Positiivse programmiga Pidulas
Mõni aeg tagasi kirjutas Eesti Ekspress sellest, kuidas Saaremaa ühe vanima mõisa - 14. sajandist pärit Oti omanikul väliseestlasel Henno Parksil ei lase muinsuskaitse omatahtsi (ehk siis nagu Ameerikas) talitada ja mehel on hari nii punaseks aetud, et ta pani maja pehmelt öeldes absurdse 86 miljoniga müüki (Vt Kaido Einama "Oti mõisa omanik: ärge ostke muinsuskaitse all olevat maja", 21.09).
Saare maakonnas Kihelkonna vallas Pidulas on aga hoopis teistsugune mõisahärra.
Vesa Lappalainen, perfektse eesti keelega soomlane, ärimees, jurist ja õppejõud, väärtustab algupärast ja ütleb, et temal on muinsuskaitsega küll head kogemused. Ta jätkab innukalt: "Kõik, kes on kaasatud Pidula mõisa taastamisse, on entusiastid. Isegi ehitusmehed. Juba paar aastat abiks olnud ehitajad ei läinud buumiga Soome, vaid tulid jälle Pidulasse tööle."
Miks Lappalainen pole ikkagi Soomes mõisahärra?
"Soomes on mõisaid vähe müügil. Enamasti on mõisad aadliperekondade käes. Vähemasti nii vanad ja väärtuslikud, nagu on Pidula. Kui nad ei ole läinud pankrotti." Eestist otsis ta alul suvilakrunti, siis kasvas mökki-unistus mõisaks, mis sai teoks 1997.
Et mõis oli enne pikalt tühi ja lagunes, siis on tööd palju. Projekti koostas restaureerimisele keskendunud arhitektuuribüroo Vana Tallinn. Sealsetest tegijatest tõstab Lappalainen esile selle valdkonna elavat legendi Aet Maasikut. Teine klassik - Leila Pärtelpoeg - on teinud sisustuskavandeid.
Mis on taastamistööde kontseptsiooniks? Lappalainen: "Autentsus ja ausus, et oleks õige asi, see on olnud meie ideeks." Seega mitte vana aja võltsing ega euroremont. Ühtegi aega pole halvaks peetud, baroki kõrval on mitmed detailid pärit 1930ndatest - kooli ajast.
Kõige kallimaks tööks peab ta "kaasaja" sisse toomist - vesi, kanalisatsioon, elekter jne.
Muide, kaevu puudumisel on üsna humoorikas põhjus. Nimelt, paarkümmend aastat tagasi, vene garnisoni tegutsemise ajal, kukkus kaevu siga ja uppus. "Garnisoni komandör vihastas nii, et nõudis, aetagu kaev prügi täis. Kaev oli sellega rikutud." Asjatundjad on soovitanud (algselt väikese kaevumajakese ja kivipiirdega) veevõtu koha taastada.
Lappalainen plaanib talle kuuluva Pidula mõisa peahoone muuta hotelliks ja hakata pakkuma mahetoitu (mitte ainult porgandit ja kaalikat, vaid ka näiteks lambaliha). Et mees korrastab mõisa rahulikult, hoole ja armastusega, läheb sellega veel veidi aega.
Kuid ka praegu on toimunud Pidulas mitut sorti ettevõtmisi. Nii vändati härrastemajas lastefilmi "Ruudi" sisevõtted, Theatrum etendas kohalikest inimestest pajatavat tükki "Elu sees", siin on tehtud jaanituld ja korraldatud kontserte ning kunstiakadeemia restaureerimistudengite praktikat.
Lisaks fassaadi taastamisele ja lihtsalt prahi väljaviskamisele on aastate jooksul palju "nikitsetud". Restaureerimistöid juhendava Tõnu Sepa nõuandel on aknaid kititud ja aknavahesid takutatud, mitte aga tihendatud makrofleksiga. Algupäraste akende järgi on valmistatud uusi: "Hind on plastakendega võrreldes kahekordne, mitte rohkem. See ei ole palju. Väike puutöökoda Kärlal teeb neid." Igal pool tahab omanik muinasjullede ja arhitektuurisõprade rõ& otil de;muks rõhutada ikka maja omapära ja kvaliteeti. Katkiseid laelaudu on võimaluse korral plommitud, seinu lubjatud.
Vesa valgustab oma plaane: "Maja tagumine tiib on kokku varisenud, ilmselt ehitati see 19. sajandil suhteliselt odavalt ja kiiresti teenijate olmeruumideks. Minu idee on, et see ehitataks kivist, mitte tuhaplokist, mitte tellisest, vaid dolomiitkivist. See on väljakutse, kuna viimasel ajal pole midagi sarnast eriti tehtud." Lisaks kerkib ilmselt parki kõrgendikule väike paviljon-tornike, kust avaneks hea vaade ümbruskonnale. Et algupärasest lehtlast pole alles jooniseid, on raske teha valikut selle kuju suhtes.
"Muinsuskaitsega tasub koostööd teha," kiidab rõõmsameelne mõisahärra. "Näen oma kogemusest, et nende suhtumine on muutunud paindlikumaks. Seal on ka uus ajastu, soovitakse olla abiks, toetada vanade hoonete omanikke rohkem." Nüüd on selleks ka rohkem võimalusi, sest ka muinsuskaitse võib toetada omalt poolt rahaliselt või aitab otsida finantseerijat.
"Vanade kinnistute omanikud tekitavad sageli konflikte sellega, et nad ei saa aru, et sellel, kes muretseb omale vana lossi või mõisa, omanikuvabadust piiratakse." Muidugi, ka puhta platsi peale ehitades tuleb muretseda ehitusluba, järgida ehitusmäärust, tuleohutust, arvestada naabritega. Vesa: "Piiramatut vabadust polegi ehitamises olemas. Ilmselt on uuesti iseseisvunud eestis palju inimesi, kes soovivad siiski uusi asju teha. Vana hoonega on isegi lihtsam, tal seinad püsti. Mina Pidulas taastan ja restaureerin, mul ei ole olnud suurt vajadust uuesti jalgratast leiutada. Minu iseloomuga see vist sobib. Tuleks teha just nii, et vana hõng tuleks tagasi."
Jah, Pidulal on see hõrgu eheduse maik tõesti man.
Mis koht see Pidula õieti on?
Väidetavalt oli Pidulas keskajal 1240. aastal rajatud pidalitõbiste varjupaik, mis olla andnud kohale ka nime. Mõisa lõi 16. sajandi lõpul Joachim Sträcke. 17. sajandist kuni 1772. aastani kuulus mõis von Stackelbergidele, siis aga oli see kuni Vabadussõjani von Tollide käes. 1970ndateni oli mõisas kool, siis kolis kompleksi vene piirivalve. 1990ndatel vahetas peahoone korduvalt omanikku, kuni 1997 jõudis Lappalaise valdusesse.
Hilisbarokne kohalikust - Selgase dolomiidistarhailine peahoone pärineb ilmselt aastast 1728. Hoone puhul väärivad rõhutamist head proportsioonid ja maitsekad detailid nagu fassaadi räästakarniisid, efektsed kantkivid, poolkelpkatus, 19. sajandi sammasportikus ning algupärased luukidega aknad. Härrastemaja keskmeks on hästisäilinud mantelkorsten. Ühes kambris on seni ainus Saaremaal avastatud maalitud talalagi.
Hästi hoolitsetud suurel pargil on nii prantsuspäraseid motiive (ristuvad alleed) kui ka vabakujulise inglise pargi jooni. Väidetavalt asub osa pargist endise maalinna kohal.
