28.03.2008, 00:00
Pontsakad põnnid ja aktiivsed pensionärid
Hispaania lastest on 15% ülekaalulised. Selle näitajaga ollakse maailmas pärast ameeriklasi ja inglasi kolmandal kohal ning esmakordselt võivad vanemad põlvkonnad elada kauem kui noored.
Alles 30 aasta eest valitses Hispaanias toiduainete puudus, mis on
tänaseks küll asendunud toiduainete üleküllusega, kuid
valikute rohkus pole pakutava kvaliteeti kaugeltki tõstnud.
Kiidetud, tervislik Vahemere dieet, kus aukohal puu-, köögi- ja
juurviljad, kala, pähklid, mandlid ning oliiviõli, on tänaste
väikeste hispaanlaste söögilaualt peaaegu täielikult
kadunud. Selles aga ei saa süüdistada kedagi teist peale
lapsevanemate, kes panevad söömisharjumustele aluse just kodus.
Hispaanias on aga täiesti tavaline, et perelõunal
või sõprade õhtusöögil sätitakse eelroaks
kartulikrõpsud, soolapähklid ja vorstilõigud. Kinosaali ei
astu ükski laps ilma popkorniämbri või magusat pungil
kilekotita, koolitundide vahepeal on aga pooltel käes
krõbuskitepakike, sõõrikud või saiakesed.
Rääkimata muidugi sellest, et tugeva söögikorra ajal
eelistavad nad salatite, köögiviljade ja kala asemel erinevaid
praetud rasvaseid vorstikesi friikartulitega, pitsat või hamburgerit. Ja
kogu selle rasva ning soolahunniku kõrvale tahab väike, priske
hispaanlane juua just suhkrustatud karastusjooke ja ei mitte midagi muud, sest
muidu ei söö ta üldse.
Pärast
lõunasööki ei lähe laps õue sõpradega
jalkat taguma või korvpalli mängima. Ta eelistab jääda
koju arvuti, teleka või Playstationi taha ning seal vaid näppudele
tuld anda. Ülejäänud kere on sätitud mugavalt diivanile
või tooli, kuhu see jääb kasvama mitmeks tunniks. Ja
nõnda päevast päeva, aastast aastasse. Ent siis imestatakse,
et korraga on pisikesed hispaanlased pontsakuselt maailmas kolmandal kohal,
mitte väga kaugel hiigelsuurtest ameeriklastest.
Paks laps,
ilus laps, kuulus ka vanemate, just maapiirkondadest pärit hispaanlaste
arusaamadesse, kuid probleem pole esteetikas. Probleem on tervises ja
elukvaliteedis.
Aktiivselt vananev Hispaania
Arstid väidavad esmakordselt päris tõsiselt,
et kui nõndaviisi jätkata, siis elavad vanemad hispaanlased
noorematest kauem. Esiteks on nende toidulaud harjumuslikult peamiselt Vahemere
dieedil põhinev ja teiseks on vanemad hispaanlased ka tunduvalt
aktiivsemad.
Näiteks ainuüksi juba Alicantes, mis on
umbes 350 000 elanikuga linn, on vanematele inimestele mõeldud
tantsusaale kolm korda rohkem kui terves Eestis kokku. Ja tantsimas
käiakse kaks-kolm korda nädalas! Lisaks igapäevased pikad
jalutuskäigud Vahemere kaldal.
Muidugi on hispaanlaste keskmine
eluiga ka üks Euroopa kõrgeimaid, vanemad kui 65aastased
moodustavad Hispaanias 35% elanikkonnast. Mehed elavad siin keskmiselt
77aastaseks, ent hispaanlannad lausa 84aastaseks. Rohkem kui keegi teine
Euroopas, eespool itaallannadest ja prantslannadest.
Kõike
seda teades üllatas paljusid hiljuti teatavaks saanud uudis, et üle
60aastaste hispaanlaste lahutustearv on viimase kuue aasta jooksul
kahekordistunud, suurenedes aastal 2006 võrreldes 2005. aastaga lausa
26%. Näitaja, mis jutustab sügavast sotsiaalsest muutusest.
30 aasta eest oli katoliiklikus Hispaanias lahutus suhteliselt
mõeldamatu. Kristlik moraal, religiooni poolt naisele määratud
roll, kes oli sunnitud koju jääma, mehe, laste ja kõigi
teiste, võimalike haigete pereliikmete eest hoolitsema, olles samal ajal
mehest majanduslikult täiesti sõltuv, asjaolu, mis kärbib
otsustusvabadust, ning seadused või õigemini nende puudumine ei
pakkunud muid võimalusi. Esimene lahutusseadus võeti vastu alles
25 aastat tagasi,
1983. aastal.
Tänaseks on olukord aga muutunud ning
põhjusi on mitmeid. Esiteks, tänu 2005. aastal kehtima hakanud
kiirlahutusseadusele on Hispaanias lahutamine nüüd odavam ja
lihtsam.
Näiteks ei nõuta enam ametlikule lahutusele
eelnevat kahe aasta jooksul toimunud eraldi elamist ega põhjust, miks
lahutada soovitakse. Asjatundjate sõnul on vanemas eas lahutusmotiivid
väga sarnased nooremate eagruppide põhjustega, kuid enam ei pea
kohtuniku ees selgitusi andma.
Lisaks elavad inimesed kauem,
elukvaliteet on paranenud, hispaanlannadel on rohkem
õigusi-võimalusi, enesekindlust, tervis on tugev ja hea ning nii
ollaksegi varmamad alustama oma elu uue lehekülje kirjutamisega andes
õnnele uue võimaluse. Sest tõesti, 65 aastat, see pole
midagi!
Huvitav, kas noored hispaanlased saavad ka seda kunagi
öelda?