna piir, väike vahepeatus Pääsküla bensukas. Ei midagi.
Siis Kernu, Märjamaa, Halinga. Ikka ei midagi.
Kalev Kurg magab. Mida nüüd teha, küsin Vallolt. Vaikus. Mida ma teen… kell hakkab üksteist saama. Küsin Hansult, kuidas käituda, kas lendan Lewisele nahaalselt peale, küsin. “Ma arvan, et käitu efektiivselt. Mine otse suure mehe juurde ja hakka pihta,” soovitab Hans. Koputan magavale Kalevile õlale: “Saa aru, mul on seda lugu väga vaja. Mis ma teen nüüd?” Kurg kehitab õlgu. Otse minu selja taga tukub turvameeskonna pealik, tõmmu noormees. Toksin teda põlve pihta: “Excuse me. Me oleme ajalehest. Meil oli kokkulepe, et saame härra Lewisega väikese intervjuu teha.” Vaatab mind alul vaikides oma mustade silmadega ja küsib: “Aga kes teid üldse bussi peale tõi?” "Kalev tõi."
- Missugune Kalev?
- ???
- Kas ma võin minna ja küsimusi esitada?
- Ei, praegu kindlasti mitte.
- Nagu teie ütlete.
Hiljem ütleb Vallo, et mu vasak silm oli terve Pärnusse sõidu vältel tõmmelnud.
Jõuame Pärnusse. Buss keerab Ammende villa ette, kuhu on kogunenud mitukümmend fänni. Kuulukse, et nad olla seal neli-viis tundi oma iidolit oodanud.
Jõudsid ära oodata. Aga meie – mida meie siin teeme? Mis hea pärast meid üldse erapeole sisse peaks lastama? Aga lastakse. Fännide segakoori skandeerimise “Ljuu-iis, Ljuu-iis” saatel poetame ennast Ammende võimsasse vestibüüli.
Tulemuslik teisipäev
Üritame uuesti tähe küsitlemiseks luba kaubelda. Kuni turvaülem vaikselt sõnab: “Varsti. Ainult paar küsimust.”
Varsti on kesköö käes. Fännid rõkkavad endiselt aia taga. Ma saan neist aru.
Kuulame Kalev Kure vahendusel Lennox Lewise muljeid Naissaarest (“kihutasime sõjaväeautoga ringi, vahtisime tükk aega miinitehases, Lewis oli väga rahul!”), siis siseneb treener Scott DeMarcado. Tema see ongi, kelle poissmehepidu siin peetakse. Scott on Lennoxi – te ei usu! – m a l e treener. Kusjuures poksija ise otsis Scotti kuus aastat tagasi üles ja väidetavasti õpetas ta malet mängima. Ja nii ongi Scotti rida maailmameistrit vaimselt ette valmistada. Aga just võimsat vaimu peetakse Lewise suurimaks eeliseks konkurentide ees.
Taas koputatakse uksele. “Tuleb,” ütleb eestlasest turvamees. Ja ongi siin. Surun võimsat käppa, mis võiks vabalt täismehe kolju puruks lüüa. Ja – alustame. Nagu öeldud – aega vaid mõni minut.
******************************************************************
EKSKLUSIIVINTERVJUUD LENNOX LEWISEGA LOE EESTI EKSPRESSI PABERVÄLJAANDEST
