Poed boikoteerivad Eesti parimat moosi
"Halloo, kas riigikogu liige Tiit Tammsaar kuuleb?"
"Jaa."
"Madis Jürgen siin. Teate, ma olen hakanud ärimeheks!"
"Vaat see on õige asi! See on õige asi!" (naer)
"Teen moosi ja püüan seda nüüd poodides turule tuua."
"Väga hea, väga hea! Kaua sa seal toimetuses ikka istud eks ole!!!" (hea tuju kestab)
"Aga nüüd ma tahaksin teada, kas on mingeid fonde, kust ma saaks oma moositootmisele toetust?"
"Kindlasti neid on. Ei oskagi esimese hooga öelda, aga midagi kindlasti on."
"Et saaks veidi reklaami teha ja oma toodet tutvustada."
"Just-just! Midagi me välja mõtleme, midagi me kindlasti mõtleme. Ole hea, helista mulle paari päeva pärast, siis ma ütlen sulle."
Piiks-piiks.
Veel paar kõnet teemasse sisse elamiseks. Ärimees, kes sama valdkonnaga seotud, teeb mulle selgeks, et väiketootjal ei ole suures kaubanduses midagi peale hakata. Tänapäeval käib kõik suurte kettide kaudu. Ja et kui sa tõesti taha proovida, siis peab sul olema
a) pühendumus,
b) tutvus,
c) õnne,
d) sidemeid.
Ja kui üks nendest komponentidest on puudu, ei tule midagi välja. "Okkaline saab olema sinu tee püha tõe juurde!" teatab ta sügavalt välja hingates. "Aga proovi! Jõudu!"
Teine ärimees (rikkam kui eelmine) maalib mulle pildikese, kuidas keegi omal ajal oluline isik samuti ärisse sukeldus ja kalapulkadega turule tahtis tulla. Tundis ja teadis kõiki võtmeisikuid. Aga kui neile helistas ja kalapulkade turustamise asjus nõu küsis, keerati jutt selle peale, et ei tea kuidas Asta elab jne. Kalapulkade müügist ei tahtnud keegi rääkida.
Asja juurde
Mullu detsembris võitis Olustveres toimunud moosivõistlusel esikoha Hiiumaa Pihla turismitalu perenaise Anu-Maie Jõgi porgandimoos. Koostis: porgand, suhkur, sidrun, pektiin. Maitseb, nagu oleks aprikoosidest tehtud.
Moos on tõesti hea. Kõik söövad, nii et kõrvad moosised. Kui korra ära on proovinud, ostavad Anu-Maielt kastide kaupa.
Kõrge tiitel ja see, et moos kõigile meeldib, pani Anu-Maiele auahne mõtte pähe – hakkakski äkki moosi tegema? Teeks aasta läbi, raha liigub, kasum kasvab.
Nõuetele vastav köök on olemas, tööjõud on olemas. Kuu ajaga jõuaks teha 2000–5000 purki. Omahind tuleb 20 krooni purk.
Ja läkski tegemiseks. Kohalikes Hiiumaa poodides on moos müügil. Saaremaal ka. Aga vähe.
Anu-Maie on pakkunud oma toodet ka suurtele müügikettidele. Kaubaks ei ole läinud.
Anu-Maiel endal pole aega joosta poode ja laatu mööda. Käia ringi, tutvustada ja turustada. Selle peale läheb raha ja aega kõvasti.
Niisugusest asjast, et panna telesse reklaam, kus mõni armastatud lavajõud suure lusikaga moosi sööb, pole mõtet mõeldagi. Kust need sajad tuhanded võetakse?!
On ainult üks fond, kust saab toetust
Põllumajandusministeerium propageerib eestimaiseid toiduaineid.
45 miljonit on pandud kampaania Eesti Toit alla. Kui palju võib sellest olla kasu Anu-Maie porgandimoosi jõudmisel poelettidele?
Enn Sokk, põllumajandusministeeriumi osakonnajuhataja, on lahke mees ja selgitab kannatlikult, et "ainuke võimalus, mida ma näen, on see, et taotleda turuarendustoetust, mida antakse MTÜdele. Need MTÜd peavad ühendama põllumajandustootjaid ja olema tegutsenud kolm aastat."
Rohkem ei näe Enn Sokk mingit võimalust, kuidas riik võiks tootjaid rahaga toetada.
Hakkame siis poode läbi võtma
Kas ma Tallinna Kaubamajja ka helistan?
Anu-Maie: "Ei ole vaja. Mulle juba öeldi, et seal võetakse igal hommikul kümme purki. Ükskõik, kuidas ma neid sinna viiks, ma saaks viiekordse kahju!"
Prismasse?
Anu-Maie: "Sealt ma juba sain eitava vastuse."
Stockmanni?
Anu-Maie: "Sinna võib proovida!"
Stockmannis ootavad mind kaks kena daami – müügigrupi juhataja Ingrid Ermann ja osakonnajuhataja Ly Paukku.
Võtavad lusikad kätte ja proovivad, kuidas porgandimoos maitseb.
"Mmmmm."
"Pole väga vigagi!"
"Täitsa hea!"
Nad räägivad vaheldumisi, et "oleme Stockmannis püüdnud Eesti asju müüa nii palju, kui pind kannatab" ja et "meile meeldib mitmekesisus".
Soovitavad, et kindlasti ei teeks paha, kui toodet ostjatele maitsta anda.
"Meil on võluv keskealine daam, kes siin tooteid degusteerida pakub ja kes on pälvinud klientide usalduse."
Mida veel oleks vaja?
"Oleks vaja, et hulgimüügifirma moosi Stockmanni kohale tooks. Tootjatega me ise ei suhtle. Hulgimüügifirmal on oma sortimendinõukogu, kes siis vaatab, kas võtab toote müüki või ei."
Selge. Mis veel?
"Kui omahind on 20 krooni, siis müügihind tuleb küllalt krõbe… (sekund arvutustööd) … 30 krooni kanti. Aga noh, väga palju ei ole ka."
Olen juba püsti tõusmas, kui märkan uurida, et "ei tea, palju te siis porgandimoosi kuu ajaga maha võiksite müüa?".
"No 20 purki kindlasti," saan optimistliku vastuse.
"Rõõmsat päeva!"
Midagi nagu koidab
Rimi keti ostujuht on Teevi Noortoots, pikkade juustega nagu jalgpallur – selline võiks müüa, mitte pakkumisi vastu võtta! Tervitab sundimatul moel: "Tere, moosiärimees!"
Ülejäänud kõne kohta võiks öelda, et see on napp ("Vaatame üle. Kui maitseb, võtame ühendust"). Ja sisendab optimismi ("No kaks tuhat purki ikka kuus ära läheb!").
Keelitan küll Teevit, et ta purgi lahti võtaks ja kuskilt lusika otsiks, aga tema teatab, et teeb seda koos targematega ja praegu moosi ei torgi.
Mingit logistikafirmat Rimi ei kasuta ja Anu-Mai võib oma kauba ise kohale tuua.
Hind tuleks odavam kui Stockmannis – 29.90.
Teevi arvab, et maikuu jooksul on Rimi kvaliteediosakond moosi üle vaadanud ja kui on hea, siis küll ta läheb!
"Maainimesed peaksid julgemad olema!!!" ütleb Teevi hüvastijätuks.
Poole tunni pärast kuulen, kuidas mulgi kohupiimatootja ka Rimisse püüdis tulla, aga lepingud ja trahvid võimalike hilinemiste korral olnud nii rängad, et kaup jäi pooleli.
Paar päeva mööda läinud
Võtan kõne taas Toompeale.
"Tervist, härra Tammsaar! Jürgen jälle siin oma moosipoti otsas!"
Tammsaar: "Aitäh, et helistasid, aitäh, et helistasid! Mul preili Ester Tuiksoo pani siin plehku ja ma ei saanud rääkida! Aga tegeleme asjaga! Aitäh, et meelde tuletasid, homme räägime!"
Kuidas teistel edeneb
Istun laua taga, tõmban põllumajandustootjatele kõnesid.
Tiit Niilo (Nopri talu Võrumaal): "Jaa-jaa. Praegu on seis selline, et Tuiksoole peab küll survet avaldama. Kampaania Eesti Toit see osa, mis puudutab marketingi, on ju täiesti olematu! Turundus on selle ahela kõige nõrgem lüli. Ja turunduse kõige nõrgem lüli on, et väiketootjal pole kasutada konsultante, et nad saaksid oma tooteid müüa.
Nii kaua kuni väiketootjad ei saa palgata inimest, kes nende asju ajab, nii kaua asi ei liigu!"
Pajumäe Talu peremees Arvo Veidenberg toodab Viljandimaal samuti piimatooteid.
"Kuidas teie saate kettidesse sisse?"
"Ei saagi!"
"Tõesti?"
"Väiketootjal ei ole võimalik saada! Selver reklaamib ennast küll lausega "hea ja eestimaine". See peaks olema koht, kus Eesti väiketootja saaks oma kaupa müüa, aga tegelikkus läheb sõnadest lahku."
"Mis siis teha?"
"Võta minu kohupiim ka ja vaata, mis saab!" (Naerab. Ja tõsineb samas.) "Piimatoodetega on asi hoopis hullem kui moosi või meega. Need ju ei seisa ka!"
Ivar Miller, Berry Farmi juhatuse esimees (müüb astelpajutooteid): "Meie alustasime sealt, kus turg oli olemas –Soomest. Ja kui ettevõtte kasvufaas oli läbitud, tulime Eesti turule. Ja nüüd läheb hästi!"
Miller arvab, et ka poodides taandub kõik inimlikule mugavusele. Ostujuhtidel on lihtsam elada nii, et võtta kaup vastu suurtelt tuntud tootjatelt. Kes siis viitsib tegelda sellega, et uus toode elule aidata!
Ja möödus jällegi üks päev
Kolmapäeva varahommikul kiirustan Selverisse. Mulle meeldivad poodide ostujuhid ja Selver pole erand. Anu-Maie sai siit üsna umbmäärase vastuse. Sortimendijuht Agi Metsandi ja toidukaupade ostujuht Evelin Rang on sõbralikud ja kenad. Aga millegipärast tunnen ma ennast nende ovaalse laua taga nagu keemia arvestusel. Temaatika, millele nad 20 minutiga "reklaamimehe" tähelepanu juhivad, on alljärgnev:
• Eesti väiketootjatel ei ole kogemust oma toodangut müüa.
• Väiketootjad ei oska toodet esitledes tuua välja, missugune on toote maitse, millised on olnud edusammud, müügiedu laatadel, tarbijate tagasiside.
• Tootja näeb liiga vähe vaeva, et toodet tarbijale tutvustada. Mõnikord saadab oma moosipurgi ostujuhile, aga ei mingit kaaskirja. Ise ka kohale ei tule!
• Tootja kujutab endale ette, et neil on lihtsam, kui nad ise toodangu kauplusse toovad. See ei ole nii.
• Etikett peaks olema pilkupüüdev ja inforikas. Et kas toode kõlbab pannkoogi peale või hapukapsaste juurde.
• Et võiks mõelda tervele tootesarjale, millel oleks ühesugune kujundus. Põhiline aga: kui toode ostjale ei maitse, ei aita hind ega miski muu!
Lõpetuseks sõnastan kokkuvõtvalt küsimuse, kas väiketootjal on üldse võimalik tulla Selverile oma kaupa müüma.
Ei ole sugugi lootusetu, tuleb vastuseks. Pühendatagu aga oma tootearendusele energiat, küll siis asjast asja saab.
Üks asi veel. Daamid soovitavad, et ei teeks paha, kui tootja leiaks võimalusi tootmiskulude pealt kokku hoida.
Viimane kõne Toompeale
Tiit Tammsaar sosistab istungitesaalist (vaidlused eelnõude kallal kipuvad tema häält matma): "Ei ole ma Tuiksood kätte saanud. Anna andeks! Ei ole saanud. Aga ma võin kommenteerida, kui sa tahad."
"Tahan ikka!"
Tammsaar teatab nagu rindereporter: "Olukord on raske. Raske võitlus käib ja veel raskemaks läheb." Ta sosistab ultraliberaalsest majandusest ja Saksa piimast, mis hakkab varsti suurtesse kaubanduskettidesse tulema, ja et paranemist ei paista kusagilt.
Lõpp
Anu-Maiel on 23. mail Selveris aeg kokku lepitud. Eks näis, kuidas tal oma Eesti parima moosiga läheb.
PS
Mul on tagavaraväljapääs ka. Tuttav miljonär, kellele meeldivad ebatraditsioonilised ideed ja kes Hiiumaa naise oma tiiva alla võtaks ja toodet turule aitaks. Aga see pole väljapääs kõigile.
----------
Ega ministeerium ei saa Selverile faksiga käske jagada
Ruve Schank, Põllumajandusministeeriumi asekantsler
Turustamine ongi heale retseptimeistrile ja tublile kokale üks raskemaid tegevusi. Harjutada pole ka pikalt saanud. Seepärast pakub arengukava Eesti Toit sellealast koolitust just väiketootjale. Kindlasti on võimalusi väikeettevõtjaid ja muidu oma tootjaid aidata nn majamessidega, mille kogemust tutvustasid hiljuti põlluministeeriumis toimunud seminaril Saksimaa toiduturustusala asjatundjad. Tegemist on müügiketi sisese messiga, mille korralduskulud võtab oma kanda riik, eesmärgiks vähemalt tootja kaupadega keti uksest sisse saamine. Sellised meetmed sobiksid väga hästi turuarendustoetusse, mida – tõsi küll – saavad taotleda vaid MTÜd ehk tootjate ühendused.
Turumajandus peaks ju olema üsna isereguleeruv ja riigi tuge põllumajandus- ja toidukaubanduses püütakse nii globaalselt (WTO läbirääkimistel) kui ka Euroopa Liidu sees (riigiabi reeglid) piirata.
Riigi meetmed saavad olla eelkõige kaudsed.
Vaevalt et keegi ootab, et põllumajandusministeeriumist antaks Selverile faksiga korraldus Hiiumaa porgandimoos riiulisse võtta. Hiiumaa tubli moosikeetja ootab ilmselt veel oma müügimeest või otseostjat (võib-olla mõni restoran, võib-olla eksklusiivkauplus), keda oleks toetusaluste kaudsete meetmete (nagu turunduskoolitus, tootevõistlused ja messid) kaudu lihtsam ja tõenäosem leida.
Ehk on eestimaalaste ostuvõime sedavõrd kasvanud, et ollakse valmis eriti eriliste ja kvaliteetsete toodete eriketiks? Kui Eestis ei lähe, võiks proovida naabrite juures.
