Politsei uus kaanepoiss

Sel nädalal 15. sünnipäeva tähistanud Keskkriminaalpolitsei värske pealik Eerik Heldna (30) on aastaid silma paistnud tubli narkopolitseinikuna.

Sel teisipäeval võttis keskkrimka värske pealik vastu õnnitlusi asutuse 15. sünnipäeva puhul. Aga kui järgmisel hommikul tema juures kokku saame, pole tema näos märkigi, et eelmisel päeval oleks miski kurnav pidu olnud. “Mis pidu siin keset nädalat,” ütleb ta. Õige jah. Kui enne kohtumist sai mõne tema endise ja tänase kolleegiga räägitud, siis muidugi mainiti, et Heldna on korralik inimene, kes ei lubaks endale sedasorti kõrvalekallet, et hakkaks keset töönädalat raju pidu panema. See ei tähenda, et mees pitsi sülitaks. Keskkriminaalpolitsei noor juht pole padukarsklane. Õigel ajal, heas seltskonnas lubab temagi endale pitsi. Või õlle. Kui on pidu ja õige meeleolu, räägib anekdoote, laulab mõne särtsaka sisuga tšastuškagi. Selle peale olevat tal märkimisväärne anne. Ent Heldna teab väga täpselt, millal on õige aeg ja koht. Sestap, tõepoolest, mis peost siin keset töönädalat rääkida.

Siseminister Jüri Pihl kinnitas Heldna ametisse juuni alguses pärast seda, kui senine kaitsepolitsei pealik Aldis Alus vastas ministri ettepanekule keskkrimka juhiks hakata eitavalt. Paljud ehk üllatusid. Heldna on ju noor.

“Noor, kuid juba suurte kogemustega politseiohvitser,” ütles Pihl uut keskkrimka juhti ametisse kinnitades kõhklejatele vastuseks.

Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni liige Ain Seppik ütles, et nii noore mehe saamine sedavõrd olulise politseiasutuse juhiks on ühest küljest Eesti eripära. Tõepoolest, mujal maailmas sellist asja naljalt ei kohta. Teisalt alates sellest hetkest, kui 1990. aastate algul sai veidi üle kolmekümnene Mart Laar Eesti peaministriks, ei tohiks noorte tippjuhtide rohkus siinmail kedagi üllatada. Meil on kõik noored. Riik ise ja asutused, mida juhitakse, samuti.

Heldna puhul maksab rõhutada ennekõike seda, et tal on märkimisväärne kogemustepagas.

Aastate jooksul on juba nii välja kujunenud, et keskkriminaalpolitsei pealikust saab justkui automaatselt vähemasti meedia silmis politsei kaanepoiss. Superstaar mingis mõttes. On see õiglane ja õige või mitte, polegi siinkohal arutluse teema. Oluline on, kas värske mees ka selles rollis välja veab. Kas ta on avatud, hea suhtleja? On ta vaimukas ja särav? Ja samas, erinevalt seltsielu kangelastest, kelle puhul tööalane tase ei pruugi lugeda, on politseil vaja tegusid teha. Sulisid püüda, kuritegevust ohjeldada, inimesi kaitsta... Et kas ta on ikka küllalt pädev?

Ses osas on Heldnal ette näidata kobe karjäär. Juba sisekaitseakadeemias õppimise ajal töötas ta Tallinna Politseiprefektuuri Põhja politseijaoskonna patrullkompanii kordnikuna. Põhja politseijaoskond – see tähendab lihtsalt öeldes Koplit. “Ütleme nii, et Kopli liinid on mulle tuttavad,” märgib ta.

See on kant, millel on läbi aegade olnud linna pätipesa kuulsus. Võib ette kujutada, et mõni politseinikuks õppiv noor langetas Koplis patrullides otsuse tegelda edaspidi mingi meeldivama tööga. Heldnale andis see pigem tiivad.

Tema karjäär tundub pidev ja suuremate tõrgeteta. Üsna varsti oli ta Tallinna politsei narkotalituses, ja mõne aja pärast ka selle juht. Nii mõnigi ajakirjanik, siinkirjutaja nende hulgas, on narkopolitseinik Heldnalt kuulnud põhjalikke ülevaateid selle kohta, mis olukord parajasti siinsel narkoturul valitseb. Ja põhjalikke selgitusi teemal, mis vahe on “va lgel pärslasel” ja “valgel hiinlasel”, mis eri aegadel heroiinisõltlastest narkomaane nagu loogu koomasse viinud, vahel ka tapnud. Ega iga politseinik viitsikski ajakirjanikke neisse asjadesse pühendada. Aga tema viitsis.

Kusjuures nii, et asi jõuaks kohale ühtviisi hästi nii vilunud krimiajakirjaniku kui ka naisteajakirja publikule. Heldna on alati olnud hea ja avatud suhtleja. Ta on osanud enda ja oma osakonna tööd hästi müüa, kui nii võib öelda. Ja see polegi tegelikult nii vähetähtis.

Kaks ja pool aastat tagasi sai Eerik Heldnast Põhja politseiprefektuuri kriminaalosakonna juht.

“Ta on tõesti väga distsiplineeritud, alati korralik ja korrektne,” ütleb kunagine Keskkriminaalpolitsei juht ­Andres Anvelt. Tema töötas koos Heldnaga, kui viimane oli verivärske politseiametnik. “Me hüüdsime teda seepärast, et nii püüdlik oli, Kadett Heldnaks.”

Kriminaalpolitseinikud on Anvelti teada pigem sellised loomingulised, n-ö oma kiiksuga tegelased. Aga sellest tulenevalt lasevad teinekord läbi mõne lohakuse, ebatäpsuse. “Heldna on oma töös heas mõttes punktuaalselt täpne,” märgib kunagine keskkrimka juht. “Selliseid mehi peab politseis olema.

Vastasel juhul valitseks seal anarhia.”

Samu isikuomadusi rõhutades aga ei jäta ükski Heldna kolleeg märkimata üht olulist detaili: see pole mees, kes teeks karjääri teiste arvelt. Noor ja ambitsioonikas juht võiks ju nii mõnegi vana olija närvi ajada. “Minu teada on Heldnal oma alluvate seas, kellest nii mõnigi on olnud temast vanem ja kogenum, olnud alati kõva autoriteet,” sõnab Anvelt.

Ta peab vajalikuks veel mainida, et erinevalt paljudest teistest noorema põlve politseinikest on Heldnal suus perfektne vene keel. Seda isegi sel määral, et ta suudab rääkida slängi, milles kõnelevad paadunud retsidivistid.

Heldna ise märgib, et tõesti pole mõtet hakata mõne väheharitud paadunud vargaga rääkima “Prantsuse valgustatud filosoofide tasemel”, ent nii madalale ta muidugi ei lasku, et mõnega neist pätislängis rääkima kipuks.

Tõsiasi on muidugi, et riigis, kus märkimisväärne osa elanikest, sealhulgas kurjategijatest, on ­venekeelsed, on politseile vene keele oskus elementaarne. Ja kahju on, et paljud noored politseiametnikud seda nii vabalt ei valda.

Kui veel keele teemal peatuda, siis Heldnast rääkides on sageli mainimist leidnud tema polüglotlik keelteoskus. Räägitud on 10–12 keelest, mida ta valdavat. Heldnat paneb talle säärase võime omistamine muigama. Nii “hull” see asi siiski pole. Peale vene keele valdab ta oma sõnul võõrkeeltest veel soome, rootsi ja inglise keelt. Põhjusel, et tema emapoolne vanaema oli ukraina päritolu, saab noor keskkrimka pealik aru ka sellest keelest. Ega seegi pole nõrk tase.

Eks nii mõnelgi politseiametnikul on olnud hetki, kus mõeldakse, milleks ikkagi see töö. Kes on ise kurjategija püstolitoru ette sattunud, kes on saanud noahoobi. Mõnigi on pidanud kogema olukorda, kus hea kolleeg kurja käe läbi surma saab. Politsei palk pole kunagi olnud kuigi suur. Et kas see kõik on seda väärt?

Heldna tunnistab, et pole kunagi pidanud enesele sedalaadi küsimusi esitama. Ütleb, et tema jaoks on töö politseis ikka veel piisavalt huvitav ja väljakutseid pakkuv.

Talle läheb oma sõnul väga korda, et Eestis olek s elu normaalne. “Ma ei karda öelda, et olen Eesti patrioot.”

Nagu tuhanded teised kaasmaalased, osales temagi mais üritusel “Teeme ära 2008”. Kraamis Suurupis endisel sõjaväe territooriumil isetegevuslikku prügimäge.

Heldna abikaasa on liikluspolitsei liinis tubli karjääri teinud kursuseõde Sirle Pai-Heldna.

Kuigi peres on kaks politseinikku, ei tähenda see, et töö liiga tihti koju kaasa tuleb. Vähemalt üritab mees asjad nii seada. Parem tegelda pojaga, kes on ju parim pingemaandaja.

Heldnate pere liige on ka legendaar­ne Tallinna narkokoer,  kaheteistaastane retriiver Vilma, kes, tõsi, viimased neli aastat on pidanud mõnusat pensionipõlve. Koera n-ö passijärgne nimi on Fusstails Be My Nemecia, täpsustab Heldna.

Vanusele vaatamata on teenekas koer, kes omal ajal saadi kingituseks Soome kolleegidelt, ikka vitaalne ja energiline.

Heldnale meeldib pikamaajooks. Koguni sedavõrd, et kavatseb tänavu sügisel läbi joosta täispika maratoni. Kolm-neli korda aastas võtab ta aga kaasa fotoka, telgi ja värgid ning läheb loodusse pildistama.

Kui minister Pihl Heldna ametisse nimetas, siis ütles ta: “Usun, et Heldna suudab jätkata Keskkriminaalpolitsei arendamist nii, et see asutus oleks arvestatav koostööpartner rahvusvahelisel tasandil ja vastaks ka meie ühiskonna kõrgetele ootustele.”

Heldna ütleb selgituseks: politsei peab olema paindlik. Peab käima ajaga kaasas. Neil aegadel, kui Eestis valitses brutaalsele jõule toetuv kuritegevus, oli keskkriminaalpolitsei ülesanne teine kui tänase, äärmisel varjatud ja sageli riigipiiridest väljapoole ulatuva kuritegevuse tingimustes. Nüüdne on tihtipeale n-ö projektipõhine kuritegevus, kus kurjategijad tulevad kokku mingiks üheks konkreetseks ettevõtmiseks, et seejärel haihtuda. Selge, et selliste üritustega võitlemiseks on vaja eeskujulikku koostööd kõigi politseiasutuste vahel.

Kuritegevusega võitlemine on üha rohkem nagu malemäng, kus pead vastaspoole mitu järgnevat käiku ette teadma, ütleb Heldna.

Tema töökabinetis on ka päris malelaud ja nupud. See mäng meeldib uuele pealikule.

Eerik Heldnast

• Sündinud 29. septembril 1977 Tallinnas
• Lõpetanud 1995 Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumi
• 2000 Sisekaitseakadeemia uurimise erialal
• 2003 omandas Tallinna Tehnikaülikoolis haldusjuhtimises magistrikraadi
• 2004. aasta jaanuarist märtsini täienduskoolitas end Ameerika Ühendriikides FBI akadeemias
• Politseis tööl alates 1997. aastast
• Abielus prefektuuri liiklusjärelevalve osakonna komissari Sirle Pai-Heldnaga
• Peres kasvab poeg
• Noorena tegeles tõsisemalt karatega, viimasel ajal tervisejooksu ja fotograafiaga
• Ütleb, et on Keskkriminaalpolitsei senise juhi Elmar Vaheri ja Põhja prefektuuri narkokuritegude talituse vanemkomissari Kaido Kõplasega nii hea sõber, et läheks nendega julgelt koos luurele