Põhjamaade suurim kõrvitsategu

Felixi tehases Põltsamaal käib kuni novembrini hoogne kõrvitsate sissetegemine.

Tallinna poolt Põltsamaale sisse sõites peaks Liivi sõja aegse kuningriigi pealinna saabujat tervitama Felixi tehasehooned, ent tänavu sügisel jäävad need hiigelsuure valge telgi varju. Sarnast telki tunneb Eesti rahvas Õllesummerilt, rahvusvaheliselt sai see tuntuks Pronkssõduri teisaldamise kattevarjuna. Veini- ja konservitehase territooriumil ei käi siiski skulptuuri-, veini- ega keedisefestival, vaid kõrvitsate töötlemine. Tõsi, sedagi tehakse omamoodi festivalivaimus. “Siin telgis on Põhjamaade suurim kõrvitsatonnaaž,” kiidab tehase juht Janno Kurg valge varjualuse väravas. Peaaegu üle tema varvaste põrutab tuhatnelja tõstuk. Ei saa aru, kuidas tõstukijuht sõita näeb, sest kõrvitsakast kõrgub tõstuki hargil vähemalt juhi mütsinokani.

Tehase juht seletab, et kibe kõrvitsategu käib kahes vahetuses, kuus päeva nädalas. Septembri esimesel nädalal töötlemisfaasi jõudnud “kõrvitsaprojekt” peab läbi olema novembri lõpuks. Kaks tuhat tonni kõrvitsat saab selleks ajaks sisse tehtud küll kuubikute, küll viilude, küll riivitud kujul. Eesti poelettidele jõuab sellest kõigest “kah midagi”, nagu tehasejuht ütleb, põhiliselt läheb toodang ikka Põhjamaade turule.

Janno Kurg nimetab kõrvitsaprojekti enneolematuks juba selle tõttu, et vajaliku koguse ja kvaliteedi saavutamiseks korraldati Eesti põllumeestele eraldi kõrvitsakoolitus. Ja kogu koolituse tulemused ootavad nüüd telgis sisse tegemist.

Telgist tsehhi jõuavad kõrvitsad spetsiaalset liini pidi. Seda nimetatakse pesuriks. Nime järgi võib mõista, et see peseb kõrvitsad kodumullast puhtaks. Et iga kõrvits on ise mõõtu, ei anna kõrvitsatöötlemist paraku eriti robotiseerida, sestap sai inimfaktor Felixi suurejoonelise kõrvitsaprojekti lõppfaasis päris määravaks. Pesurist edasi kohtlevad kõrvitsaid ­hellad naiste­rahvakäed. Ja kohtlevad päris jõhkralt – kõrvitsad kooritakse. Koorimisnoad naiste pihus meenutavad inkvisitsiooni piinamisriistu. Nende nugade kuju on Felixi insenerid koorijate aastatepikkusest töökogemusest tuletanud. Nuge meil pildistada ei lubata, et mõni konkurent Felixi konkurentsieelistele jälile ei saaks. Selgub, et väljaspool seekordset kõrvitsaprojekti on tegemist hoopis kurgitsehhiga.

Et Põltsamaa alla koondatud Põhjamaade suurimad kõrvitsaväed purki ajada, tuleb Felixisse abijõudu igast maanurgast. “Peab isegi Tallinna suunal mõtlema hakkama,” poetab Janno Kurg, kui tervitame bussitäit Ida-Viru rahvast. Osa saabunuid tuleb juba tuttavasse kohta. Nad käisid siin septembris kahenädalasel tööreisil ja tulid nüüd uuele ringile.

Narva-Jõesuust pärit Ljubov Karuzina räägib, et Tallinna Elcoteqiga võrreldes on Põltsamaal kõvasti parem. “Tallinnas suhtutakse mujalt tööle tulnusse jämedalt.” Ljubale sekundeerib narvakas Eduard Lebedev, kes on kõrvitsatööle tulnud lausa koos naisega. Laps jäeti vanaema juurde. Eduard teab, et kerget tööd pole olemas. Oma töörännetel on tema koguni

Ameerikas ära käinud. “Seal oled nagu teisel planeedil.”
Kristina Minenkova, samuti Narvast, osaleb “kõrvitsaprojektis” esimest korda. 20aastane neid unistab ajakirjanikukarjäärist, aga seni on tööd saanud vaid liinitöölisena eri tehas­tes.

“Sillamäel töötasin konveieril, tegime taarat. Üheksa päeva sain ka Tallinnas töötada. Tegin seal vihikuid, aga lasti lahti – öeldi, et ma ei sobi sellele tööle.” Neiule soovitas kõrvitsatehast tema vanaema. Enamasti on Ida-Viru rahvas Felixi “kõrvitsaprojekti” tõmmatud ajalehekuulutusega. Tehasejuht Kurg märgib kaugelt tulnute hõredaid ridu takseerides, et 25–30 inimest jääb nüüd ikka puudu. “­Motiveerime neid palgaga. 40 krooni tunnist on kõva tasu, aga kas või Tartu inimesed ei taha sellegi­poolest siia nädalaks kohale jääda.”

Põltsamaa Hullava Naise pubi müüja räägib meile pärast poolihääli, nagu saladust, et kaugelt tulijad saavad tehases rohkem palka. Selgub, et müüja lapsed käinud ka varem hooajatöölistena kurki purki panemas ega jäänud selle tööotsaga üldse rahule. “Omad olid ees, haarasid muudkui kõik kurgid ja purgid. Lapsed kusagil taga ei pääsenudki löögile. Omad olid siuksed (müüja teeb kätega, nagu hoiaks ujumisrõngast) mammid.”