Popmuusika hull kuningas
Teisipäevased uudised kirjutasid: "Otsuse väljakuulutamisele järgnenud pressikonverentsil teatas üks vandekohtunik, et Jacksoni süüd kaaludes lepiti kokku, et teda vaadeldakse kui tavalist inimest, mitte kui avaliku elu tegelast."
Mida see tähendab? Kõigepealt, Michael Jackson ei ole "avaliku elu tegelane". Ta on staar, seega hoopis midagi muud. Muidugi, neid kaht samastatakse triviaalse järjekindlusega kogu aeg, ent siiski – Jackson ei ela staarina avalikku, vaid unikaalselt varjatud elu.
Asi saab selgemaks, kui võrdleme teda globaalse popkultuuri ühe teise 80ndatel tippu tõusnud ikooni, Madonnaga. Madonna kogu mõte on ablas ja jultunud manipuleerimine meediaga. Ja nüüd pange siia kõrvale Michael Jackson. Mitte korrakski oma karjääri jooksul pole ta meediat oma huvides suunanud, sellega sünkroonis liikunud. Jackson on poparistokraat, kelle mõis kannab nime Neverland ja kes lausa sümboolselt kannatab nahahaiguse all, mis ei luba talle otsest kokkupuudet päikesega. Nii et lülitage kaamerad välja.
Hästi, aga too vandemees lubas ju keskenduda Jacksonile kui "tavalisele inimesele". Kuidas sellega on? Ma ei tea. On seda "tavalist inimest" keegi päriselt kunagi näinud? On keegi temast usutavalt rääkinud? Tema head sõbrad läbi aastate – Elizabeth Taylor, Diana Ross, Ronald Reagan, Paul McCartney enne seda, kui Jackson biitlite laulude kirjastusõigused 1985. aastal reetlikult endale ostis?
Kogu kohtuprotsessi vältel ootas maailm, et äkki nüüd… Äkki lõpuks ometi avaneb meile mingi "tõeline" Jackson. Äkki mõistetakse ta koguni süüdi! Ja kuidas tal vanglas võiks minna? Kas nagu pedofiilidel ikka? Aga ei midagi. Vaatasin just televiisorist seda, kuidas protsessile joon alla tõmmati, kuidas Jackson fännide tervitusele põgusalt vastas ja siis oma teed sõitis. Mitte midagi ei olnud muutunud. Tundub, et reaalset Jacksonit nagu polekski olemas. On ainult mingi haige fantaasia. Selline, millest ta laulab ühes oma tagumise loomeperioodi kaalukamas laulus (armastuslaulus!) “Who Is it” – "I am the damned / I am the dead / I am the agony inside / the dying head".
Siin tulebki aru saada Michael Jacksoni kui staari põhiloomusest. Ta ei ole staar sellepärast, et ta selle staatuse väljateenimise nimel midagi t e e k s. Ta ei ole see, mida me oma ambitsioonikatele lastele õpetame – käitu õigesti ja sa saad kuulsaks. Ei, Michael Jackson on staar sellepärast, et ta o n Michael Jackson. Ja just see staatus kohtusaalis ei muutunudki – keegi ei saagi kunagi teada, kui kuri oli või ei olnud see, mida ta tegi või ei teinud. Just nagu me ei saa päriselt teada, millist osa mängisid selles kõiges raske käega terasetöölisest isa või jehoovatunnistajast ema või see, et muusikabisnises alustas Jackson juba viieselt. Ja kuidas ikkagi mõista kohut kellegi üle, kes on nii kummaliselt süütu, justkui paberist roos. Ja kes justkui vastaks maailma pärimistele Boy George'i surematu vastuküsimusega: "Do you really want to hurt me?"
Selline kummastav distants meie ja tema vahel ei ole muidugi kogu tõde, vähemalt ei tohiks seda olla. Sest Jackson võib ju ollagi staar, kuid sama olulisel määral on ta muusik – metsikult andekas, radikaalne ja uuenduslik. Iseasi, et me ei kujuta teda kuigivõrd ette seesuguses kunstniku autoriteetses rollis nagu musta popmuusika mõnd teist kangelast – James Browni, Stevie Wonderit, Prince'i... Ka oma lauludes, ka laval on ta miskitmoodi passiivne objekt. Ja siis on juba meie oma võimekuse asi, kuidas me temast mõelda oskame.
Kui Jackson kaheksa aasta eest Eestisse saabus, oli meie avalik enesetunnetus jõudnud ühte väga selgelt märgatavasse faasi. Vähemalt ajakirjanduse ja arvamusliidrite tasandil omistasime nimelt enestele oskuse kapitalismist nüüd juba ka l ä b i näha, sellest kriitiliselt kõnelda. Me teadsime juba, et see, mis kunagi tundus tõotatud maana, jaguneb tegelikult kirevaks fassaadiks ja varjatud tühjuseks. See veendumus aitas meil jõuda rabava avastuseni, et Coca-Cola ja McDonalds pole see, mida me päriselt vajame ning ka Lauluväljakul esinenud Michael Jackson liigitati lihtsustavalt selliste õõnsate sümbolite ritta. Võibolla paljud ei mäleta, kuid põhiliselt võis lehtedest lugeda kaht tüüpi kirjutisi – ühed valmistusid paraadiks (nii palju aparatuuri, nii võimas valgusshow jne) ning teised küsisid, miks me peame oma ellu lubama midagi nii lamedat nagu too friik sealt Ameerikast. Väikerahvas kibeles ütlema, et kuningas (ja Jacksoni hüüdnimi oligi tollal The King Of Pop) on alasti. Veel aasta hiljem kirjutas tõusev poliitik Marianne Mikko, kuidas ta nüüd läheb Rolling Stonesi kontserdile samasuguse eneseväärikusega, millega varem oli boikoteerinud Jacksonit.
Aga tollane Jackson oli sellesama kapitalismi mõttes tegelikult juba luuser. Tema füüsiline lagunemine oli järjest ilmsem. Tema hääle ebaloomuliku kõrguse taga oletati viltuläinud hormonaalseid eksperimente, näonahk oli groteskseks maskiks pleekinud ja sinna juurde muidugi naljad sellest, kuidas tema nina tolle igavese nooruse otsinguil kaduma oli läinud. Ja ometi oli kunagi just Jackson aidanud meinstriimis kehtestada tervet mustanahalist seksuaalsust. (Fakt on, et kui MTV 80ndate algul alustas, pidi sellest saama peaasjalikult valgete rockikanal. Alles siis, kui Sony ähvardas taolisest rassieraldusest kõrgemal seisva Jacksoni rotatsioonist kõrvaldamisega, muutis MTV oma programmipoliitikat. Ja popkultuuri tulevikku.)
Muusikaline langus oli teine küsimus, mis tahes põhjuseid selleks ka ei leita. Viimase plaadi "Invincible" läbikukkumisele pakuti mitu selgitust. Esiteks Sony vandenõu, mille siht olnud tekitada Jacksonile hiigelvõlg ja sundida teda loobuma neist samadest õigustest biitlite vanadele lugudele. Teiseks õnnetu copy protection-tehnoloogia, mis külmutas Jacksoni muusika jõudmise internetipiraatluse huvisfääri ja seega ka uue publikuni. Kolmandaks Bin Laden oma lennukitega, mis muutsid olematuks enam-vähem igasuguse reklaamikampaania. Muidugi – lõppkokkuvõttes olid kõik veendunud, et plaat i s e oli nigel. Aga Jacksoni lugu ei saa lihtsalt pankrotiga lõppeda. Just nagu ei otsusta tegelikult midagi ka kohtu selline või teistsugune otsus.
Mis otsustab, selgub aastate pärast ja hoopis teisiti. Mees, kes teda kunagi Hollywoodi filmis mängima hakkab, on juba sündinud.
