Poptäht ja rokimees

Esto TV võttegrupp väisas hiljuti “Eesti Eurolaul 2002” nimelist est-raadikonkurssi, et intervjueerida kohalikke tähekesi. Tulemused on masendavad. Niipea kui küsimused ebaortodoksseks muutusid, ilmus laulutüdrukute näkku kohtlane naeratus. Nad maigutasid. Lapseohtu lauljad on nagu dresseeritud koerakesed, kes teevad oma numbri ära, saavad suhkrutüki kätte ning muutuvad taas kohkunud-kohmetuteks tüdrukutirtsudeks. Siin puudub elementaarne staarikvaliteet: poptäht kui metafüüsiline roll, kui kättesaamatu ihaldusväärsus, kui detailideni paikapandud imago, kui käitumis-, mõtlemis- ja kõnediskursus.

Kui kusagilt üldse otsida staarilikku glamuuri ja eneseirooniat, siis ehk vana kooli artistidest. Anne Veskis on seda, Ivo Linnas ehk, võib-olla Grapsis ja Joalas. Vähemalt põrkisid nad Kenile & Tolgile vastu ja kaasa. Ilmselt on gastrollreisid nõukogude tohututel estraadi-lavadel andnud elementaarse karastuse, suhtlemisoskuse, reaktsioonikiiruse ning osavuse kõikidest olukordadest puhtalt välja ujuda. Nõukogude estraad nõudis avaliku staarikuvandi kohandamist masside maitse järgi. See tähendab, teadlikku võõrandumist iseendast, arusaa-mist, et staariks olemine pole midagi muud kui enesereklaam, kaunis, kuid katteta vautšer hetkeliseks naudinguks.

Esto TV-l tuli tegemist teha ka teistsuguse staaritüübiga. Rokimees Jaagup Kreemi olekust ja repliikidest õhkus agressiivsust; kui poleks rahvast ümber olnud, oleks võttegrupp vereloigus lõpetanud. Alguses tundus paradoksaalne, et piss on pähe löönud just kõige “mitteformaalsemale” eurovisioonlasele. Tagantjärele on kõik iseenesestmõistetav – härra Kreem on roki “siiruse imperatiivi” kehastus, ta püüab saada oma rolliga identseks. Siin puudub distants, mängulust ja huumor. Raevukas rokimees ei mahu väikest kasvu Jassi ära ning pritsib igast kehaavausest välja.

Mis kõige hullem: hr Kreemi religiooniks on rock’n’roll’i ajast ja arust narratiiv. Tema maailmataju koosneb klišeedest, mis on liig õõnsad, et isegi naljakad näida – pohmelline maailmavalu, täis pank, täis tank ning blatnoilik sentimentaalsus. Seda kosmogooniat ei tasu naeruvääristada, võib ohtlikuks osutuda.

Küllap saame pärast seda lugu, kõigi Esto TV vihkajate ja Jassi fännide rõõmuks, oma ketuka kätte. Jalaga munadesse ja rusikaga lagipähe – kui muu kommunikatsioon enam ei toimi, saab rokk end sedamoodi täisväärtuslikuna tunda. Puhta ja ülla ja egomaniakaalsena. Tähena.